Vägivald ei ole oma emotsioonide üle kontrolli kaotamise akt, vaid omandatud ja harjumuspärane kontrolli saavutamise viis. Selle juured peituvad traditsioonilistes soorollides ja kultuuris levinud vägivalda õigustavates hoiakutes, kirjutab ühiskonnateadlane Kadri Soo ajakirja Sugu:N äsja ilmunud talvenumbris.

Foto: Iris Kivisalu

Perevägivald on paljude inimeste jaoks kauge ja võõras, keeruline ja mitmete väärarusaamadega põimitud nähtus, millest mõeldakse ja räägitakse sageli kui teistsuguste inimeste probleemist. Arvatakse, et see leiab aset nende seas, kes on napsilembesed, kellel on vähe haridust ja pole tööd või kes ei oska lihtsalt elada. Sellist arusaama võimendavad krimiuudistes ja meedias avaldatud lood ohtra alkoholiga toimunud peo käigus kisklema läinud paaridest, keda kohale kutsutud politsei peab rahustama. Vägivalla kajastamine tülina ja vastupidi võib moonutada mõlema termini tähendust. Nii ei ole imestada, et võime lugeda, kuidas mees peksis peretüli käigus naise jõhkralt läbi.

Peretüli ja perevägivald on erinevad mõisted. Tüli tekib reeglina eriarvamustest ja -huvidest, mida osapooled ei oska või ei suuda konstruktiivselt ja teineteist arvestaval viisil lahendada. Tüli on situatsioonispetsiifiline võrdsete partnerite vahel toimuv riid. Perevägivald on süstemaatiline kavatsuslik teise inimese alandamine, ähvardamine ja temaga manipuleerimine oma tahtele ja kontrollile allutamise eesmärgil. Vägivald võib sisaldada veel füüsilist haiget tegemist, seksuaalset sundi ning partneri toimetuleku majanduslikku kahjustamist. Perevägivald on võimu küsimus, kus vägivallatseja dikteerib ohvrile, mida tuleb teha, kuidas käituda ja kellega suhelda.

Kui erimeelsuste tekkimist elukaaslaste vahel peetakse paarisuhtes loomulikuks, siis vägivald on selgelt teise inimese õiguste rikkumine ja heaolu kahjustamine. Miks siis ometi käituvad mõned inimesed oma partneri suhtes vägivaldselt? Mis ajendab mehi lööma, hirmutama ja ähvardama naist, kellega nad on kunagi armastusest abiellunud?

Läbimõeldud manipuleerimisviis

Oleks vale arvata, et vägivaldsus on meessoo bioloogiline eelsoodumus. Igaühes, seal hulgas ka naistes, on teatud määral agressiivsust. Mõned igapäevaelu olukorrad võivad meid ärritada, vihastada ja tekitada pahameelt. Näiteks siis, kui töökaaslane ei täida sulle antud lubadust, poes müüakse riknenud kaupa või naaber paneb prügi su värava ette. Viha, nördimus ja pettumus on sellistel puhkudel loomulikud tundmused, kuid me ei torma ägedusehoos töökaaslasele, müüjale ja naabrile kätega kallale ega hakka neid väära teo eest karistama. Meid on kasvatatud lahendama probleeme sõnadega ja argumenteeritult.

Üldiselt toimib nii ka elukaaslase suhtes aastaid vägivalda tarvitanud mees. Kätt lubab ta endal tõsta naise vastu koduseinte vahel või kohas, kus ollakse võõraste pilkude eest varjatud. Seega on vägivalla kasutamine valikuline, mitte enda tahtele allumatu reaktsioon. Vägivald ei ole mitte emotsioonide üle kontrolli kaotamise akt ja suur vihapurse, vaid omandatud ja harjumuspärane kontrolli saavutamise viis.

Meeste vägivaldse mentaliteedi juured peituvad patriarhaalsetes väärtustes, traditsioonilistes soorollides ning kultuuris levinud meeste vägivalda õigustavates ja vabandavates hoiakutes. Mida rohkem evib mees soorollilisi „ettekirjutusiˮ meeste võimust naiste üle, rohkematest õigustest ja privileegidest, seda enam ta ootab naiste allumist ja kuuletumist endale. Selline suhtumine võimendab soolist kaksikmoraali, ebavõrdsust pereeluga seotud kohustustes ja vastutustes ning naise kohtlemist omanditundega.

Suisa müüdina ringleb arusaam, et meeste vägivaldsust põhjustab alkohol – mees ise ei pruugigi tahta, kuid joobest tingituna muutub ta kiuslikuks ja toorutsevaks.

Vägivaldne mees võib pidada iseenesestmõistetavaks, et partner täidab tema käske ja rahuldab tema vajadusi. Näiteks ta eeldab, et naine teeb ära kõik suuremad kodutööd, hoolitseb täielikult laste eest ja valmistab söögi tema poolt ette nähtud ajaks, hoolimata sealjuures naise ametialasele tööle kulunud ajast, tervislikust seisundist või isiklikest soovidest. Samuti seisneb vägivallatseja priviligeeritus õiguses kulutada pere-eelarvest raha enda äranägemist mööda ning veeta vaba aega sõpradega väljas. Samas naisele selliseid õigusi ei laiene.

Kui naine ei vasta mehe ootustele ega täida tema nõudmisi (mehe arvates) õigesti, siis võib järgneda naise korrale kutsumine alandamise, ähvardamise või füüsilise „karistusegaˮ. Kirjeldatud praktikat toetab ka meeste vägivalda normaliseeriv mõtteviis, mis võimaldab vägivallatsejal hõlpsasti oma vägivallategusid eitada, õigustada, pisendada ja välja vabandada. Jättis ju naine toad koristamata ja söögi õigeks ajaks tegemata, toimis muul moel valesti või suisa provotseeris, mees aga täitis korda majja luues oma kohust perepeana, järgis loomulikke ja soorollist tulenevaid õigusi. Vägivalda normaliseerivad hoiakud hõlbustavad omakorda järgnevate vägivallategude toimepanemist.

Käitumismuster antakse edasi

Mitmed uuringud ja vägivalla osapooltega töötavate spetsialistide kogemused näitavad, et paarisuhtes vägivalda kasutavad mehed ja ohvrikogemusega naised on pärit peredest, kus toimivad sarnased käitumismustrid, ning see annab tõendusmaterjali vägivalla põlvkondadevahelise edasikandumise kohta. Näiteks poeg, kes näeb isa kehtestamas võimu vägivalla abil, võib võtta omaks teadmise, et agressioon on aktsepteeritud probleemide lahendamise ja tahtmise saamise viis.

Õnneks ei rakenda kõik vägivaldses lapsepõlvekodus kasvanud mehed isa-ema eeskuju oma naisega suheldes. Nad näevad vägivalla destruktiivset mõju pereliikmetele ja soovivad teha oma elus teistsuguseid valikuid. Agressiivse käitumise kasuks otsustavad pigem need mehed, kes lisaks lapsepõlvekodus õpitud vägivallamudelile võtavad kasvades omaks patriarhaalsed arusaamad ning nopivad kultuurist üles vägivalda lubavad tõekspidamised. Järelikult on kasvukeskkonnas nähtud ja kogetud agressioon pigem kaasa aitav komponent.

Foto: Iris Kivisalu

Suisa müüdina ringleb arusaam, et meeste vägivaldsust põhjustab alkoholi (kuri)tarvitamine. Kui mees joob, siis halveneb enesekontroll ning tema võime tajuda adekvaatselt sündmusi ja teiste inimeste käitumist. Mees ise ei pruugigi tahta, kuid joobest tingituna muutub ta kiuslikuks ja toorutsevaks. Tegelikult selline mõttekäik pigem vabandab naise kallal toime pandud vägivalda, kui et seletab seda. Ohvrite räägitud lugudest ilmneb, et mees võib olla vägivaldne nii kainena kui ka alkoholijoobes. Vägivallatsevad ka karsked mehed. Alkohol võib mõjutada küll tarbija meeli, kuid ei muuda tema väärtustesüsteemi. Piltlikult öeldes aitab alkohol kergemini avada väravat, mis viib vägivallateele, ning sellest jõhkramalt siseneda, kuid see tee peab juba enne olemas olema. Mees, kes näeb naises enda teenindajat, omandit ja võimutunde saavutamise objekti, ei mineta mainitud suhtumist pärast mõnda napsi. Alkoholist hoidumise tõttu ei jää vägivaldse mentaliteediga inimese agressiivsed teod toimumata, alkoholi osalusel võivad tagajärjed aga olla tõsisemad.

Aga naised ise ka!

Niipea kui veebiajalehtede veergudel avaldatakse mõni kirjutis mehe karmist vägivallast oma naise vastu, ilmuvad kommentaariumisse tüüpilised reaktsioonid: aga naised ka! Ei saa salata, et naiste hulgas on samuti elukaaslase suhtes vägivaldseid isikuid. Naiste vägivald on pigem vaimne kui füüsiline, mõnikord enesekaitse motiivist lähtuv. Sellel ei ole nii tõsiseid tagajärgi ohvrile – mehed saavad oluliselt kergemaid ja harvem vigastusi kui naised meeste poolt toime pandud vägivalla korral. Ka tunnevad mehed tunduvalt vähem hirmu naiste agressiivsete tegude ees. Pigem tajuvad nad naiste vägivalda ebameeldiva ja ärritavana kui nende elu ja tervist ohustavana.

Sageli sildistatakse naiste vägivald näägutamiseks ja tänitamiseks, eriti meeste poolt. Näiteks meeste vägivallaakti kommenteerimisel võib kuulda väiteid naise pidevast näägutamisest, mis on viinud mehe meeleheitele ja sealt edasi olukorra lahendamisele käsi appi võttes. Retoorika naise näägutamisest on väga levinud ja muutunud suisa stereotüübiks. Mida siis tähendab naise näägutamine ja miks ta seda teeb? Pakun välja kaks võimalikku seletust.

Nii-öelda näägutav naine on see, kes korduvalt alandab, solvab ja kritiseerib meest ning ironiseerib tema üle. Ta võib süüdistada meest näiteks saamatuses millegi remontimisel, ükskõiksuses lastega tegelemisel või väheses ja lohakas panustamises koristustöödesse. Samuti võib naine mehele ette heita, et too ei vasta stereotüüpsele meherollile – edukale, prestiižse ametiga karjääri tegevale ja kõrgepalgalisele inimesele, kes tagab perele kõrge elustandardi. See on roll, mida esitletakse sageli klantsajakirjade piltidel. Hoolimata mehe püüdlustest ja tegelikust panusest, võib naist ajendada näägutama pahatahtlik kius ja jonn. Kuid see võib olla tingitud ka oskamatusest oma soove ja sõnumeid positiivsel ning konstruktiivsel moel edastada.

Teisalt võib näägutava naise retoorikat selgitada naiste püüdlustega võidelda võrdsemate võimaluste ja õiguste eest nii eraelu- kui ka avalikus sfääris. Konventsionaalse peremudeli kohaselt vastutab naine peamiselt koduse elu toimimise ja lastekasvatamise eest. Mehe ülesanne on pere elatamine, tema maailm jääb väljapoole kodu. Naine, kes käib tänapäeval reeglina täisajaga tööl, kogeb raskusi kodutööde koormaga toimetulemisel. Ebavõrdsuse tajumine ning soov teostada ennast väljaspool kodu ajendab progressiivsete vaadetega naisi ilmutama rahulolematust ning esitama meestele kõrgemaid nõudmisi kodutöödes. Kuid mehed, kelle arusaamad meeste-naiste rollidest on jäänud traditsiooniliseks, võivad pidada naise nõudmisi tüütuks norimiseks, õiendamiseks ning tüli õhutamiseks.

Kokkuvõtvalt öeldes on perevägivald (ja ka -tüli) seotud patriarhaalse mõtteviisi ja traditsiooniliste soorollidega. Tugev sisemine surve vastata tajutavatele soonormidele paneb inimest ennast ja teisi hindama selle mõõdupuu järgi, kujundama oma käitumist vastavaks ja survestama partnerit normile alluma, puuduste ilmnemisel aga sanktsioneerima. Ebarealistlik rolliootus võib varjutada võimalust õppida tundma elukaaslase tegelikku loomust ja seda väärtustama.

Õnneks on stereotüüpsed arusaamad meeste ja naiste rollidest Eestis muutumas, ehkki visalt. Mida enam mehed ja naised vaidlustavad ja tõrjuvad vananenud norme ning väljendavad võrdsust, hoolimist ja lugupidamist suhetes, seda tervem on pereelu ja ühiskond. Seda rohkem on võrdõiguslikkust ja vabadust kogevaid naisi ning vähem kammitsas mehi, sest võimule, kontrollile ja stereotüüpsetele normidele rajatud paarisuhe piirab mõlemaid.

Artikkel ilmus esialgselt ajakirjas Sugu:N talv 2016.


Kadri Soo on Tartu Ülikoolis ühiskonnateaduste instituudis lektor, kelle peamisteks uurimishuvideks on perevägivald ning laste ja perede heaolu.