Vaal Galeriis on 27. oktoobrini avatud Andres Lõo ja Peeter Lauritsa hübriidne näitus „Coming Soon – utoopiline eelmäng”, mis koondab endas fotoseeriaid, muusikat, helikunsti, videoid ja installatsioone ning käsitleb ühisteadvust ja inimese võrgustumist teiste eluvormidega.

„Ekstaasi portree”. Autor: Andres Lõo

Peeter Laurits: Aina vaieldakse, miks ühiskond peab ülal pidama kalleid muuseumeid, teatreid, raamatukogusid, uurimislaboreid, maksma loovharitlastele stipendiumeid ja lausa kirjaniku- või kunstnikupalka. Mis on loovharitlase roll inimeste seas? Osad arvavad, et tegemist on parasiitidega. Osad, et meelelahutajatega. Mina arvan, et loovharitlased on inimkonna kesknärvisüsteemi tähtsad osad, sellised, mis tegelevad inimvõimete laiendamise ja uute naudingute loomisega. Mõned loomingu aspektid võivad ka meelt lahutada, aga olulisem on see, et nad eelkõige astendavad meeli, loovad uusi naudinguid, avardavad tunnetuslikku horisonti ja toovad inimsuhetesse värsket vunki. Mõned aastad tagasi lõid sa loomingulise protsessi paremaks kirjeldamiseks uue mõiste fantoomplatvorm. Haruta seda terminit natuke lahti, selgita, mida sinu jaoks kujutab endast loovharitlase roll ühiskonnas. Mis asi või mis töö see on, mida kunstnik „teeb”?

Andres Lõo: Tunnetustöötaja, loovharitlane, kunstnik – nad tegelevad sidumisega. Sidumise ja harutamisega, üllatamise, paljastamise ja ühtekokku uute maailmate või nende võimalikkuse loomisega.

P.L.: Kas see, et kunstniku asi pole anda vastuseid, vaid kõrvutada ja serveerida küsimusi? Nagu DJ teeb?

A.L.: Üks jalg neil alati rullib fantoomplatvormil juba – kujundit kasutades siis… DJ pigem püüab soove aimata ja vastu tulla. DJ pigem kinnitab kaanonit. Väga hea DJ paneb ka kahtluse alla. Ketser-DJ haha…

Ma mõtlen tihti ka sellise mõiste nagu vaimustav teadmine või kirgastav teadmine peale. See on miski, mis ühendab nii kunstnikku kui teadlast. Mõlemad on oma töös kannustatud töö enese pakutavatest avastustest. Nende empiiriliste ja tunnetuslike avastuste pakutavast kirgastumisest toitubki uue, siduva, vaimustava maailma loomine ja kujustamine.

Mulle väga istuvad sinu loodusest või teaduselt laenatud kujundid nagu inimkonna kesknärvisüsteem või mõtete kosed või näiteks sünapsite mükoriisa emaplaadiga. Hüppame kohe sellele paradigmade liustikule ja harutame lahti, mis täpselt on sünapsite mükoriisa emaplaadiga ja kuidas see sinu meelest neid uusi naudinguid loob, mis tunnetuslikku horisonti avardab ning inimsuhetesse värsket vunki toob?

Siis ma laskun ühiskonna ülalpeetava Intelligentsi teema kumedasse grotti.

P.L.: Nii „sünapsite mükoriisa emaplaadiga” kui „fantoomplatvorm” on kõnekujundid, tööriistad. Mõjuvad arusaamatu lendsõnana, aga neil on tähendusi.

Mükoriisa on hübriidne kude, mis moodustub seeneniidistiku ja taimejuurte vahel, ühenduslüli, mille kaudu vahetatakse ainet ja informatsiooni. Midagi arvutipordi sarnast, looduslik USB, mille abil me ühendame erinevaid seadmeid.

Sünaps jällegi on kahe närviraku vaheline ühenduslüli või port. Kuna närvirakkudel on palju harunevaid jätkeid, siis tekitavad nad naaberrakkudega suure hulga sünapseid. Nendest moodustub tohutult kompleksne, internetist palju keerukam võrgustik, mille abil me tunneme, mäletame, liigutame, seedime, mõtleme ja loome.

Emaplaat on arvuti ühendussõlm, mis seostab välisseadmete pordid arvuti teiste komponentide – protsessorite, mälude ja toiteplokiga toimivaks tervikuks. Sünapsite mükoriisa emaplaadiga on kujuteldav lüli või platvorm (üsna fantoomne tõtt öelda), mis liidab omavahel küberneetilise, inimliku ja taimse tunnetuspotentsiaali millekski uueks.

A.L.: Just! Siit läheb juba väga põnevaks. Kui fantoomplatvorm on millegi sellise poole sirutamine, mida pole veel olemas, kuid mille olemust me juba suudame hoomata ja võibolla isegi selle osiseid kirjeldada, siis sünapsite mükoriisa emaplaadiga on lausa megafantoomplatvorm, mis kirjeldab ju lausa tervet uut – totaalselt uut – maailma, mis on paradigmaatiliselt erinev praegusest. Meie sinuga püüame sellele stsenaariumile rõhutatult positiivset tõlgendust pakkuda. Tahame kirjeldada üht utoopiat. Vastus sinu esimesele küsimusele on järgnev – kalleid kontsertsaale, muuseume, koole, veidraid ja ketserlikke katseruume, kunstnikke, haritlasi, teadlasi, raamatukogusid ja kõike muud sellist vajab ühiskond just seetõttu, et pööraselt kiiresti muunduvas ja üllatavas maailmas vajame me alati värskeid viise, kuidas lähima mõeldava tulevikuga (mis ongi sisuliselt juba olevik) diilida ning fantoomplatvormidel liuelda.

„Päevauudised”. Autor: Peeter Laurits

P.L.: Nikolai Baturin on sellist seisundit kutsunud võimatusevõimalikkuseks. Utoopiaid on vaja just selleks, et miski uus tekkida saaks. See, millest paljud inimesed üheskoos mõtlevad, muutub vähehaaval tegelikkuseks. Me ise loitsime omale tulevikku…

A.L.:…selleks, et säiliks kindel vabameelsus ja julgus olevikule mitte alla anda.
Ja ideid sõnastades uusi utoopiaid materialiseerida. Et kahtluse alla seada seda, mis ei toimi ja pole vajalikki. Et litsenseerida toimivat kooskõla.

„Marsi vallutaja” Elon Musk vaimustub samuti sünapsi ja elektroodi ühenduse fantastilistest võimalustest. Tema Neuralink tegeleb eksojäsemete, näiteks, mõtte jõul elektrooniliste jäsemete liigutamisega ja laiemalt, läbi elektroonika, inimmeelte konverteerimise ning üksteisega asendamisega. Meie toome sellesse võrrandisse ka taimkonna (tegelikult kogu looduse). Inimkonna, taimkonna ja AI kooslus – jah, see saaks ju olla selle uue ja täiesti ehtsa ning nii teaduslikult kui tunnetuslikult vaimustava teadmise allikas – ühisteadvuse allikas. Selle mitte-esoteerilise. Räägi lähemalt, kuidas sina selle koosluse utoopiat ette kujutad?

P.L.: Sa oled fantoomplatvormi defineerinud sellise ruumina, kus saab liikuda isegi siis, kui ei tea, kuhu tee viib. Täpselt seal me praegu olemegi. Tehnoloogiline areng on kujutlusvõimest üle sõitmas.

Biooniliste proteeside abil on praeguseks juba kümnete tuhandete kurtide ja pimedate inimeste närvisüsteemiga ühendatud elektroonilisi meeleorganeid. Kui närvisüsteemi külge saab ühendada mikrofone ja videokaameraid, siis varsti saab ühendada ka inimeste teadvuseid omavahel, nii, et ma võin saata sulle postkaarti asemel oma unenägusid. Ma ei ole kindel, kas see on kõigi maailma raamatukogude kontrapunkt, äkki on see hoopis vastik reality show, kus ma olen sunnitud kogema kaheksa miljardi inimese higinäärmeid.

Ühisteadvuse puhul me kaotaksime osa oma individuaalsusest, ego protesteeriks. Samas me saaksime asemele midagi väga hinnalist, näiteks suutlikkuse lahendada operatiivselt, ilma demokraatliku kantseliidita, ühiseid huve puudutavaid küsimusi või siis oskuse maitsta kooskõlalise naudingu uusi liike.

Mulle näib, et digitaalse kapitalismi pidurdamiseks oleks tark tegu ühendada sotsiaalsesse vooluringi just teisi eluvorme. Näiteks samblad või rändlinnud, keda on palju, võiks globaalses parlamendis mõnedki lollid küsimused kööki tagasi saata. Mul pole halli aimugi, kuidas erinevaid teadvusi omavahel ühendada, või kuidas see maitseda võiks, aga ma arvan, et kui teised eluvormid kampa tulevad, muutume palju targemateks ja tundlikumateks.

Kaader näituse videost. Autorid: Andres Lõo ja Peeter Laurits

A.L.: Mulle tundub ka niimoodi. Naudingute filosoofia on miski, mis mind köidab ja millest tahaks nagu rohkem teada, sest n-ö rõõmu või rahulolu filosoofiat ongi meie ellu rohkem vaja. Selleks, et saaksime oma elust rohkem rõõmu tunda ja kuidagi mõista, milline see rõõm ja see nauding siis on, mille nimel me pingutame. Et meil oleks mingi mõõtkava või vahend, millega rõõmu pingutuse ekraanile projitseerida. Erinevalt kannatuste kontrastile toetuvast filosoofiast või rangest edu-, paisumise ja allutamise filosoofiast.

P.L.: Ilmselt tuleb seda filosoofiat kogu aeg välja mõelda.

A.L.: Nojah, peabki. Lihtsalt, me ei räägi ju elu mõtestades tavapäraselt läbi rõõmu kirjelduste. On ikka pürgimus, „eneseteostus” ja märgi maha panemine, „õigesti elamine” jne. Mingi pinge on. Hirm valesti elamise ja muidugi selles ees, mida kristlik kaanon on meid õpetanud kartma ja pahaks pidama.

Hasso Krull räägib meie „Coming Soon” treileris taimede ja inimeste vahelisest suhtest kui õrnalt humoorikast ja erootilisest sellisest… nahistamisest. Sellestki võiks kõneleda. Ma ei mõtle nüüd puu kallistamist või alasti rohimist, aga…

Igal juhul, ühisteadvus inimestega, läbi AI, see võiks ja peaks juba olema reaalsus, aga nagu näeme interneti näite varal, inimesed on ikkagi klasterdunud, jäänud majanduslike, poliitiliste ja kõikvõimalike muude juba eksisteerivate konstruktsioonide piiridel omaette elunema. Ei ole juhtunud seda, mida varased interneti insenerid-filosoofid lootsid – ei tekkinud globaalset ühisteadvust ja ühendavat infovälja, mis ületaks otsustavalt kultuurilised ja majanduslikud piirid. Ometi saaks internet juba täna olla selle päris inimeste vahelise ühisteadvuse hälliks.

P.L.: Jah, ja milline häll on veel see seeneniidistikest, putukasüljest ja rändlindude logistikast kootud WWW – Wood Wide Web. Selle kõrval tundub meie internet tasapinnalise varjuna.

A.L.: Aga räägime natuke nendest „kõikidest maailma raamatukogudest” ja AI tarkusemusklist, mis meid kõiki võiks heas mõttes ühendada, ilma, et me oma unikaalsusest (nii kildkondlikust kui isiklikust) lahti peaksime ütlema.

P.L.: See on väga lahe ja ahvatlev teema, aga keeruline on seda ette kujutada. Meil on juba praegu nii palju informatsiooni, et ületab me vastuvõtuvõime miljonikordselt. Enamus inimesi mitte ei otsi uut informatsiooni, vaid püüab end selle eest kaitsta. Et meil kõigist maailma raamatukogudest midagi kasu oleks, peaksime leidma ka mingi põhimõtteliselt teistsuguse viisi nendest läbi närimiseks. Me ei igatse ju andmeid, vaid tarkust. Kui inimeste ajud otselülituses võrku ühendada, siis võib juhtuda asju, mida me praegu oodata ei oska. Ilmselgelt ei saa kogu see ühendus teadvustatud olla – põleksime hetkega läbi. Võib-olla mitmekordistuks hoopis me intuitiivne võimekus. Praegu ju me ka ei kuule, mida me põrn või maks või bakterid meile räägivad, aga käitume üsna õigesti, ilma, et ise märkaks, nii toidu kui elukutse kui partnerite valikul. Ei kao me individuaalsus kusagile selle tõttu, et elame koos bakteritega, keda on rohkem, kui me oma keharakke.

Kui nüüd ühenduda ka taimedega, läheb asi veel huvitavamaks. Taimedel on hoopis teistsugune tunnetamise laad kui inimestel või loomadel. Neil ei ole eraldi meeleelundeid ega närvisüsteemi, nende meelelised funktsioonid laiuvad kogu organismil. Suhtlemiseks kasutavad nad keemilisi ja võibolla ka meile tundmatuid signaale. Kogeda ja tõlgendada nende teadmist ja mälu on üks huvitavamaid asju, mida ma kujutleda suudan. Me oleme oma keelekesksesse tunnetamise viisi üsna kauaks kinni jäänud, ehk on käes nüüd aeg, et edasi liikuda ja oma horisonte avardada? Taimselt intellektilt on ilmselt paljugi õppida ja kui me tõlgendamisega hätta jääme, siis tuleb tehisintellekt appi võtta.

Näitusevaade. Foto: Peeter Laurits

A.L.: Ongi uus aeg tulemas… mõtlen meie erinevatele ajaskaaladele. Ainuüksi aja tunnetamine on meil erinev. Selle kõige sünkimine võtab samuti aega. Huvitav kui palju ja kuidas seda kõike mõõta – kuidas sellest ka mõnu saab tundma hakata?

Kas sa räägiksid veidi lahti meie „keelekeskse tunnetamise viisi” – mis seal siis veel on, millist teistlaadi tunnetamist on veel üldse võimalik ette kujutada? Saame siis ehk siinset stsenaariumi realistlikumalt kujutlema hakata.

P.L.: Džässituju tuli?

A.L.: Hehee…nojaanoh.

P.L.: Hästi! Me keel on paradoks, mille abil saab hästi kirjeldada just keelekeskset tunnetusviisi. Teistsugustega jääb ta hätta. Pluss subjektsuse küsimus – ma võin teha sinu maailma tunnetamise viisi kohta igasuguseid oletusi, aga ma ei saa kogeda, kuidas see päriselt on.

Näiteks vastsündinud imiku puhul pole ju kahtlust, et ta tunnetab, samas pole see kindlasti veel keeleline. Milline just, selleks tuleb kõvasti kujutlusvõimet pingutada. Esimestel elukuudel pole imiku meeled üksteisest kuigi selgelt eristunud, ta tundub kogevat maailma sünesteetiliselt. Värve kuuldes ja helisid nähes. Kui me lülitame oma teadvuse otseühendusse mingi taimekooslusega, ootavad meid veelgi suuremad üllatused.

Üks asi, mis mind ühisteadvuse puhul kõige enam erutab, on see, et ma ei suuda päriselt ette kujutada sellist kasutajaliidest, mis teiste olendite omailma kogemise võimalikuks teeks. Kuidas sina omale „sünapsite mükoriisat emaplaadiga” ette kujutad?

A.L.: Ha, nüüd me räägime! Tundub nagu oleks 20. sajandi alguse avangardipuhang meid ette valmistanud selleks meelte-tajude ja teadmiste suureks paisumiseks, mille piires me tegelikult manööverdame. Ja oleme manööverdanud ka varem, ent mitte nii teadlikult ja mitte nii laiaskaalaliselt ning uljalt. Sellele nüüd tehisintellekti võimekust lisades, omandame ju kaugelt võimsama taju-teadja keha, mis on meie füüsilisest kehast sadu või tuhandeidki kordi suurem.

20. sajandi avangard oma kunstistiilide plahvatuse – oma „kaasaegse kunsti tööriistakasti” plahvatusega – valmistas meid ette selleks, mida täna multimediaalseks nimetame, kuid mis tegelikult on vaid meie meelte ja teadmiste vastuvõtu ja väljasaatmisvõime adekvaatsed kirjeldused.

Nüüd ongi saabumas aeg, mil suudame end ka teiste elusolendite „nahas” näha, tunda, maitsta jne. – ühendades oma sünapsite mükoriisa emaplaadiga.

See kasutajaliides võiks olla taimne – võibolla lausa parfüümi, mingite „taimsete feromoonide” tasandil – mis genereerib oma energia ise. Ta oleks juhtmevaba ja inimene selles tehingus asuks floora ja faunaga võrdväärse osalusega. Elektrood kohtuks sünapsiga mükoriisa-laadselt ning info, millega emplaat meid toetab ja mida see meile ja meiega renderdab liigub meie vahel eeterlikuna. Ses mõttes, et nn kasutajaliides võiks olla n-ö nähtamatu (meie, inimeste mõistes). Mainisid ülal (või kus?) pihustatavaid nanokontakte – see kasutajaliides oleks sellisel kujul, ise-end genereeriv ja kõiki elusvorme võrdsel skaalal esindav koht. Taimse ja loomse teadvuse tunnistamise laines ning elektroodi ja sünapsi meeli ülekandva tehnoloogia paistel, teame nüüd, et sünesteesia ei ole puhtalt kummaline anomaalia, vaid norm. Ta on ühtlasi see natura, millest me inimkeelt leiutades oleme võõrandunud. Cultura, mille üle oleme uhked ja mis antropotsentristlikku maailma kirjeldab ja kannab, saab siin võimaluse läbi AI (mida esialgu samuti veel cultura peame) ühendada natura ja cultura ning jõuda üksmeelde.

Kui aga eeterlik kasutajaliides näib liialt abstraktsena, siis võime (nagu mobiiltelefonid juhatati sisse tamagotchidega) ju luua sellised taimsed, kasvavad füüsilised kasutajaliidesed, mida saab omal käel kasvatada, energiseerida ja ühendada otse AI-ga, mille omakorda läbi elektroodide meie sünapsite küljes on.

P.L.: Teeme ära!

A.L.: Mmhmhhh!