Djerro (Erkki Tero) uue plaadi puhul on tema enda sõnul tegu improviseeritud nüüdisvisioonidega kosmilise elektroonika ja ambient-muusika algusaegadest. Plaat on samal ajal ka miksteip, kus iga pala taga peituvad mõne tuntud looja (Brian Eno, Vangelis, Ariel Kalma jt) äratuntavad heliklipid.

Eelkõige on siiski tegemist austusavaldusega, mitte nostalgiahõlma vajumisega; lood pulseerivad pigem tuleviku- kui minevikurütmis, sobides omapärase lähenemisega ideaalselt praegusesse.

„Djerro plays musick” on uussiiras plaat, mille ehedus esimese kuulamisega võõristust tekitas, kuid samas iga korraga üha lähedasemaks muutus, avades mu sees muusikamaastikke, mille olemasolust ma varem teadlikki polnud, ja kannustades endas erinevaid hinge ja olemise tasemeid avastama. Djerro loodud maastikel konnates satub kõrva kõike loomulikku/loomalikku – nii ritsikate sirinat, gongikõla, tuulekohinat, veepladinat kui ka muud, mida igapäevaelus kunagi nii kontsentreeritult kuulda ei saa.

Sissejuhatus „Forest Ballad ‘016” viib metsa tuulekohina keskele, kus sääsepirina ja tormide juurde pidama jäädakse. Kolmas lugu „Heavenlies” lööb aga juba tekkinud rahulolu segamini ning gongilöökide ja kõrgete valgust täis helide vaheldumisel paiskub kõik kaosesse. Edasi viiakse meid aina sügavamale tajude ja tunnete virvarri, nii et pärast viimast pala „Body Luminous” pole kuulaja kohe kindlasti enam samas kohas, kus ta oli enne plaadi mängima panemist. Elu tuleb lähemale, äratab üles soigumisest, kuhu oled vajunud. Soovitaks kõigile, kellel hingeline suurpuhastus sel kevadel veel tegemata on.