Kuigi maitse üle ei vaielda, võib sellest rääkida. Arhitektuuribüroo FAT looming on postmodernistliku lähenemisega hea maitse piire kompav ehituskunst, mille iga projekt viib arusaama esteetikast uuele tasemele. Eestis puuduv arhitektuurikriitika on viljakas pinnas millegi „maitsetu” ehitamiseks – kas seda soodustada või vaigistada, selles on küsimus.

Hoogvlieti linna kohaliku kogukonna maja Hollandis. Foto: FAT

Võiks öelda, et praegune kliima Eesti arhitektuuris on vägagi soodne ja kohe nõnda, et annab viljakat pinda peaaegu igasuguse keskkonna tekkeks. Pean silmas mitte majanduslikku aspekti ja hetkel valitsevat rahva tehnokraatlikku suhtumist arhitektuuri, vaid kriitika vähesust või koguni selle puudumist. See viib kiirelt olukorrani, kus vägisi tahab üles kerkida maitsekuse teema, millest arhitektid avalikult pelgavad rääkida. Teada on, et maitse üle vaidlemine on igipõline.

Konstruktiivne kriitika on siiski efektiivne meetod diskussiooni tekitamiseks ja arhitektuurikeele ühtlustamiseks. Võib-olla arhitektuurse kriitika harv esinemine ongi põhjus, miks see nõnda kohutab ja hinge jääb ning konnatiigis palju pingeid loob. Isiklikult arvan, et smuuti valmistamisel võib mikserisse lisada komponente üsna vabalt, kuid kogu tegevus peab olema mõtestatud. Valitud puuvilju ja nende koostoimet peab piinliku täpsusega teadma. Erinevalt smuuti degusteerimisest tuleb arhitekuuri hinnata kaasates ka muid aspekte kui valmis kujul füüsiline kehand. Oluline on ka mõttetegevuse protsess ja arhitekti isiklik agenda.

Eesti Kunstiakadeemia kevadise „Avatud loengute sarja” lõpetanud Sam Jacob on arhitektuuribüroo FAT (Fashion Architecture Taste) üks asutajatest. Rääkisin Samiga maitsekusest, esteetikast ja oma kodu ehitamisest.

FAT kollektiiv on nüüdseks otsustanud tegevuse lõpetada. Kuidas see büroo sündis ning milles teie tegevus seisnes?

FAT sündis eelkõige kandva idee põhjalt. Värskelt kooli lõpetanud, ei arvanud esialgu, et moodustame arhitektuuribüroo ja hakkame maju ehitama. Arvasime, et suudame ennast teostada alternatiivsete tegemistega – installatsioonide ja näitustega. Meil oli isegi plaan oma ajakiri välja anda, kuid selle ellu viimiseni me ei jõudnud. Aja jooksul arenes see kõik arhitektuuribürooks, mis tegutses ligikaudu 20 aastat. Edasivedav jõud oli arhitektuuri erinevad tahud – kommunikatsioon, meedia, mood ja maitsekus. Kõik see pidi olema olemuselt oponeeruv peavoolu arhitektuurile. Aastate jooksul töötasime me välja omanäolise lähenemise. Meil oli valikus keskenduda aktiivselt toimivale büroole või jääda täielikult kindlaks algsetele ideedele – valisime viimase. Moodustades oma tegemistest ühe sidusa terviku, oleme ilmselgelt selle aja jooksul küpsemaks saanud ning asjalood on muutunud. Ja kuna me ei tahtnud seda tervikut lõhkuda, otsustasime hoopis laiali minna. See annab meile kõigile vabadust mõelda, kuidas edaspidiselt soovime arhitektuurile läheneda. Nüüd on võimalik kasutada teistsuguseid, proovimata töömeetodeid, aga eristumine varemtehtust ei ole primaarne.

Teie bürool oli väga omapärane käekiri. Te justkui kombanuks mõningaid piire. Milles see eripära ja kummalisus seisneb?

FAT on alati mõtisklenud maitseka arhitektuuri olemuse üle ja üritanud aru saada, et milles see seisneb. Hea maitse ei ole lihtsalt hea tunnetuse omamine. Hea maitse tähendab teadmist, et mis on maitsekas. Hea maitse sõltub omakorda laiemast, poliitilisest spektrist. Sealt maalt muutub see teema väga keeruliseks ja huvitavaks ning sellest arhitektid avalikult pigem kõneleda ei taha. Me olime alati huvitatud asjadest, mis olid väljaspool peavoolu visuaalset arhitektuurikeelt. Mingil hetkel seisnes see värvis. Mõnel juhul oli selleks kuju või mingi muu spetsiifiline nüanss. Arhitektuurimaailm on paraku üsna kitsas. Meie käitumiseks ruumis, ruumi loomiseks ja maailma nägemiseks on tegelikult nii palju alternatiivseid võimalusi. Ja selles mõttekäigus seisnes ka meie suhtumine. Lõppude lõpuks, mis juhtub siis, kui teha halva maitsega arhitektuuri? Mis on selle tulem? Kas suudaksime head maitset vaadelda konstruktiivse praktika osana, mitte lihtsalt eeldada, et hea maitse on kõigil olemas?

Möödunud Veneetsia biennaalil olite kaasautoriks loole „Clockwork Orange”, mis seisnes Briti arhitektuuriajalugu läbiva narratiivi otsingutes. Ka FATi töödes võib näha teatavat ajalooliste elementide kombinatsiooni. Mis on teie isiklik suhe arhitektuuri ajalooga?

Ma arvan, et väga tähtis on omada sidet koha, kogukonna või elamutüübi ajalooga. Kui mõistame, kuidas oleme tänasesse päeva jõudnud, on see ideaalne platvorm, millelt võiks ette kujutada, kuidas edaspidine elu välja hakkab nägema. See pole juhuslik, et kõik on nii nagu on. Ajaloo tundmine ei ole midagi, mis hoiaks meid raamides kinni ning ütleks ette ainuõigeid viise asjade tegemiseks. Ajalugu õpetab meile hoopis uusi viise objektide loomiseks. Tekst „Clockwork Orange” toob hästi välja, kuidas ajalugu on oluline arhitektide ja ka kõigi teiste jaoks. Ajalugu on üks tuleviku leiutamise viisidest, mitte pelgalt akadeemiline möödunud sündmuste õpe. See on maailma tekkimise mõtestamise viis, mis on aga fundamentaalne arhitektuuri idee. Maailm on disainitud koht. See ei ole lihtsalt paik, mis eksisteerib. Isegi kõige naturaalsemana paistvad maastikud on tõenäoliselt inimtegevuse tulem. Linnadel ja küladel on oma lugu. Nad omavad tänaseni ja ka tulevikus ümbritsevale keskkonnale mõju. Ajalugu ja senist oskusteavet pisut manipuleerides saame väga erinevat sorti tulevikku genereerida. Arvan, et aktiivne side ajalooga on oluline ja seda tuleks vaadelda samasuguse kujutlusvõime ja intensiivsusega, nagu me tulevikku genereerides teeme.

Praegu ehitate iseendale maja. Milliseid tundeid see teis tekitab?

Jah. See on täielik õudusunenägu. Tekib küsimus, kas see on tõesti see, millesse ma usun. Kaua aega oli mul raske üleüldse millestki alustada. Kohe tekkisid kahtlevad mõtted oma seisukohavõtu suhtes. Aga see kõik on õnneks paranenud ja ma olen praegu palju õnnelikum. See on suurepärane võimalus minu enda jaoks. Aga oma maja ehitamine on samas ka midagi, mida ma kunagi ei tahaks teha. Ma olen alati olnud selle vastu, et arhitektid endale ise maju projekteerivad. Ma arvasin, et see on halvim asi, mida arhitekt võiks teha – igav ja ebaarhitektuurne.

Nüüdseks olen meelt muutnud. Ma arvan, et see on midagi väga ärevust ja hirmu tekitavat, sest see ei tohiks olla seisukohavõtt, aga käib vältimatult minu enda kohta. Ma ise pean hoones elama ning inimesed hindavad mind hoone järgi (naerab). Olen selles osas võrdlemisi paljastatud. See on huvitav väljakutse. Inimesed panevad tähele kui mõni koht on valesti või viletsalt tehtud ning reageerivad sellele agaralt. Ja siis peab olema sisimas piisavalt jõudu, et mitte välja teha. Kokkuvõttes on arhitekti kodu ehitamine enda sisemaailma ja välise arhitektuurimaailma ning ümbritseva kultuuriruumi vaheline puutepunkt.