Anett astub oma teisel täispikal albumil „Late to the Party” mööda sarnast džässihõngulise souli rada nagu Amy Winehouse enda 2003. aasta debüüdil „Frank”. Eelkäijaga võrreldes vaoshoitult ja kikivarvul, aga siiski.
★★★★☆
Plaat on salvestatud kontserdisessioonina ja see vahetu olustik sobib Anetile hästi. Vokaal kõlab dünaamiliselt ja voolab sametiselt nii kõrgemas kui ka madalamas registris, põrgates siin-seal mõnusalt bassistesse sügavustesse („Little by Little” ja „Behind Those Eyes”). Maitsekale, kuid kohati igavalt turvalisele nüüdissouli kõlapildile lisavad tooni mängulised puhkpillivõõped („Wide Awake”), kasvavad ja vallanduvad kitarrikeerised („Behind Those Eyes”) ning ka üllatav põige reggae’sse palas „Paint Me a Sky”, mis tervikut ei lõhu ja millega Aneti mahedus sujuvalt suhestub.
Anett ja Sander Mölder on osanud hoida järelproduktsioonis elava muusika võlu ja soojust ning helisid pole lämmatatud üleliigsete kellade-viledega. Nagu mainitud, on Aneti soulisaundis kuulda varasemast enam ka džässielemente, mis peegeldavad nii tema enda Elleri kooli džässvokaali eriala tausta kui ka plaadi kaaskirjutaja ja bändi seadja Heikko Remmeli kohalolu. Kuigi „Late to the Party” pole uuenduslik teerajaja ning plahvatuseks jääb puudu suuremast otsingukirest ja fantaasiast, pillub album siin-seal ka sädemeid ning püüab osavalt kuulaja oma meloodiliste konksude otsa. Oleme sellist muusikat varem kuulnud, aga mis siis? Kui tulemus on maailmaklassi tasemel küps ja ajatu tervik, mis avab end ilmselt kõige meeleolukamalt elava esituse vormis, kuid on kahtlemata nauding ka salvestatud kujul, siis kas ongi alati tarvis jalgratast leiutada?
