Kui Matisse istuks keset ülerahvastatud klubipõrandat ja maaliks midagi varvastega, ise samal ajal kananuudleid süües, kõlaks see täpselt nagu Animal Collective’i värskelt ilmunud kümnes täispikk „Painting With” – 41 minutit eriskummalist ning spontaanset maalimisseanssi.

Seekord otsustas neo-psych-bänd astuda vanu jälgi mööda, uued tundevärvingud hõlmade vahel. Mitte midagi maastikku muutvat, lihtsalt lähenemisnurka vanadele kõladele on nihutatud. Kaja ja melanhoolia on maha võetud ning eelmiste plaatidega võrreldes on sätestatud muretu ja oma konkreetsuses kaasakiskuv kontseptsioon. Üle pika aja on Animal Collective’it taas kerge kuulata, tekitatud on võimalus sulistada popilike sündikõlade ning peosõbralike rütmide vahel, mis ei kisu küll väga tantsule (nii kaugele ei ole ka mindud) kui sõpradega neoonprillides albumikuulamisõhtuid korraldama.

Selle lapselikkuse, mänglevuse ning positiivsuse valguses võib iseloomustada plaadi tervikut kõige paremini, omistades talle hingamisfunktsiooni. Iga track on täis õhku ja liikuvust, ta ei sära oma singlitega – see ei ole mitte kardiogramm, vaid ühtne tervik, mis loob oma sujuvate üleminekutega ühelt loolt teisele justkui üksi muuseumis olemise tunde, kus külastajat ümbritsevad maalid voolavad laisalt põrandale. Jalgadega värvi laiali pritsides tekib 12 erineva arhitektuuriga pala täis päikselisi segusid ja mustreid, kord tuhmimaid, kord erksamaid, lubades naeratusel tulla maha alles koos värviga riietelt.