Müürilehe juubeliaasta puhul taasavaldame vanu häid lugusid, mis omal ajal kas muutsid või ei muutnud maailma, põhjustasid või ei põhjustanud diskursusenihkeid, laialdasi ühiskondlikke debatte, torme veeklaasis jne. Üks võitlus Emajõe eest on tartlastel 2018. aastal võidetud, aga meedia on tema vastu huvi tundnud juba varemgi. Kas jõgi hoiab linna pulssi üleval või on see ikkagi vastupidi, küsib chaneldyor #10 Müürilehes 2010. aasta suvel.

Minu mõte on sünnist saadik mööda Emajõe äärt peilinud. Mitte ainult mööda teid ja radu, vaid konkreetselt mööda kaldaperve, vetika- ja kõrkjatihnikuid. Kohati olen ma liikunud ka mööda põhja, seda mis läbi veepinna näha on, samas ka mööda seda põhja, mida vaid ette võib kujutada. Kogu elamise, mõtlemise ja olemise võib siduda Emajõe vooluga kui autentse retoorilise keskkonnaga – või siis hoopis mõistatusega. Emajõgi, eriti just kartograafiliste eeltingimustega, on justkui maastiku ja sealhulgas selle asukate mõõteriist, mille iga millimeeter võib anda vastuseid paljudele küsimustele.

Emajõe Raadi poolsel kaldal, ujulast veidi edasi asub umbes Devoni paljandite all üks porine mülgas, mida pikkade aastate jooksul järjekindlalt sinakas õlilaik on katnud. See koht on kuri, asotsiaalide kilejäätmed ja prügi ümberringi. Igal pool on tihe võsa ja kõrge hein. Maa on seal vesine, taimed kiduramad ja tumedamad. See nagu ei olekski koht, vaid hämar teadvustamatus, mida läbistab kitsas sünge koridor. On paiku, mida ei peeta kohtadeks, ja mis inimese justkui eemale peletavad. Need paigad teenivad kohti ja pakuvad ruumi teedele, koridoridele, jäädes ise märkamatuks. Valikuline inimteadvus enamasti tormabki läbi selliste koridoride nagu metsik elevandikari.

Kalamehena olen Emajõe ääres sattunud igasugustesse kohtadesse ja viibinud neis paigus kauem kui seda ilma õngeta teeks. Kalamees ongi tihti pealtnägija ja pealesattuja. Ühes paigas vaikselt istuv inimene näeb rohkem kui sirgjooneline võsasragistaja. See oli hulk aastaid tagasi juuli lõpus või augusti alguses, kui otsustasin kuni pimedani jõe äärde jääda, lootuses, et ehk tuleb põhjaõnge otsa angerjas. Istusin roo taga, sealsamas, rannast veidi edasi kõndida. Pime augustikuu andis ennast tunda. Ritsikad olid hakanud siristama, taevas oli kõrgem, selgem ja tähisem kui varem. Jõe veetase oli madal, vesi voolas aeglaselt ja õngenöör rippus lõdvalt vee kohal. Päris pimedas kuulsin endast vasakul korraga võigast lurtsatust, justkui oleks hiigelsuur rauast sangpomm jõemudast välja kistud. Tardusin ehmatusest paigale, vaevu julgesin hingatagi. Vaatasin läbi pimeduse ja nägin, kuidas eemalt roo vahelt astus välja inimene. Ta oleks justkui kaldaperve alt välja karanud, korraks vilksatas ja juba kadunud ta oligi. See ei olnud kohmakas inimkogu, vaid väga elav, pingul ja terav, sinist välku täis. Juhtunus oli minu jaoks meeletult halb enne, kõik mu ihukarvad tõusid püsti, kuulmine ja nägemine hakkasid kukla taha kaduma ja ma ilmselt istusin seal nii kivistunult, et olin lausa läbipaistev.

Emajõgi on justkui tuiksoon ja Tartu linn on kui süda, mis voolu endast läbi juhib ja üleval hoiab. Aga see pole selline süda, mis jõe pulssi üleval hoiab.

Möödunud aasta [2009. – toim.] 4. oktoobril toimus eksp’i päev alapealkirjaga „See on väga huvitav, onu”. Tegelesimegi kõnealuse Emajõe vööndiga. Eksperimendi mõttes seisin ma Emajõe liivarannal, näos mask. Lisaks sellele kattis minu pead tihedalt must kilekott pisikese õhuavaga. Ja mul oli seljas presendist keep, nii et sügav kapuuts langes mulle lõuani. Umbes 40 minutit talutati mind sellisel kujul ühest kohast teise, isolatsioon tegi olemise palavaks, toksiliseks ja igas mõttes tumedaks. Aegajalt tutvustasin ma asjaosalistele kohti, kuhu mind viidi. Esimene peatus oli pumbajaam, mis on otsetee idüllilisse väikelinna nimega Äkke. Seal tulid jutuks ka samas jõepõhjas vedelevad Teise Maailmasõja aegsed tankid ja soomukid, paksult tavotiga kokku määritud külgkorviga mootorrattad, kust siiamaani levib jämedakoelisi ja ragisevaid raadiosignaale, mis aeglaselt läbi suurte, täissöönud latikaparvede võnguvad. Siis viidi mind õlilaikudega kaetud porise mülka juurde. Kui ma seal, juba tulitavalt pimedas ja mürgisest plastikust uimastatud olukorras räägitud sain, haaras mind pöörane tung end isolatsioonist välja murda. Keep lendas seljast, haarasin noa ja lõikasin end kilekotist välja. Vaba õhu kätte sattunud, ei osanud ma midagi muud teha kui ainult röögatada ja nuga käes hämmeldunud vaatajaskonna eest võssa põgeneda. Tohutu hulk musta energiat pulbitses mu lihastes, mida ma olin tükk aega vägivaldse pimedusega pilastanud.

Kribinal-krabinal ronisin ma ühe suurema paju otsa. Kui jõudsin päris latva, haaras mind üks kummaline ja kerge tunne. Ladvast avanes mulle nagu üks hoopis teistsugune maailm. Seal oli taevas sinine ja puhus õrn tuul, mille käes värelesid helerohelised bambuselehed. Oli juba õhtupoolik. Bambuslatvadest moodustunud õõtsuva mere taga seisid punakaspruunilt hõõguvad liivakaljud. See oli justkui mingi muinasaeg või eri aegade, maailmajagude psühholoogiline sulam. Aeglaselt lasin end oksalt alla rippu, pea alaspidi. All tihnikus oli roheline valgus, seal oli soe. Rippusin seal nagu laiskloom või mõni muu rohelisi lehti mäluv soojalembeline elukas. Tunda end sellise elukana on väga tervislik, sarnane tunne tekib näiteks kanget matet juues. Ja sarnane võiks olla kukkuda tagurpidi sirelitesse, käes puust mõõk.
Üks peaaegu ületamatult sünge paik on Sõpruse sild ja selle ümbrus nii üles- kui allavoolu. Olen kogu aeg arvanud, et just Sõpruse silla juures asub Emajõe üks sügavamaid kohti.

Kui linn liiga jultunuks muutub, võib jõgi üle kallaste tõusta ja kogu ürgoru, oma loomuliku kodu, enesega ära täita.

Jõesäng oleks seal justkui kolmnurkne, nii et jõe sügavaimas keskkohas on pisike renn, mida mööda vonklevad ainult kõige jälgimad monstrumid, kelle pimedad pungis silmad helgivad ja kelle päriskodu on kahtlemata Praaga, sest sellest hirmsamat paika ei ole. Kunagi võis näha suurte liivakoormatega roostetanud praame silla alt läbi sõitmas. See oli industriaalne, jäigalt kodifitseeritud nõukogude Emajõgi, mida mööda sai kihutada Pihkvasse. Jõgi oli solgine, keemiline ja radioaktiivne. Kiirlaev Polaris, mis sarnanes raketi või hävitajaga, kihutas mööda tinast veepinda Peipsi peale, tegi seal tiiru ja sõitis tagasi. Ahtrist purskus üles vett, kõrkjad õõtsusid ja ma fantaseerisin peas kummitava Jean Michel Jarre’i Oxygen 2 saatel keemia, väetise ja radioaktiivsuse tõttu hiigelsuureks kasvavatest sägadest. See jõgi oli kuri, mürgine ja keelatud, midagi sellist nagu Tšernobõli tuumajaam. Kurvastuse ja kahjutundega vaatasin jõeäärseid kalamehi. Ükskord nägin unes, et püüdsin Supilinna kandis Emajõe kõrvalt, muru sees olevast kanalisatsiooniaugust kinni vanainimese näoga helepruuni linaski. Anne kanalite ääres istusid roo sees vene kalamehed, võidunud pintsakud ja sonimütsid peas. Neil olid spetsiaalsed peibutussöödad, millega nad meelitasid päevade viisi veekogu ainsat roosärge, kes mõtlikult tihedas roostikus seisis.

See on märkimisväärne, kuidas valitsevad ideoloogiad sisustavad ja kujundavad jõevoolu ja üldse kogu maastikku. Emajõgi on justkui tuiksoon ja Tartu linn on kui süda, mis voolu endast läbi juhib ja üleval hoiab. Aga see pole selline süda, mis jõe pulssi üleval hoiab. Linn on maastikuelemendina pigem inimteadvuse kehastus, eriti, kui vaadata Tartu kesklinna betoneeritud kaldaid. Linn kanaliseerib jõge jõe huvidest lähtuvalt, mitte ei juhi seda näiteks laiali mööda kanalisatsioonivõrgustikku. Sellisel juhul hakkaksid kindlasti õnge külge rauga näoga kalad. Tartu identiteet, mis paistab küll välja monumentaalse ja fallosliku mäena, põhineb ikkagi jõega kooseksisteerimisel ja läbisaamisel. Kui linn liiga jultunuks muutub, võib jõgi üle kallaste tõusta ja hullemini kui sel aastal – kogu ürgoru, oma loomuliku kodu, võib see jõgi enesega ära täita, nii et Tartust ei jää järele midagi muud peale üksiku saare, millel seisavad punakaspruunid varemed koos sajatuhandepealise hakiparvega, mälestades Devoni paljandeid ja kunagisi aegu, kui Tartus elasid rüükalad ja inimesed. Kui taandada Tartu arhetüüpseteks maastikuelementideks, siis on neid kolm: jõgi, mägi ja taevas.