Kunstnik Marta Vaarik räägib oma hiljutisest režissööritööst nublu videole „Für Oksana” ning sellest, miks ta mõneks ajaks mõisasse kolib.

Marta Vaarik. Foto: Marta Vaarik

Mis visiooni sa „Für Oksanaga” edasi tahtsid anda ning kuidas see kogemus kulges?

nublu video oli minu debüüt nn suurel laval. Tegelikult olen ma kunstnik ja oma videoteoseid olen alati ise lavastanud ja monteerinud. Kui tuli esimene vihje loole, siis saime aru, et sellele ei saa väga tumedat videot teha. Kuna Pafka (Gameboy Tetris – toim.) ja vene keel olid ka kambas, siis otsustasime kogu asja Narva kolida ja lõbusamas toonis edasi minna. Stsenaariumi töötasime välja koos nublu ja tiimiga, kuid esimene idee sündis mul vestlusest emaga teemal, kuidas saada asi kiireks ja liikuvaks – selliseks, et vaatad eesti muusikavideot ja päriselt on ka huvitav. Seda, et asjast tuleb koomiks, sain aru alles võtte teisel päeval – see on lastevideo! Ja see on kõige tähtsam, sest uus generatsioon on meie tuleviku lootus. Muusikavideo on oma kiirusega üks lahedaimaid žanre ja sa ei pane tähelegi, kuidas see tegelikult väikese inimese ajuga mängib. See on väga vastutusrikas töö. Mäletan väga hästi, kuidas minu suureks kasvamist mõjutasid VH1 ja MTV ehk Jackson, Madonna, Prince, Pink Floyd jne. Samuti oli minu jaoks väga oluline, et Oksana ei oleks objekt, vaid subjekt – päris inimene. Panin ta enda eest seisma lootuses, et see on mõnele tüdrukule eeskujuks, et kui keegi sind käpib, võib jalaga näkku panna küll. Minu keha, minu otsus. No fun, boys!! Läbivalt kandev teema oli, et ettekujutus võib olla ilusam kui reaalsus. Me kõik oleme väga kontrastsed tegelased, igaüks ettekujuteldamatute sfääridega. Mulle meeldivad inimesed. Kuna olen nii algaja, siis montaaž oli väga raske, sest mõnda stseeni ei saanud päris sellisena kätte, nagu oleks tahtnud. Lip sync’id ei olnud minu prioriteet ja nendest polnud ideaalseid kaadreid. Video on olnud väljas ühe kuu ja nüüd suudan seda jälle vaadata. Tegelikult on see ikka mega super pauk! Liikuv, täis üllatusi ja nii ilusaid kaadreid.

Milline on sinu enda suhe Narvaga? Kaasasite muusikavideosse ka kohalikke. Kuidas te nad leidsite ja kuidas nad projekti vastu võtsid?

Minu suhted Narvaga on väga head ja teadsin juba varasemast neid kõige spetsimaid kohtasid. Tallinnast olid meil kaasas vaid nublu, Pafka, Karin (Nahkur – toim.) ja Anu (Saagim – toim.). Kõik ülejäänud, keda videos näeb, on kohalikud narvakad. Väga soojad ja avatud inimesed. Mul oli nendega äärmiselt lihtne. Kaamera taga töötas 17 inimest ja no drama, no drama at all! Üllatusin ka ise, et ma ei läinud kordagi närvi. Kõik oli lihtsalt super. Narvas oli väga hea vaib! Mendid võlusime ka peaaegu igasse võttekohta kohale, aga nemad olid samuti väga mõistlikud.

Millist tagasisidet oled videole saanud?

Juku-Kalle Raid ütles, et ta on alates 90ndatest Narvas käinud ja viibinud ning et andsin videoga edasi täpselt Narva vaibi. See on suur kompliment! Võib-olla ka see, et me nubluga oleme teinud eesti ja vene inimeste suhete jaoks rohkem kui Eesti valitsus mitmekümne aasta jooksul.

Lisaks muule tegutsed sa ka artistinime Blond Trickster all. Millega Blond Trickster tegeleb?

Blond Trickster on lihtsalt hullumeelne, ta pigem soojendab superstaare, teeb perfokaid, mängib mussi ja lõbutseb valdavate sotsiaalsete normide vastu mässates, avab ja lõhub mudeleid. Aga Marta Vaarik, kes on kunstnik, on ka lahe tegelane, tal tuleb 2019. aasta novembris EKA galeriis uus isikunäitus ja ta kaitseb kevadel oma magistritööd, mille põhitees on see, et laste kaissu võtmisega võiksime päästa maailma! Nii tekib inimesel empaatia ja enesekindlus, mis ei põhjusta destruktiivsust, vaid headust ja hoolt inimese südames.

Kolga mõisas etenduva „Frustra” promomaterjal.

6. septembrist näeb Kolga mõisas etendust „Frustra”, kus löövad peale sinu kaasa ka näiteks Kadi Adrikorn, Maarja Tõnisson, Arolin Raudva jt. Mida võib sellest performance’ist oodata?

„Frustra” on sündinud naistevahelisest armastusest. See on võimas tunne ja eneselegi ootamatult sai sellest Teos. Kolga mõisas loodud kõiki meeli hõlmav installatiivne transformatsioon avab maskuliinseid/feminiinseid mõttestruktuure ja lahustab sotsiaalseid norme. „Frustra” põhineb meie isiklikel lugudel ning mõisa arhitektuuril ja ajalool. Kolime 5. septembril Kolga mõisa ning naaseme sealt viie päeva pärast. Selle aja sisse mahub viis etendust. Meid huvitab, kuidas me ise selle aja jooksul muutume ning kuidas see olukord meid ja maailma transformeerib. See, mis sellest ambivalentsuse plahvatusest veel sündida võib, muudab mu väga ootusärevaks. See on alles algus!