Taasiseseisvunud Eesti eduloo varjuküljeks on sajad kummituskülad, lagunenud peresuhted, alkoholisurmad, kaugtöö Soomes, üksindus, häbi. Neoliberalismi kibedatest viljadest on hakatud rääkima paraku alles paremäärmuslike poliitiliste jõudude esilekerkimisel, kui teine Eesti on andmas vastulööki. Alljärgnev on teekaart ilmajäetuse mõistmiseks.

Aet Annist. Foto: Ken Mürk

Täpselt nii nagu Trumpi võit Kesk-Lääne endistes tööstuslinnades, pani ka EKRE edu viimastel parlamendivalimistel mitmeid ajakirjandusväljaandeid tegema poolantropoloogilisi ekspeditsioone EKRE-maale, et mõista inimesi, kes andsid oma hääle suurlinna lehetoimetuse töötajate jaoks ühemõtteliselt inimgruppide vahel vaenu õhutavale seltskonnale. Sotsiaalantropoloog Aet Annist käis nendes piirkondades juba nullindate alguses ja nägi oma silmaga, kuidas lisaks sellele, et kiratsev ettevõtluskeskkond oli jätnud paljud inimesed tööta, hakati töötuid kogukonnas kiirelt stigmatiseerima ja situatsiooniga kaasnenud häbitunne tekitas sisemise vajaduse ennast ümberkaudsetest ära lõigata, kuid ka välismaale kolides, nagu paljud lõpuks tegid, tuli oma risti edasi kanda. Kuna 15 aastat tagasi võisid edukamad nende arengute ees veel mugavalt silmad kinni pigistada, siis pole ime, et praegu käiakse nende piirkondadega tutvumas justkui eksootikaga. Need inimesed, nende elud, väärtused, mured ja rõõmud on seni olnud ääremärkus Eesti eduloos.

Mis on ilmajäetus ja mida võimaldab see mõiste teadlastel ühiskonna kohta öelda?

Ilmajäetuse mõiste on tulnud kasutusse kontseptsioonist „akumuleerimine ilmajätmise kaudu” ja see viitab hüvede liikumisele ühisomandist eraomandisse. Ilmajäetus konkreetsemalt ja eraldiseisvana on üsna uus mõiste, mis vihjab võimuprotsessile, mille käigus mingid ühiskonnagrupid – sageli juba millegi poolest kehvemas positsioonis olevad – jäävad millestki ilma, näiteks maast, elukohast, elatusallikatest, kodanikustaatusest. See viib omakorda järgmiste ilmajättudeni, olgu nendeks siis sotsiaalne kapital või sümboolne staatus, milleta muutuvad võimatuks toimivad ja head suhted teiste ühiskonnarühmadega. Need suhted tagavad, et sinu ümber on teised ühiskonnaliikmed, kellele sa saad toetuda ja kelle abiga sa saad mingitest probleemidest üle. Ja teisalt kujuneb just nõnda tunne, et sa kuulud kuskile ja saad ühiskonda panustada – ühiskond on justkui ka sinu asi. Nimetatud protsesse saab uurida paremini postsotsialistlikes ühiskondades kui nendes, kus ilmajäetus on toimunud niivõrd ammu, et keegi ei mäleta seda enam ega suuda seda fikseerida.

Kas ennast võib tunda ilmajäetuna ka juhul, kui sa pole objektiivsete mõõdikute järgi vaene?

Tavaliselt räägime ilmajäetusest siiski kui millestki, mis iseloomustab neid, kes on klassiühiskondades alumistel pulkadel. Kuid eks EKRE esiletõus, keda ei toeta ainult majanduslikus mõttes ilmajäetud, näitab, et need ei pea tingimata kattuma. Sa võid olla objektiivsete kriteeriumite järgi keskklassi esindaja, kuid olla samas kultuuriliselt ilmajäetud. Need inimesed kogevad, et nende vaated ja arusaamad on põlu all, nad on jäänud ilma usust, et nende kultuuriline panus ühiskonda on kuidagi hinnatud.

Sa mainisid, et ilmajäetust on uuritud muu hulgas just postsotsialistlike ühiskondade kontekstis, aga kas seda eksisteeris ka varem, NSV Liidu ajal?

Kui käsitleda ilmajäetust hästi üldiselt, siis võiks öelda, et seda oli ka varem, aga NSV Liidus tähendas sotsiaalsetest suhetest ilmajäetus näiteks seda, et sa ei saanud mingit defitsiitset kaupa. Toona sa ei jäänud nende kontaktideta tegelikult ilma millestki hädavajalikust. Teiste toe kadumine ehk sotsiaalne ilmajätt on praegu hoopis teise kaaluga kui tollal, eriti kui seda ei asenda toimiv sotsiaalhoolekanne. Neist, kes jäid 90ndatel elu hammasrataste vahele, on nüüdseks paljud surnud. See arv, kui palju ennetatavaid surmi NSV Liidu lagunemine endaga kaasa tõi, on üüratu. Suremus kasvas eriti silmatorkavalt Balti riikides ja väga selgelt seoses töötuse kasvu, sissetulekute languse ja sotsiaalse lagunemisega, mis võimendas omakorda alkoholismi ning muutis tõenäolisemaks perede laialimineku ja enesetapuni jõudmise. Võime muidugi öelda, et mõnes mõttes olid need protsessid paratamatud, kuid tasuks ikkagi olla kriitiline ja tunnistada, et vabadus tuli sellise hinnaga. Võib ju väita, et need elud polnudki väärtuslikud, aga sellisel juhul peaksime suutma ühiskonnana sellele hinnangule siiski otsa vaadata ja mõelda, mida see tähendab, kui me inimesi ja nende surmi nii lahterdame. Praegu pole me suutnud seda teha ja ka sel suutmatusel on oma hind. Sotsiaalteadlased rääkisid juba üheksakümnendate lõpus teisest Eestist ja edu hinnast, sellest, et nii jätkates võivad olla tagajärjed väga kurvad ka nende jaoks, kes on olnud edukad; et ainult edule rõhudes saeme me ühiskonnana oksa, millel istume. Keegi meist ei osanud muidugi arvata, et tagajärg võiks olla praegu leviv paremäärmuslus.

Tuleme sinu uurimistöö juurde antropoloogina. Sa veetsid oma doktoritöö kirjutamiseks nullindate alguses poolteist aastat kahes Põlvamaa keskuskülas, kus sa vaatlesid muu hulgas inimeste omavahelist lävimist. Mida sa teada said?

Vaatlesin seda, kuidas väljastpoolt Eestit tulnud arendajad püüdsid Eesti maapiirkondades kogukonda luua või taastada. Neid kaht – külaelu ja katseid seda arendada – korraga vaadeldes ilmnes üsna ruttu, et miski takistab inimeste soovi koos tegutseda ja ühiselt probleeme lahendada. Minu jaoks tõusis põhjusena esile kujunema hakanud kihistumine, uued erinevused inimeste vahel. Inimestel puudus tollal ka ettekujutus standarditest, mis tuli saavutada, et olla väärikas ühiskonnaliige. Teadmatus sellest, kuidas „on õige”, tekitas ebakindlust ja tunnet, et ma pigem ei lase teisi oma elule lähedale. Isegi edukad tundusid selle ebakindlusega hädas olevat.

Kui sa ei tööta, siis sul pole mitte lihtsalt seda sissetulekut, mille sa oleks tööga saanud, vaid sa oled ka laisk ja vääritu koorem ülejäänud ühiskonnaliikmete turjal.

Kui ma su doktoritööd lugesin, tuli mulle üllatusena, kuidas inimesed tõlkisid uued majanduslikud regulatsioonid eetilisteks ja moraalseteks printsiipideks, mis võimendasid majanduslikku ebavõrdsust. Miks on selline tõlkeprotsess vajalik?

Oht moraalselt läbi kukkuda motiveerib inimest märksa enam kui lihtlabane hüvedest ilmajäämine. Otsese põhjuse ja tagajärje vahelise seose asemel on kapitalism kujutanud tööd kellegi heaks algusaegadest peale moraaliküsimusena: kui sa ei tööta, siis sul pole mitte lihtsalt seda sissetulekut, mille sa oleks tööga saanud, vaid sa oled ka laisk ja vääritu koorem ülejäänud ühiskonnaliikmete turjal. Seda suhtumist peegeldas Eestis meedia, kus tegeleti väga selgelt edukate loomisega. Edukana olid sa väärtuslik, kuid ebaedukana olid ise isiksusena kuidagi kõlbmatu ja saamatu. Sellel olid aga ootamatud kaudsed tagajärjed. Sedamööda, kuidas ühtedest said edukad ja teistest edutud koos kaasnevate moraalsete stigmade ja materiaalse ilmajätuga, avastasid inimesed end korraga eri kihistustest. Kui vaatame ajalukku, siis eestlastel pole niisugust pikaajalist ja põlvkondi kestnud ebavõrdsuskogemust, mis annaks kultuurilised mehhanismid, millega saaks ebavõrdsust enda kasuks pöörata. Teistes kultuurides on eksisteerinud näiteks patronaažisüsteemid, mis võimaldasid kasutada rikaste hüvesid, näiteks vaesemaid peresid aitasid lastele valitud rikkad ristiisad või -emad või rikkamatel lasus kohustus korraldada kogukondi liitvaid pidustusi jne. Ühest küljest on sellised ajaloolised kogemused ebavõrdsust ressursse ümber jagades veidi vähendanud, teisalt ka normaliseerinud. Meil ei ole aga seda kujunenud ja nii on kihtide tekkimine algusest peale mitte ainult suhtelise vaesuse kujunemise, vaid teadvustatud sotsiaalsest staatusest ilmajäämise protsess. Kuidas suhelda kellegagi, kes oli 20 aastat tagasi minuga võrdne, kuid korraga on minust kõrgemal? Kohe tekib küsimus, kuidas ta sinna sai. Pika ebavõrdsuse ajalooga ühiskondades seda sellisel kujul ei teki. Sellest küsimusest räägitakse meil aga peamiselt kadeduse võtmes. Mulle tundub hoopis, et kadedus on märguanne, et ühiskonnas on mingi tasakaal paigast ära. Selles mõttes on see lausa eluterve sõnum, et peame kujunenud ebavõrdsusega tegelema. Kadedus on sotsiaalne mehhanism, millega üritatakse saavutada tasakaalu ja võrdsust. Pika ajalooga ebavõrdsusühiskonnas on vaesus kestnud sedavõrd mitu põlvkonda, et võime rääkida ühelt poolt selle kujunemise teadvustamatusest, aga teisalt inimestest, kes erinevad ülejäänud ühiskonnast väga selgelt ja ebameeldivalt. Nende ilmajäetus on põlvkonnaülene. Varasemates põlvkondades kujunenud majanduslik ilmajäetus on viinud sotsiaalse ilmajäetuse ja kihtidevaheliste suhete vähenemiseni. See väljendub aga ka isiksuslikust inimkapitalist ilmajäämises. See koosneb sellistest isiklikest ressurssidest nagu teadmised, harjumused, kompetentsus, kognitiivsed võimed, isiksuseomadused, millega toime tulla. Ebavõrdsuse taastootmine kujundab neid jooni põlvest põlve nii, et vaeseimad muutuvad ülejäänud ühiskonna jaoks lausa eemaletõukavaks. Ühelt poolt kinnitab see nende inimeste vääritust – sellistel polegi asja ühiskonda panustama! –, teisalt motiveerib ülejäänuid pingutama, et mitte samasuguseks osutuda. Ja nii jääb see nõiaring kestma. Meil on see protsess endiselt üsna varases faasis. Mõistlik oleks mitte raisata isiklikku ja ühiskondlikku inimkapitali ning mitte lasta tekkida sellisel klassiühiskonnal, nagu võib kohata Inglismaal või USAs. Praegu on nende erinevuste kujunemise põhjused veel ähmaselt näha – sellest on tingitud ka intensiivsem ebamugavustunne ebavõrdsete suhete ees.

See on veel kuidagi selgitatav, miks ühiskondlikult kõrgemas klassis olevad inimesed suhtuvad halvustavalt neist alamatesse, kuid sinu tööst tuli ju ühtlasi välja, et ilmajäetud vaatasid viltu ka teistele ilmajäetutele. Miks nende vahel solidaarsust ei tekkinud?

See ongi võimumehhanismide sujuva toimimise eeldus, et kehvas positsioonis olijad rapivad üksteist, mitte ebavõrdsuse põhjuseid. Need mehhanismid toimivad eriti sujuvalt neoliberaalsetes tingimustes, kus igasugune kõrvalekalle edukalt tarbijana toimimise rajalt on eneseabi teema. Siin on hea näide kehakaal. Kui sa oled paks, siis ilmselt tarbid valesid asju või jätad hoopis midagi tarbimata, olgu selleks jõusaaliteenus, sammulugejarakendus, maovähendusoperatsioon vms. Pead ise lahenduse leidma, see on vaid meelekindluse, igapäevarutiini korraldamise või rahakoti küsimus, ulatuslikematel ühiskondlikel protsessidel pole asjaga mõistagi midagi pistmist. Niisamuti on ilmajäetus tembeldatud isiksusest tingitud probleemiks. Sellisel juhul on ainus viis, kuidas ise ilmajäetuna sellest stigmast distantseeruda, teisi halvustada ja rõhutada, et nemad on oma kehvas olukorras ise süüdi, keskkonnal pole sellega midagi pistmist, samas kui enda olukord ei tulene muidugi isiksusest, vaid ikka keskkonnast. Nii moodustuvad samas olukorras olijatest solidaarse kogukonna asemel omavahel kisklevad grupid. Sotsiaalse turvalisuse tagamisega tegelevad institutsioonid võimendavad samuti niisugust vahetegemist ning lahterdavad aidatavaid varjatult väärikateks vaesteks ja väärituteks vaesteks. Esimesed väärivad niisiis ühiskonna tuge, sest nad on hirmsasti rüganud ja kannatanud, aga näed, asjad lähevad kogu aeg mingitel objektiivsetel põhjustel valesti, ja teised ei vääri – need on vääritud vaesed, kes joovad või käituvad paheliselt. Samas on see kõik tervik, aga kui lahutatakse neid vaesuse erinevaid nägusid ja inimeste võimet ilmajäetuse tingimustes toime tulla ning eeldatakse, et kõik peaksid ilmajäetusele ühtmoodi reageerima, siis luuakse vaeste seas hierarhia. Kuna neil on neid ressursse nii vähe, siis nad võtavad selle hierarhia kohe ühe ressursina kasutusele, et veidigi oma positsiooni parandada.

Sa tegid oma uurimistööd enne seda, kui Eesti liitus Euroopa Liiduga. Üldiselt võiks öelda, et ELiga liitumine on edendanud elu Eestis, aga kas sama arenguloogika kehtib ka nendes keskuskülades ja ilmajäetute puhul?

Üks protsess, mis vahepeal väga selgelt toimus, on tühjenemine. Kui vaadata Kagu-Eesti maakondi, siis statistiliselt ei ole kõige suurem protsent inimesi läinud sealt lihtsalt tööle lähipiirkondadesse, vaid Tallinna ja kaugemalegi. Otsus minna nii kaugele tuleb osalt sellest, et paljudele pole see kant pakkunud neid sotsiaalseid sidemeid, kuuluvustunnet, mida on vaja, et end kusagil hästi tunda. Staatuse muutus on eriti hästi täheldatav paneelmajadest koosnevates keskuskülades – varem oli seal elamine tavaline, nüüd aga kaasneb sellega kestva postsovetliku ajastu stigma. Ringlevad arusaamad, et sinna koonduvad inimesed, kes on võimetud oma eluga toime tulema, kes ootavad vallavalitsuselt armuande, kes pole kultuuriliselt eriti haritud jne. Teatud tüüpi maaelu sümboolne staatus on väga madal ning siin võib märgata ka klasside kujunemist ja erinevate kapitalitüüpide koondumist. Lisaks sissetulekule ja kinnisvarale eristab inimesi rida kultuurilisi eelistusi; ühel pool on setu kirmas ja teisel pool süldipeod.

Foto: Ken Mürk

Viimasel ajal on maapiirkondades tekkinud mitmeid väiksemaid kogukondlikke algatusi, nagu kohvikute päevad, avatud talude päev jne. Neid pole küll palju, aga kas sulle tundub, et kui minna praegu Põlvamaale kogukonda otsima, siis sealt leiab seda rohkem kui 15 aastat tagasi?

Jah, aga samal ajal leiab kogukonna loojate kõrvalt need, kes on kogukonnast just ilma jäänud, ja osalt on kogukondade loomine toimunudki kogukonnatute kõrvalejäämise arvelt – see on klassikaline ilmajätuprotsess. Setumaa näitel näen ma väga selgelt, et pole tekkinud mitte üks kogukond, vaid selle kogukonna sees on edukamad grupid. Edukus on selgemalt välja joonistunud, muu hulgas ka riiklikult toetatud, sellisest kogukondlikust ühisnimetajast ilmajäetud on samas hajusad, neil puuduvad ühised huvid, mis neid koondaksid.

Kas ilmajäetus muutubki maapiirkondades normiks või tulevad maaelu hiilgeajad peagi tagasi?

Kui vaadata tulevikku, siis minu hinnang on väga tugevalt seotud kliimamuutuste võimaliku intensiivsusega. Muutused võimendavad sageli juba olemasolevat ebavõrdsust, ehkki olemasolevate tarbimissüsteemide lagunemisel on Eesti tingimustes paljudel maal elavatel ilmajäetutel isegi eelisseisund. Vähemalt mõnel neist on veel mingi maaomand või juurdepääs aiamaale, kus nad ise oma kartuli-kurgi kasvatavad. Kui aga jätame praegu kõrvale selle tuleviku, mis mänguvälja potentsiaalselt täiesti segi paiskab, ja mõtleme, et asjad liiguvad edasi rütmis business as usual, siis pigem võimendub see, et on edukad ja edutud, kellest viimased muutuvad maapiirkonnas alamklassiks. Osa neist sureb välja, osa kolib minema, osa jääb mingeid lihttöid tegema. Maapiirkonnad ise muutuvad teise kodu keskusteks, kus linnainimestel on suvilad. Süveneb probleem, et enamik tooteid ja teenuseid tuleb hankida linnast.

Kellele ilmajäetud sellises olukorras üldse loota saavad?

Ilmajäetud avaldavad poolehoidu pigem poliitilistele jõududele, kes positsioneerivad ennast millegi alternatiivse ja täiesti uuena ning kritiseerivad senist eliiti väga räigelt ja ühemõtteliselt. Minu meelest on väga huvitav, aga samas ka hirmutav just selle protsessi räigus – see on mingis mõttes tüüpiline kiusu käest pääsenu kiuslik reaktsioon, et teie siin nõuate mingit naiste võrdsust või poputate geisid, aga, vat, ma panen vastu ja ostan endale seinale sildi „Ideaalne naine on nagu tarakan, teda näed ainult kas öösel või köögis”. Sellega lahendatakse praegu kultuurilise ilmajäetuse probleemi, püütakse taastada sümboolset kapitali. Niisiis näib see praegune toetus olevat pigem vaimse tunnustuse otsimise protsess, mitte niivõrd lootus, et EKRE majanduse kuidagi otsustavalt ümber korraldaks.

Enne valisid needsamad inimesed ju väga pikalt Reformierakonda, kes pole nende elukorraldust tegelikult üldse paremaks teinud.

See on huvitav, kuidas neoliberaalid on suutnud ennast praegusest situatsioonist distantseerida ja samal ajal käib sotsiaalliberaalide nahutamine. Ebavõrdsuse ja kõrvalejäetuse patt lükatakse naiste, homoseksuaalide ja migrantide kaela. Tegelikult on need protsessid tingitud neoliberaalsest majandusmudelist ja mitte ainult Eestis. Kui vaadata sarnaseid protsesse maailmas laiemalt, siis selge muutus on toimunud alates 90ndatest koos kapitalismi n-ö lõpliku võidu ja neoliberalismi intensiivistumisega. Varem tähendas vaesus seda, et inimesed suutsid rohkem koonduda ning tuginesid vaesusest tingitud probleemide lahendamisel perele ja sõpradele. Vaesus aktiveeris sotsiaalsed ressursid. Neoliberaalses keskkonnas ei saa inimesed neile sotsiaalsetele pidepunktidele oma olukorra parandamiseks enam toetuda, sest sotsiaalsed suhted on lagunenud, inimesed on muutunud väga mobiilseks, sidemed tunduvad ebavõrdsed, vastastikust tuge on keerulisem pakkuda. Eks ilmajäetuid iseloomustab kõikjal häbitunne nende madala staatuse pärast.

Milliseid käitumisstrateegiaid ilmajäetusest vabanemiseks kasutatakse?

Ilmajäetust on keeruline ületada, osalt on selleks vaja nii-öelda õigeid sotsiaalseid suhteid. See, kes on sotsiaalselt ilma jäetud, ei saa kasutada parema töö otsimiseks või oma ettevõtte rajamiseks sotsiaalseid suhteid; olemasolevast mainest lahtirebimine nõuab sotsiaalseid toetusmehhanisme. Huvitav on see, et ilmajäetuse leevendamisel toimisid keskuskülades 2000ndate alguses kõige paremini neutraliseerimistehnikad, näiteks oli tollal olemas selline rahastatud mehhanism nagu hooldaja. See aitas suhet neutraliseerida. Kui sul on abi vaja, siis julged teise külaelaniku poole pöörduda, sest ta saab hooldajana raha. See on tähtis, kui sulle tundub, et sul endal pole teisele tegelikult midagi väärtuslikku vastu anda. Kui see institutsionaalselt toetatud skeem ära kaob, siis tõmbutakse jälle rohkem endasse, püütakse ise hakkama saada. Ka Skandinaavias on näha tugisüsteemide rajamist neutraalsuse alusel olukorras, kus peresuhted pole eriti tugevad.

Kadedus on sotsiaalne mehhanism, millega üritatakse saavutada tasakaalu ja võrdsust.

Ehk meil on ikkagi vaja mingisugust perekonna ja traditsiooni sihtasutust, aga hoopis teise tegevussuunaga.

Ma küll ei tea, kuidas see aitaks, kui mees on jube macho perepea. See pole mingi lahendus. SAPTK on võtnud oma ideoloogiliseks aluseks katoliikliku traditsiooni, millel pole siinses piirkonnas kultuurilist ega ajaloolist kandepinda.

Kui sügavale Varro blogipostituste ja väljaütlemiste pealispinna alla kaevuda, siis kuskil on ikkagi ka mure, et mingisugune kude, mis võiks hoida ühiskonda koos ja mida võiks pakkuda perekond, on kadunud, aga ta näeb selle taga valesid põhjuseid ja sellest tulenevalt on ka tema järeldused valed.

Ma ütleks, et nii perekond kui ka kogukond on olemuselt sunnimehhanismid. Sa ei saa neid valida. Kas ühiskond peaks paremini püsimiseks niisugust nähtust toetama? Ma arvan, et see on vaieldav. See pole inimühiskondades üldsegi universaalne, et perekond on just bioloogiliste suhete põhine. Ma ei näe selle ümberkujunemist mingi tragöödiana.

Sa ütled, et perekond on sunnimehhanism. Ehk meil ongi tekkinud liiga individualistlik ühiskond, kus igaüks võib vabalt oma perekonnast ära jalutada. Me ei soovi pingutada ka nende ebameeldivate suhete alalhoidmiseks, mis võiksid aidata neid, kes ongi ilmajäetud.

Probleem pole võimalus ära jalutada – kui jalutatakse või pigem põgenetakse, siis hoopis tundest, et peresuhete või ka pere materiaalsetesse võimalustesse panustamisega ei suudeta toime tulla, ja suurem sundus, et sa pead, ei tekita inimeses iseenesest mingeid oskusi või võimalusi paremini hakkama saamiseks. Pigem põhjustab see just perevägivalda ja rida teisi probleeme. Arukam oleks õpetada inimestele juba koolis, kuidas lapsi kasvatada, kuidas olla autoriteet, aga mitte autoritaarne, kuidas ka isa võib olla kodune. Aga jah, perekond ei peagi olema algrakuke, antropoloogid saavad osutada näpuga mitmele ühiskonnale, kus sidusus tuleb ühistest tegevustest, koostööst, mille alus ei pea olema bioloogiline ega ka rahvuslik. Muidugi, niisuguse koostöö hea toimimise eeldus on võrdsus ja kui onu Heino ikkagi usub, et naine või homo või mustanahaline peaks oma suumulgu maas pidama, ja vastaspool on sama otsustav onu Heino suhtes, siis pole koostööd väga loota. Kui lisanduvad ideoloogia, mis ütleb, et ühel poolel on õigus, ja poliitika, mis teise poole tema omaduste või vaadete pärast millestki ilma jätab, siis ei parane miski.

Mulle meenuvad vestlused tuttavatega teemal, kas parem on elada kuskil linnas, kus sul on autonoomia, kus sa saad ise kogukonna valida ja keegi ei vaata sind põlastavalt ehk sul on võimalik väga lihtsalt eemale astuda, või maal, kus sul on seda onu Heinot vaja, et traktorit parandada.

Praktilises plaanis ei pea traktori parandamiseks hoovil tingimata poliitilisi vestlusi arendama. See jääbki rääkimata.

Aga sa ei saa sellest täiesti välja astuda nagu linnas.

Tõsi, sellist teenust ei paku neutraalne keskkond või struktuur, millega sul ei pea olema head suhet ka ülehomme. See erinevus on kindlasti. Meile on siiski omane eluterve skepsis kogukonna suhtes, mille väiklust ja soovi inimest alla suruda nähakse ka eesti kirjanduses probleemina. Haritud eestlane püüdis sellele survele vastu panna. Tänapäeval on kogukonnad probleemsed seetõttu, et need on tihti eksklusiivsed. Puutepunktid peaks olema kuidagi teisiti korraldatud, paremat kooselu võiksid aidata tagada jagatud tegevused, mis pole seotud ei suguluse ega klassikuuluvusega. Maailma ühiselt kliimakriisist päästmine võiks olla üks käepärane ühendav tegevus, kus on vaja hädasti igasugused mõttetud eristused ületada.

Olgu, räägime sinu teisest suurest uurimisteemast ehk eestlastest migrantidest, kellest paljud on samuti Kagu-Eesti ilmajäetud. Kuidas ilmajäetuse kontseptsioon näiteks kalevipoegade motiive mõista aitab?

Paljud kalevipojad on väljendanud oma pahameelt töökeskkonna suhtes, kus nad pidid enne lahkumist olema, ja maininud, et nad tundsid, et neid koheldakse orjadena. See paneb neid loomulikult küsima, miks nad Eesti elusse panustavad. Nad ei tunne, et nemad vastutaksid kuidagi selle keskkonna või riigi eest, mis on neid halvasti kohelnud. Need inimesed ei saa enam uhkusega öelda, et nad on ausad maainimesed, ja siis ei ole vahet, kuhu sa lähed, pigem ikka sinna, kus rohkem teenib, sest enim väärtustatakse ju nimelt seda. Uurijana olen aga püüdnud mõista etnilist ilmajäetust. Migrantkogukondades on olemas etniline kapital: tullakse kuhugi kohale ja hakatakse seal üksteist toetama. Samamoodi on see toiminud ka paljude eestlaste jaoks. Mõned aga avastavad hoopis, et teised eestlased pigem põlgavad nad ära, nagu ühes koduhooldajate ettevõttes, kus juhid kaasmaalastest koduhooldajatega üldse suhelda ei soovi.

Nii et needsamad hierarhiad luuakse välismaal uuesti?

Foto: Ken Mürk

Just, seetõttu see etniline kapital ei toimi. Mõne migrandi madal staatus Eesti ühiskonnas võib kanduda otse üle näiteks väliseestlaste ühisüritustele. Siin on tegemist mingis mõttes väljakujunenud klassidega või mingisuguste märkidega, mis iseloomustavad teatud klassi kuulumist. Ühelt poolt on justkui elitaarne talentide Välis-Eesti, teisalt mannetud mugavuspagulased, kes määrivad oma võimetusega õigeid asju väärtustada, oma kultuurituse või ka ebapiisava sotsiaalliberaalsusega või tahtmatusega multikultuursust mõista eesti rahva nime. Selline muster tekkis juba pärast Euroopa Liiduga liitumist ja eriti nende inimeste suhtes, kes tulid lihtsamaid töid tegema. Esialgu kompenseeris seda asjaolu, et tuldi kotitäie rahaga, mis välismaal vireledes teeniti, tagasi Eestisse ja sellega tõsteti oma mainet, kuid siis saadi siingi külge sildid, nagu lodevuspagulane. Migratsioon ei aita ilmajäetutel ilmtingimata parandada oma staatust Eestis ega tunda ennast hästi välismaal, kus ollakse lisaks ka põlastusväärne idaeurooplane.

Viimastel valimistel oli Soomes ja ka muudes välisriikides valinute hulgas EKRE toetus päris suur. Kuidas on EKREl õnnestunud ilmajäetuid kõnetada?

Ilmajäetus tähendab seda, et inimestel pole võimalik tugineda isiklikule identiteedile, et ennast luua ja teistele esitleda. Jääb väga vähe identiteedi pidepunkte, millega ennast väärtuslikuna tunda – need on rahvus, sugu, ega palju muud polegi, kõigest muust oled sa ilma jäänud. Seda, kes nende eest seisab, toetataksegi kõige rohkem. Kuna EKREt toetavad enim just mehed, siis tekib küsimus, kas nende identiteet toetub hapramatele alustele. Sellele mõeldes tuleb mulle meelde üks stseen maapiirkonnast, kus tundus, et paar väga noort, aga ilmselt üsna kehvadest oludest ema leidsid ühel üritusel sideme ülejäänud ühiskonnaga tänu oma lastele. Noori mehi, kes neist tüdrukutest ja lastest kõrvale hoidsid – mõni neist oli seejuures nende laste isa –, sidus aga ainult pudel, millel nad lasid ringi käia. Alguses oled seda tehes ehk äge kutt, aga 20 aastat hiljem samamoodi jätkates kuulud pigem joomaste troppide seltskonda, keda ühiskond kuidagi ei väärtusta. Kui meestel oleks identiteedile rohkem pidepunkte kui kõva mehe ja perepea staatus, mis tegelikult pärsib emotsionaalset sidet lähedastega, oleks nende identiteedil ehk ka tugevam alus ning neid ei kõnetaks nii mannetu teiste halvustamisel ja allasurumisel rajanev ideoloogia.

Me oleme rääkinud palju Eestist ja eestlastest, kuid ilmajäetute ülestõus on palju globaalsem tendents, mis algas juba Brexitiga Suurbritannias ja Trumpiga Ameerikas. Ei saa öelda, et need ühiskonnad on väga sarnased, pigem, nagu sa ka mainisid, on hierarhiad mujal aastatega juba kivistunud. Kas ilmajäetuse vahel Eestis, Ameerikas ja Suurbritannias saab üldse mingeid paralleele tõmmata?

Ühine joon on neoliberalism kui reaalsus, milles me kõik funktsioneerime. Sõltumata meie ajaloost ühtlustab jagatud reaalsus protsesse ja muudab need väga sarnaseks, näiteks tekitab põlastust inimeste suhtes, kes ei saa ise hakkama. Mehhanismid võivad juurtasandil küll erineda, aga loovad sarnase olukorra, kus inimeste võimalus ennast väärtuslikuna tunda baseerub vähestel pidepunktidel, millele praegune poliitiline seltskond on suutnud väga edukalt vajutada. Ja eks see on osalt tingitud ka sotsiaalliberalismi edust, mis on suutnud tekitada seni marginaliseeritud, põlatud või diskrimineeritud gruppide esiletõusu, aga see paistab tulevat kellegi arvelt. Praegused ilmajäetud tajuvad ennast ilmajäetuna millestki, mis seniajani tundus neile garanteeritud; nad on uhked oma rahvuse või mehelikkuse või heteroseksuaalsuse üle – ja nüüd korraga võetakse ka see neilt ära! Sellisel juhul on Varro-teerullil lihtsam seda seltskonda kaasa haarata.

Kas võib siis öelda, et ilmajäetutele ei meeldi, et sotsiaalliberaalid kõnetavad pagulasi ja vähemusi ning on seda tehes mõistvamad kui ilmajäetute puhul?

Absoluutselt, kõik need protsessid on toimunud ju paralleelselt sellega, et mingi seltskond on jäänud kõrvale, kaotanud oma materiaalse kindlustunde ja nüüd siis veel ka sümboolse staatuse. Küsimus on võib-olla osalt ka selles, miks on hakatud tegelema ainult nende vähemusgruppidega. Miks pole suudetud tegeleda samal ajal nende ilmajäetutega, kes on sattunud sotsiaal-majanduslikult ebavõrdsetele positsioonidele? Minu arvates tuleb siin süüdistada jällegi majandussüsteemi, mille huvides pole pöörata tähelepanu majanduslikult tasandilt algavale ilmajäetusele, aga ehk ka sotsiaalliberaale, kuna nad pole söandanud neid teemasid piisavalt jõuliselt korraga käigus hoida. Tegeletakse mingi nurgaga ilmajäetuste paketist, isegi kui näiteks naiste ebavõrdsus on väga suurel määral majandusega seotud. Majandusliku ebavõrdsuse esiletõstmine tõmbaks aga tähelepanu sellele, missugustel ebavõrdsustel rajanevad kogu kapitalistlik reaalsus ning ka need pealtnäha puhtalt sotsiaalsed ja kultuurilised ebavõrdsused.

Neoliberaalses keskkonnas on vastastikust tuge üksteisele keerulisem anda, sest sotsiaalsed suhted on lagunenud, inimesed on muutunud väga mobiilseks ja sidemed tunduvad ebavõrdsed.

Kui EKRE kõnetab neid inimesi soo- või rahvusidentiteedi alusel, siis teine pool keskendub oma retoorikas järjest rohkem ka majandusele, Eestis sotside näitel. Mis sa arvad, kuidas ilmajäetuid poliitiliselt üldse kõnetada, kui me ei taha kasutada EKREga samasugust narratiivi?

Minu meelest oleks üks lahendus rõhuasetuse nihutamine materiaalsetele alustele, aga ka grupikuuluvusele rajatud identiteedilt tegevuspõhisele. Tuleks väärtustada midagi, mida need inimesed teevad juba niikuinii, nende eluviisi teatud positiivseid aspekte. Mis on see, millega nemad panustavad Eesti ellu, mis võiks olla kõigile kasulik? Näiteks Setumaal elab suur osa neist, keda võiks pidada olemasolevas edukultuuris ilmajäetuteks, tegelikult väga optimaalset elu, mis peaks olema eeskujuks meile kõigile. Muidugi ma saan aru, et nende väiksemad kulutused on sageli paratamatud, aga tegelikult võiks tembeldamise ja rohkem tarbima õhutamise asemel väärtustada seda, et oma paratamatute valikutega elatakse elu, mis on keskkonnasäästlikum ja igapidi mõistlikum. Kuna keskkonnateadlikkus aina kasvab, siis sellel baasil võiks taoline suhtumine välja areneda. Paraku jäävad ilmajäetud endiselt fookusest välja, pigem on tegija see ökokotti heljutav mahekaupluse klient linnas. Ometi, kui sa ei kaasa teadlikult kõiki elanikke, kujuneb neist hoopis edukatele ja nende eesmärkidele vastu töötav seltskond. Kui inimesel on võimalus panustada ühiskonda, siis see haarab nad endasse. Kui sa tunned, vastupidi, et sul pole võimalik millegagi sellesse ühiskonda panustada, siis su ainus huvi võiks olla leida keegi, kes selle ühiskonna vastu töötab.

Huvitav on see, et ilmajäetud on igal pool väga selgelt migrantide, mitte näiteks äri või poliitilise eliidi vastu, kes on praeguse olukorra tekitanud, kusjuures nende vastu esitatakse samuti moraalseid argumente: elab töötu abirahadest, vägistab, varastab jne.

Migrantide puhul ei põhjenda paremäärmuslik mõtteviis negatiivseid näiteid mitte sellega, et nad on paigutunud sageli vastuvõtva ühiskonna kõige alumistesse kihtidesse, mis toob inimestes esile halvima, vaid see tuleneb kultuurist või rassist. Sellele keskendudes polegi justkui muud lahendust kui eemaletõukamine – omamoodi distantseerumine, sest nood „teised” on ju nii teistsugused, ja seda olemuslikult, miski ei muuda nende „teisesust”. Samas on selge, et kui ühiskonnas on vaesunud kihid, kelle seos ülejäänud ühiskonnaga on nõrk, siis see, kui sisse tuleb hulk inimesi, kes on nõus tegema mingit tööd veel madalama palga eest, ongi probleem. See probleem – olemuselt tegelikult tööandja ohjeldamise ja üldkehtivate reeglite, sh nt palganumbrite kehtestamise probleem – viiakse aga moraalsetele alustele, mis polariseerib ja kristalliseerib arvamusi ning absolutiseerib erinevusi praktilistest alustest märksa hõlpsamalt.

Mida saaksime meie indiviididena teha, et inimeste ilmajäetustunnet leevendada?

Mind üllatab pidevalt, et inimesed leiavad igapäevases suhtluses, et neil on õigus kohelda ja väärtustada teisi vastavalt sellele, kes nad on, millised nad on, kuhu nad kuuluvad, selle asemel et väärtustada neid inimestena. Mind on kasvatatud nii, et ka see bomšik prügikasti juures on inimene, kellega tuleb suhelda lugupidavalt ja sõbralikult. Elementaarne viisakus iga teenindaja või kliendiga rääkides on küll üks asi, mis võiks olla väga lihtsalt ligipääsetav igapäevane lahendus. Kui sa suudad leida endas võime pidada kellestki lugu sõltumata tema vaadetest, siis sa suudad jõuda põhjuseni ja sealt on juba võimalik minna edasi ning talle oma põhjuseid seletada. Aga see peaks olema ka kuidagi neutraalselt pinnalt tulev info – sellest jääb tegelikult väheks, kui meie püüame mõistvad olla, aga teise poole vastus on alati negatiivne.

See peab olema kahepoolne.

Just, aga kas ka seal teisel poolel on huvi? Mulle tundub, et praegusel edulainel pole teatud osa ilmajäetutest esindavatel poliitilistel gruppidel seda huvi, sest neile tundub, et nüüd me hakkame saavutama võitu, asjad loksuvad paika ja meestest saavad jälle mehed.

Samas enne polnud vastaspoolel huvi.

Just täpselt. Üks positiivne asi ongi olnud äratundmine, et kuidagi peab siiski ka seni kõrvalejäänute vajadusi ja mõtteid arvestama. Kuigi mulle tundub jätkuvalt, et peamised, kes püüavad mõista, on sotsiaalliberaalid, mitte neoliberaalid. Kuid ka viimastel võib kitsas käes olla, kui niisugused tüübid on võimule saanud, ja nii tekib äratundmine, et kellegi ilmajäetus on lõpptulemusena oht tervele ühiskonnale.