Hoolimata abieluvõrdsusest ei mahu kahe ema või isaga pered paljudele endiselt pähe. Kui segaduses juhtuvad olema ka arstid ja ametnikud, sünnib paremal juhul totraid, halvemal puhta ebaõiglaseid olukordi.

25. november 2025

Rahu on maa peale tulnud, tunnen ühtäkki. Ja tõesti, mõne minuti pärast kostab protseduuritoa ukse tagant pisitilluke „vää-vää”. „Kutsu see… vanaema… või kes ta selline on, siia,” kamandab ämmaemand õde.

Olen oma abikaasast üheksa aastat noorem, parajalt paks meesnaine oma parimates aastates, nagu üks kultuuriajakirjanik mind kunagi kirjeldas. Kell on pool kümme õhtul, meil on kõigil pikk päev seljataga, ei hakka teda parandama. Võite mind kasvõi jumalaemaks endaks genderdada, kui ma nüüd ainult oma last näha saaks.

„Võtke särk seljast,” on ämmaemand endiselt konkreetne. Kuldse tunni minutid jooksevad, erakordse keisri beebi vajab nahk-naha kontakti. „Aga rinnahoidja?” Kehitus. Jätan ta selga, kuigi hiljem mõtlen, et poleks pidanud. Nad on seal Pelgulinna sünnitusmajas tuhandeid tisse näinud.

Maailma väikseim inimene vaatab mind oma mustsõstrasilmadega. Minu laps. Laulsin läbi kõhuseina, laulan ka nüüd: „Kiisud on õues, tuul tuhiseb mööda… autod ei maga ka veel.” Ühtäkki liitub kõrvaltoast mu kalli kaasa hääl, ootamatult kindlakõlaline, arvestades, et kirurg veel 10 minutit tagasi tal kättpidi kõhus oli. Tita saturatsioon on tõusnud 96lt 100le.

Saan aru, miks mu tuttav lesbivanem, samuti teine ema, keeldub igasugustest sünniteemalistest vestlustest osa võtmast. Tean nüüd, mida sõnaga „keskaegne” silmas peetakse. Vaadata pealt, kuidas nad lükkavad sulle kõige kallimale inimesele nagu lehmale käe ilma libestita tuppe ja kruvivad veel üsas olevale titale mingi mõõdiku pealakke kinni. 

„Me tegelikult ei saa teda ka lõputult piinata,” sosistab armasmõistlik ämmaemand mulle, samal ajal kui tema kolleeg mu tapal sea hääli tegevat eluarmastust veenda üritab, et „sünnitus ongi selline”.

Mõtlen, et kümned tuhanded mehed on sedasama pealt näinud. Kus on teraapiagrupid? Nõretavad kogemuslood Delfi esikal? Ükski piiks, et kuidas on olnud seda kõrvaltvaatajana kogeda?

Ah, aga see kõik on juba möödas, trauma protsessimiseks on aega ka hiljem. Me oleme nüüd perekond.

„Congratulations to your husband, too.”

6. märts 2025

Jälle kabinet 441. Jälle see… tahaks öelda mürkoranž koridor, mis ometi haiglakõledust üle maalida ei suuda. Ja Kai Haldre hüüab taaskord ukselt naerusui: „Loodan, et me veel niipea ei kohtu!”

See on meie teine katse. Esimene lõppes kõhedalt üks ühele maarjakangrolikus põrgus, kui 12. nädala skännil selgus, meie pisikesel polnud koljuluid. Saan aru küll, miks sellest romaan kirjutada.

Seekord polegi nii cringe valdavalt blondide ja sinisilmsete taani doonorite nimekirja tudeerida (kes ja mis alusel neid Eestisse „tellib”, ei tea, aga küllap on mängus nõudlus ja pakkumine). Üks tumedam siiski leidus, et laps vähegi oma brünettide eesti sugulastega ühte nägu tuleks.

Inimesi ikka tihti huvitab, kuidas see kõik meie jaoks täpselt käib. Justkui polekski heterod viljatusravi põhiline klientuur. Käib nagu ikka: maksad oma 360 eurot spermadoosi eest ära ja iibenäljas riik plekib ülejäänu kinni. Heidad pukki, jalad harki, ja arst süstib kogenud liigutusega laadungi DNAd otse ovuleeriva munajuha suunas.

Seda muidugi juhul, kui su keha koostööd teeb ja IVFi vaja pole. Viljatusraviarstil on tegelikult väga kaval lesbipaare aidata – õnnestumisnumbrid hüppavad kohe üles, sest enamasti pole asi ju viljatuses, vaid pisikeses logistilises probleemis.

„Doktor Haldre!” kõlas lesbivanemate koor ühest suust, kui enne protsessi alustamist uurimistööd tegin, et millise arsti juurde minna. Ja tõepoolest, professionaalsus kuubis. Ma ei tundud end iial kuidagi võõra või valena. Üleliia nähtu ja kaasatuna küll ka mitte, aga selles jääb üle ainult eestlust süüdistada.

Kolm kuud hiljem saabub rahustav teade: kõik luud on olemas ja seal, kus nad olema peavad.

Viljatusraviarstil on tegelikult väga kaval lesbipaare aidata – õnnestumisnumbrid hüppavad kohe üles, sest enamasti pole asi ju viljatuses, vaid pisikeses logistilises probleemis.

Sügistalv 2025–26

„But it’s different for a lesbian husband,” seletab vaene perekonnaseisuametnik, kes tööpäeva viimasel veerandtunnil inglise keelt purssima on sunnitud. Oleme tegelikult tulnud abiellumiseks vajalikke dokumente tooma, Õnnepaleesse, isiklikult, sest kaasa on välismaalane. Jutu käigus selgub, et nad ei taha mind mu oma lapse sünnitunnistusele kanda. Lihtsalt seetõttu, et me ei olnud abielus lapse eostamise hetkel, isegi kui sünni ajaks juba oleme. Oleks me mees ja naine, poleks mingit küsimustki, isegi kui lapse tegemise protsess on täpselt sama. 

Sootu ja eatu, nagu ma olen, küsib ametnik igaks juhuks üle, mis on mu isikukoodi esimene number. Nagu annaks see loa inimesi kuidagi erinevalt kohelda. „Ma pean ikkagi ministeeriumist üle küsima,” tõrjub ametnik küsimust, et miks mu kaasa võiks suvalise Pärnu maanteel tuterdava mehe siia kabinetti tõmmata, kes ausõna peale sünnitunnistusele saaks, aga mina, kes ma lapse sünnihetkeks oma kaasaga abielus olen, ei kõlba.

Järgnevad kuud mööduvad kahe ATHka jaoks administratiivses õudusunenäos. Laps sünnib ja ei saa Eesti kodakondsust, sest mina justkui pole tema vanem. Vaat sulle illegaalset immigranti! Kolm ametnikku pidi sekkuma, et mu nimi rahvastikuregistris lapse andmete juurest ära kustutada, sest arvuti keeldus meid diskrimineerimast. Mu abikaasale hakatakse maksma üksikvanema toetust.

Kolm ametnikku pidi sekkuma, et mu nimi rahvastikuregistris lapse andmete juurest ära kustutada, sest arvuti keeldus meid diskrimineerimast.

Motivatsioonikiri iseenda lapse lapsendamiseks. Perearstikeskuse vahet saalimine, sest segaduses tohtrid ei tea, kas rauapuudus võib olla lapsendamist takistav seisund. Lõppematu kirjavahetus sotsiaalkindlustusametiga. Võõra daami külaskäik, invasiivsed küsimused stiilis „Millal teie ema viimati öösiti mõtles, et tahaks oma abikaasa ära kägistada? Aga teie?” (jah, siinkohal muidugi liialdan). Mina põdemas, kas see paaniliselt koristades märkamata jäänud tolmurull riiuliserval võib osutuda põhjuseks, miks mind kõlbmatuks vanemaks tunnistatakse.

Mitte midagi sellist poleks vaja, kui abieluvõrdsuse seadus päriselt toimiks. Mulle jääb siiani arusaamatuks, kuidas see kõik nüüd mu last täpselt kaitses? Või riigi niigi nappe ressursse kokku hoidis? Või mis kogu selle protsessi point oli?

Märtsis saabub võrdõigusvolinikult arvamus: jah, teid on diskrimineeritud. Meie jaoks on juba hilja, aga äkki aitab kedagi teist.

Märtsis saabub võrdõigusvolinikult arvamus: jah, teid on diskrimineeritud. Meie jaoks on juba hilja, aga äkki aitab kedagi teist.

31. märts 2026

See on vist maailma naljakaim kohtuskäik. Lubja 4 topeltuste vahel seisavad kaks performatiivselt hirmuäratavat turvameest ja skännivad meid kõigiti läbi. Aatriumis ootab lillelises pluusis daam, kes juhatab meid perekonnaasjade kohtusaali, mille võiks vabalt segi ajada mõne keskpäraselt rahastatud lasteaia mängutoaga. 

Kogu „istung” seisneb selles, et proua kohtunik ei suuda end nunnutamast tagasi hoida. „Ma ei ole kunagi kedagi nii armast näinud.” Sama, austatud kohtunik, sama. „Legally adorable,” naljatlen koduteel. Ja lõpuks ka legaalselt minu laps.

Koju jõudes avastan, et mu hambaravihüvitis on järsku suurenenud. Alla 1-aastase lapse ema, tõepoolest.

13. aprill 2026

Sama ametnik, kes mind sügisel lesbimeheks tituleeris, ulatab meile korrigeeritud sünnitunnistuse. „Nüüd on kõik nii, nagu midagi poleks olnud.” My ass.

„Where did you get… it… from?” küsib tüütu naaber täielikus imestuses, justkui poleks ta meid pea viiekuuseks saava titega umbes üle päeva näinud. Aga enam ei poegi see kõik nii naha vahele.

Olen päevast päeva nii fucking tänulik. Et elan ajal, kus üldse kväärina lapsevanemaks on võimalik saada. Tita vaatab mind ja naeratab grammike laiemalt kui kõigile teistele. Ma olen tema ema ja tema on minu laps. Veri olevat paksem kui vesi, see siin on aga täitsa tökat.

Hebo Rahman-Eccles on kogemata ajakirjanik, Jumala poolt kväär ning meelega lapsevanem ja vanemlusest kõneleja.