Pühendusega mu* kallitele sõpradele ja lugemiseks nende vanematele.

🎶 Kes on süüdi, kes on süüdi, seda tahan teada ma… 🎶

See tuntud ja lõbus laulurida Kreisiraadio kuldvarast käivitab paljude eestlaste peas kohe rõõmsa meloodia. Paraku ei ole järgneva kirjutise sisu sugugi sama helge. Mida rohkem ma viimasel ajal oma sõpradega vestlen, seda sagedamini kerkib minus küsimus: kes on süüdi?

Minu lähimad sõbrad on sündinud valdavalt 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses, keset Eesti üleminekuaja keerist. On mõistetav, et nii suured sotsiaalsed muutused raputavad ka tugevaid inimesi, ent ometi ei jäta mind küsimus, kuidas oli toona harjumuspäraseks peetud lastekasvatus üldse võimalik.

Lubage mul esitleda isiklikku, paraku valusat galeriid oma lähedastest sõpradest.

Sõber 1 – kasvas üles agressiivse isaga. Peres oli kaks tütart – isa peksis ema ja alandas lapsi igapäevaselt.
Sõber 2 – isa ja ema olid salasuhtes. Kui laps oli paariaastane, kadus isa jäädavalt – nad pole kunagi kohtunud ega suhelnud. Rahalist tuge ei olnud. Ema muutus terroriseerivaks.
Sõber 3 – sügavas joobes isa peksis vähemalt kord nädalas ema, vahel ka lapsi. Sõim, karjumine, alandamine, tapmisähvardused. Taustal must äri, inimeste piinamine.
Sõber 4 – isa oli pidevalt tsüklis ja suitsiidne, ema kadus aeg-ajalt kodust.
Sõber 5 – ema psühhopaatiliste joontega ja suitsiidne, isa küll hooliv, ent pidevalt joobes.
Sõber 6 – ema manipulatiivne nartsissist, isa lahkus varakult teise pere juurde; laps jäeti sageli väiksena üksi koju.
Sõber 7 – ema vaikne, isa kadunud, kasuisa sadist – pidevalt alandas oma kasupoega, kes oli õpitulemustelt võimekaim laps väikelinnas. Sõber lõpetas vabasurmaga.
Sõber 8 – ema asjalik, isa „andekas’’ joodik – ehitas maju, kuid poos ühes enda ehitatud majas ennast ka üles.
Sõbrad 9, 10, 11 – üksikemad, kes kasvatasid lapsi, isad kadunud. Teate küll seda lauset: „Tal ei olnud isa.’’
Jne jne jne jne.

Sellele lisandusid kasinad majanduslikud tingimused ja üldine vaesus. Ma ei tea peaaegu kedagi oma lähedastest, kellel oleks olnud terve või isegi poolenisti terve pere. Mõnel oli rohkem raha, aga mustrid kordusid.

Ma ei tea peaaegu kedagi oma lähedastest, kellel oleks olnud terve või isegi poolenisti terve pere.

Olen sellele palju mõelnud. Kas need olid päevad, mis ajasid inimesed tõesti nii segadusse, et tervete perede loomine polnudki võimalik? Kas neoliberaalne mantra „igaüks on oma õnne sepp” oli nii sügavale juurdunud, et lapsed unustati? Või oli Eesti taasiseseisvuse algus võrreldav Berliini müüri langemise järgse vabadusjoovastusega – nagu teine noorus, kus laste jaoks lihtsalt ei jätkunud aega ega ka ruumi?

Alati jääb võimalus, et lapsi ei saagi hoolimata kõikidest pingutustest „õigesti’’ kasvatada, sest mingisugune trauma on ikkagi vältimatu. Suure tõenäosusega vajasid meie vanemad hädasti psühholoogilist abi ajal, mil vaimne tervis oli tabuteema. Sest nende vanemad olid omakorda tulnud vaesusest, sõjast või Siberist, mis oli jätnud tugeva jälje perekonda, kus sentimentaalsusel ja hellusel polnud kohta.

Tänapäeval leidub hulgaliselt juhiseid, kuidas last kasvatada. Kuidas tagada talle alates beebieast lähedus, toetus, turvatunne ja tähelepanu. Alles siis, kui kõik see on tehtud, saab end tunda täiskasvanueas täisväärtuslikuna. Selle taustal tekib paratamatult küsimus: kuidas on üldse võimalik, et minust ja mu sõpradest said „funktsioneerivad inimesed’’, kui meie lapsepõlv möödus pigem kuskil Võrtsjärve-äärsetel beach party’del purjus täiskasvanute vahel roomates või autos/korteris oodates, kuni vanemad olid „ära’’? Või peredes, kus kiitus ja hea sõna olid kauged külalised ning laitus igapäevane, kus vanemad olid ise kimpus endaga, kus karjuti ja joodi või lahkuti laste juurest nagu ebameeldiva töökohustuse eest? Kohati tundub, et lapsed ise ehk praegused 30–40-aastased on võtnud vastutuse, et kõige kiuste tuleb edasi minna, hoolimata sellest, mis oli – vaikida enda ja teiste ees maha see, mis toimus. Alternatiivi suurt ei olegi.

Kui süüdlast ja vastutajat pole võimalik üheselt määrata, siis tulemust saab kirjeldada küll: lapsed – sh minu sõbrad – ei kogenud piisavalt vaimset, majanduslikku ega sotsiaalset turvatunnet. Sageli ka mitte vanemlikku armastust. Selliste inimeste jaoks tähendab „kodu” pigem valu, hirmu ja traumat kui turvalist paika.

Kohati tundub, et lapsed ise ehk praegused 30–40-aastased on võtnud vastutuse, et kõige kiuste tuleb edasi minna, hoolimata sellest, mis oli – vaikida enda ja teiste ees maha see, mis toimus.

Praegu väljendub see ärevuses, madalas enesehinnangus, depressioonis, katkistes paarisuhetes ja end pidevalt ebaturvaliselt tundes. Seda võiks leevendada teraapia, kuid Eestis on see sageli kättesaamatu luksus. Odavamad variandid on a) kannatada, b) tuimestada end mõnuainetega või peol käimisega, c) jagada oma valu sõpradega – ikka ja jälle samu lugusid. Ülalkirjeldatud sõprade puhul võib täheldada, et kogu see valu elab neis edasi. Parimal juhul on see kannatus sublimeeritud loomingusse, halvimatel juhtudel on endalt elu võetud. Peamiselt aga elatakse pideva ärevuse, enesesüüdistamise ja hirmu foonil, mis on tulnud kodust kaasa. Eneseusk minu sõpruskonnas on habras.

Oma sõpru vaadates küsin ma endalt sageli, kas katkised inimesed tõmbavad katkisi. Kas kuskil on olemas sõprusringkonnad, mille moodustavad tasakaalukates peredes kasvanud inimesed, kes siiani oma vanematega harmooniliselt läbi käivad? Või on see juhus – mingi kummaline aastatepikkune tähtede seis, mis on toonud mind just nende inimeste keskele? Ja miks tegelevad nii paljud mu sõbrad loomingu ja kultuuriga? Kas see on viis mineviku valu ümber töötada?

Hiljuti tekitas Eestis palju kõneainet prantsuse kirjaniku Édouard Louis’ looming. Tema, kes kasvas samuti vaeses ja katkises peres kuskil Prantsusmaa pommiaugus, käsitleb seda teemat sotsiaalse determinismi kaudu: halbade poliitiliste otsuste tõttu sattusid tema vanemad olukorda, kus hea elu võimalused puudusid. Süü langeb seega süsteemile ning poliitikutele – ja osaliselt ka indiviidile, kelle valikud olid piiratud (nagu kirjaniku isal). Ma ei tahaks siiski täielikult nõustuda, sest kuhu jääb inimese, meie vanemate, isiklik vastutus?

Kui ma vaatan oma sõpru – neidsamu, kellest eespool juttu oli –, siis kellelgi meist pole lapsi. Mõtlen sageli, et kas me intuitiivselt kardame, et toome siia maailma uusi inimesi, kes peavad midagi sarnast kogema?

Kas Eesti üleminekuaja raskused olid tõesti nii suured, et vanemlik vastutus või inimlik common sense jäi tagaplaanile? Meil ei olnud isegi sõda, nagu on praegu Ukrainas. Kas vanemad ei peaks mitte soovima oma last kaitsta – kui mitte täiuslikult, siis vähemalt vältima sihiliku vägivalla põhjustamist? Isiklikult pole ma kunagi leidnud vastust küsimusele, kuidas näiteks üks isa võib olla hommikust õhtuni purupurjus, peksta valimatult oma naisi ja lapsi, nagu homset polekski. Ja kuidas toonased noored emad lasid sel juhtuda? Kas tõesti ühiskondlik vallasema staatus tundus hullem kui laste kaitsmiseks mehe juurest põgenemine?

Kuna Eestis arutletakse parasjagu palju selle üle, miks sünnib vähe lapsi – kas põhjus on sotsiaalsete garantiide nappuses, ebapiisavates toetustes või infras, sobiva partneri puudumises või noorte muutunud valikutes (väga okei on ka mitte lapsi saada) –, siis lubage mul pakkuda veel üks võimalik vastus.

Kui ma vaatan oma sõpru – neidsamu, kellest eespool juttu oli –, siis kellelgi meist pole lapsi. Mõtlen sageli, et kas me intuitiivselt kardame, et toome siia maailma uusi inimesi, kes peavad midagi sarnast kogema? Või kahtleme sügavalt iseendas, et kas suudame end piisavalt usaldada, et olla lapsevanemana paremad kui meie üleminekuaja emad-isad.

Ühtlasi ootan vastulauset meie vanematelt!

*Lugejakirja autor on toimetusele teada.