Arhitektuuribiennaali kuraatorinäitus toob kokku maailma nüüdisarhitektuuri katsetuslikuma poole, mille keskmes on isetekkeline keskkonnaloome. Füüsilise ja digitaalse sümbioosi esindavat väljapanekut võib nimetada posthumanistlikuks.

TABi kuraatorinäitusel „Keha Ehitus / Body Building” näidatakse nüüdisarhitektuuri innovaatilisemaid tehnoloogiaid ja materjale. Pildil ICD/ITKE Research Pavilion 2014-15. Foto: University of Stuttgart.

Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB) algataja Villem Tomiste ütles eelmise biennaali järel Sirbi artiklis[1], et „kuraatorinäitus peaks olema arhitektuurse võlumise katselava”. Mille siis näituse kuraatorid Sille Pihlak ja Siim Tuksam seekord võlurimütsist välja tõmbavad? Päris mitmele juba Eestis käinud tipptegijale on tulemas tubli lisa. Kümne hoolikalt väljasõelutud rahvusvaheliselt tuntud büroo väljapanek arhitektuurimuuseumis peaks puudutama eeskätt neid, kes tunnevad huvi nüüdisarhitektuuri katsetuslikuma poole, nn isetekkelise keskkonnaloome vastu. Näitusel on kuraatorite sõnul väljas prototüübid, mis aitavad meil mõista nüüdisarhitektuuri kontseptuaalseid suundumusi, mis on suures osas tehnoloogiast sedavõrd läbiimbunud, et arhitektuur kui „keha” ja selle „ehitus” on nüüdseks olemuslikult füüsilise ja digitaalse hübriid – posthumanistlik, kui soovite.

Arhitektuur kui keha

Neist näitusel ülesastujatest, kes on Tallinnaga tänu Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna külalislektorite sarjale juba tuttavad, on oma mõttemaailmalt üks omapäraseimaid küllap Tom Wiscombe, kes tegutseb USA lääneranniku Lõuna-California arhitektuuriinstituudis SCI-Arc, kus ta loob robotikoreograafia abiga näiteks ruumilisi struktuure ja visioone, mis on harjumuspärasest arhitektuurist üsna erinevad. Arhitektuur on Wiscombe’ile „keha” – kui juhtubki, et selle pinnale soditakse poliitilist grafitit või populistlik-demagoogilisi tätoveeringuid, siis need ei muuda elukeskkonna kui süsteemi sisemist, sügavamat koodi ega ka tema olemuslikku arengut ruumis või toimemehhanismi. Need ilmingud – grafiti ja tätoveeringud – suhestuvad arhitektuuriga juhuslikult ja juhtumisi, kaudselt.[2]

Wiscombe’i ei huvita hoonete keskkonda „sulandamine”, vaid nende rõhutamine objektidena, millel on tugev visuaalne identiteet ja siluett nii väljast kui seest vaadatuna. „Ma püüan vältida hoonete kavandamist maastikena, maapinnaga kokku sulavatena, mis oli 1990ndatel arhitektide seas väga populaarne,” ütles Wiscombe minule antud intervjuus, rõhutades, et talle meeldib hoopis enam tõsta hoone maapinnast lahti või siis rõhutada maapinda omaette objektina. Materjaliefektid, ornament ja assamblaaž on muutunud nüüdseks ühtäkki kõigile kättesaadavaks ja nii nagu Wiscombe’i looming on näidanud, toovad komposiitmaterjalid endaga kaasa uue esteetika. Wiscombe’i käes käituvad robotid kui posthumanistlikud tätoveeringukunstnikud, kes suudavad materjalimassi graveerida, sinna sisselõikeid teha seda märgistada ja muljuda nii, et sünnivad keerukad pinnavormid.

Tallinna-visiidil oli Wiscombe’il kaasas kursuse jagu arhitektuurimagistrante, kes olid Tallinnast vaimustuses: „See on seotud keskaegsete linnade tiheduse ja mõõtkavaga, millest on palju õppida, isegi kui me veel ei tea, mismoodi seda täna või tulevikus linnaehituses rakendada,” seletas Wiscombe. See, mis parasjagu Hiina planeerimis- ja arhitektuurimaastikul toimub, on tema arvates kontrolli alt väljas, vormist väljas ega saa olla vastus homsele. Pigem tuleks arhitekti arvates mõelda jalakäijasõbraliku elukeskkonna loomise võimalustele, näiteks katsetada uute transporditehnoloogiatega. „Tuleb minna [ajas] tagasi, et minna edasi,” arvas Wiscombe. Samuti arvas ta tookord, et Tallinn moodustab laiemalt võttes koos Helsingi ja Peterburiga omaette ristkultuuri, tsooni või „objekti” – millegi, mis ei tunnista rahvuspiire. „See on üks uut tüüpi „objekt”,” ütleb Wiscombe. Eks paistab, kuidas need mõtted seekord TABi kuraatorinäitusel kajavad.

Tom Wiscombe Architecture - Figuraalne liigend (2015)

Arhitektuuri katselava

TABi kuraatorinäitusel osaleva Achim Mengese projektid sünnivad suures osas tänu laboratoorsele tööle ja kõrgtehnoloogilistele materjalikatsetustele. Menges on eksperimenteeriv arhitekt, kes uurib elu ja selle vormide geomeetriat ning käitumismustrit nagu bioloog. Seejärel ta süstematiseerib arvutustehnoloogia abiga kogetu, tõlgib looduse loogika „masinate” algoritmikeelde. Elussüsteemide puhul on vorm loogika võrsumine, selle ilmnemine, mitte kuju, mis on jõuga mateeriale peale surutud.[3]

Kui teda mõned aastad tagasi intervjueerisin, mainis Menges irooniliselt: „Teeme baasteadust, millel ei pea ilmtingimata olema kohe rakendatav väljund, kuid selle selgitamine poliitilistele ringkondadele, haridusmaastiku otsustajatele, on väga raske. Võitleme oma vabaduse eest eksperimenteerida ja uurida arhitektuuris teemasid, milles näeme huvitavaid väljakutseid ja seni kasutamata võimalusi. Akadeemiline keskkond on praegu meile tegutsemiseks kõige sobivam, kuigi ka see on juba järjest enam orienteeritud tulemusele. Erasektori, nt mõnede tootmisfirmade finantseeritud projektid on osutunud vabamaks ja seetõttu loomingulisemaks, sest innovatsiooni toetamises nähakse head reklaamivõimalust.”

Stuttgardist Menges lahkuda veel niipea ei kavatse: „Võrreldes USA koolidega näen Euroopas selle valdkonna arenguks paremaid võimalusi. Praegu otsin variante, kuidas katsetatud prototüüpe pikemaajalistena valmis ehitada,” viitab Menges, kuhu teravik on suunatud. Kui tookord sai küsitud, kas ta oleks nõus Tallinnasse midagi püsti panema, kõlas vastuseks „Muidugi!”. Siiski, see miski, mis Mengesel koos Moritz Dörstelmanniga arhitektuurimuuseumis seekord välja on pandud, on küll hea sissevaade fiiberkomposiidi võimaluste maailma, kuid ei anna sellisel kujul veel täit ülevaadet sellest, kuidas ja mil määral Stuttgardi ülikooli instituudis (ICD/ITKE) süsteemiloomes elusorganismidest eeskuju võetakse.

Arhitekt ei ehita, vaid genereerib

Ammuse sõbra Kokkugia[4] ühe asutaja Roland Snooksi doktoritöö kannab keerulist mitmetähenduslikku pealkirja „Käitumuslik formatsioon: multiagentsed algoritmilised disainistrateegiad” (ingl „Behavioral Formation: Multi-Agent Algorithmic Design Strategies”). See töö toetub tõdemusele, et me uurime loodusnähtusi, sotsiaalseid struktuure ja teadvuse olemasolu üha enam keeruliste (isetekkeliste) süsteemide käitumise uurimise kaudu. Snooksi arhitektuuriloomingut läbib huvi iseorganiseerumise vastu, abiks arvutuslik ja genereeriv võttestik-lähenemisnurk. See „käitumuslik” lähenemisviis toetub teadmistele parveloogikast ja toimib iseorganiseeruvate multiagentsete süsteemide kaudu. Koos Robert Stuart-Smithiga on nad loonud Kokkugia-nimelise stuudio, mis ei ole suunatud sedavõrd rakenduslikule poolele, st majade valmisehitamisele, vaid just uute tehnikate uurimisele selles vallas, mis puudutab isetekkelist ja agendipõhist ruumiloomet. Rotermanni soolalaos välja pandud „komposiitparve” prototüübid näitlikustavad seda, kuidas arhitektid digitehnoloogiate ja komposiitmaterjalidega katsetavad, nii et ka konstruktsioon ning materjalikasutus muutuvad seeläbi hulga tõhusamaks.

Kokkugia on arhitektuuristuudiona muidugi nähtus omaette – nende loomingut on kajastatud üle maailma erinevates väljaannetes, USAst Euroopa, Aasia ja Austraaliani. Snooks ja Stuart-Smith katsetavad ja õpetavad põhiliselt Melbourne’is ja Londonis, kuigi koole, kus neid kohata võib, on teisigi. Kokkugia on teinud koostööd mitmete rahvusvaheliselt teada-tuntud büroodega, nagu Reiser + Umemoto, Ashton Raggatt McDougall ja Minifie Nixon.

„Keha”, arengus ja püsiv

Carlo Ratti rääkis aasta tagasi, kui Tallinna lennujaamas kohtusime[5], et arhitektuur on tema määratluses inimese ja keskkonna vaheline liides – ürgajal oli selleks koobas, tänapäeval on selles liideses palju rohkem infot ja suhtlust. Tema sõnul on ehitatud keskkond autonoomne, järgib oma seadusi – kui arhitektuur on arenenud seni enamjaolt staatiliselt, siis nüüd näeme dünaamilist loodusliku ja tehisliku järjest suuremat ühtesulamist. See omakorda muudab meie suhet elukeskkonda. Küsimus on selles, kuidas füüsiline ja digitaalne linnaehituses kokku saavad, seda nii planeerimise, arhitektuuri kui ka toote (ja teenuse) mõõtkavas.

Kui linnaplaneerimise ajaloos tagasi minna, on see sisaldanud alati kahte elementi: info kogumist ja (linnastruktuuri) kavandamist. Mida täpsem ja mitmekihilisem on kogutav info, seda paremad eeldused on meil Ratti sõnul targemate linnade planeerimiseks. Mida rohkem teame inimeste liikumisest, seda kavalamalt saame linna kui võrgustikku arendada. Analoogse põhimõtte rakendusi näeme arvutusteaduses, kus võrgustikult saadud infot kasutatakse sellesama võrgustiku optimeerimiseks, kohandamiseks jne. Tänavavõrgu arendamisel räägitakse kasutuskoormusest.

„Uued meetodid võiksid aidata meil taristu koormust vähendada,” selgitas Ratti. „Kivis peitub mälestus ja arhitektuur on see, mis jääb alles ka siis, kui meie oleme siit ilmast läinud. Arhitektuur olgu ühtaegu dünaamiline ja püsiv.” TABi kuraatorinäitusel saamegi aimu millestki just täpselt sama ambivalentsest, mil on pealkirjaks „Reageeriv hõljumine”. Tegemist on Carlo Ratti Associati veepaviljoni projektiga, paviljoni ennast näeb Rio de Janeiros 2016. aastal. TABile loodud prototüüp on paviljoni vähendatud interaktiivne makett.

Tõhusam keha

Sevtšuk ja Kalvo on eesti arhitektid, kes on pälvinud meil tunnustust näiteks puitarhitektuuri vallas. Paviljoniga, kus „vineerikolmnurkadest kokkupandavad, pealt soomustega kaetud kärjed moodustasid ruumile n-ö voolavad seinad. Pole isegi tähtis, millist ehitist sellest nupukast konstruktsiooni-ideest kavandada, sest olulisem on siin vineeri rakendus üleüldisemalt, universaalses süsteemis”[6]. Siin on võtmeks ehitusprotsessi lihtsustamine, TABi eksponaadis kasutatakse nii struktuuri- kui ka viimistlusmaterjalina esmakordselt alumiiniumi.

Tõhusama „keha” otsinguil tasub aga soolalaos silmata ka seda, kuidas on horvaadi arhitekt-kuraator-teadlane Bruno Juričić lahendanud oma „algonni” või mil moel on lähenenud teemale austria arhitekt Julia Körner, kes tegutseb moe- ja tootedisaini ning arhitektuuri piirimail.

Pihlak ja Tuksam jätkavad seekordse TABi kuraatorinäitusega teatud moel eelmise Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni suunda. Tuleb meelde, kuidas Mario Carpo meie vestluses eestlaste väljapanekut iseloomustas: „Mulle meeldib eestlaste optimism, et tehnoloogia abiga suudame luua parema homse päeva.”[7] Tema arvates oli Eesti väljapanek eriline. Uus tehnoloogia räägib algoritmika, mimikri, parveloogika keelt, kuid me ei oska seda (seni veel) ühiskonnana avaliku ruumi arengu üle otsustamisel, s.o elukeskkonna osalusplaneerimisel, teadlikult rakendada.

Carpo tuletas tookord – ja õigustatult – meelde, et oleme Euroopas õnnelikus seisus, sest meil on avalik ruum kui selline veel seni olemas, peame seda kaitsma ja seda uue tehnoloogia abiga parandama. „USAs näiteks on avalik ruum mitmel pool kadunud. Euroopas on avalik ruum olemas ajaloopärandi tõttu – linnu lihtsalt ehitati nii. Kaitskem siis seda! Täna on meie kasutuses mitmeid arhitektuurilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja poliitilisi vahendeid, et avalikku ruumi olulisena, kasutuses hoida,” on Carpo üleskutse ühtlasi justkui ka tänavuse TABi loosung, kuivõrd visioonivõistlus keskendus nn isejuhtivale linnale ja TABi teemapüstitus üldisemalt kolmandale tööstusrevolutsioonile.

Kuraatorinäituse teravik on seetõttu suunatud just uue arhitektuuri köögipoolele – sellele, kuidas mujal Euroopas ja maailmas on asutud ruumiloome ja arhitektuuri jaoks uusi tehnoloogiaid arendama. Kuid tehnoloogia ei ole eesmärk omaette. Nii nagu lausus Carlo Ratti äripartner, arhitekt Walter Nicolino, kes on samuti Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonnas külas käinud ja Tallinnas loengugi pidanud: „Tehnoloogia on vahend, mitte ideoloogia.”[8] Pealtnäha on Pihlak ja Tuksam kuhjanud arhitektuurimuuseumisse kokku hulga „vahendeid”, kuid kõigist töödest ja kogu näitusest kumab läbi üks väga selge mõttesuund – nimetagem seda siis „genereeriva” ja nn isetekkelise arhitektuuri otsinguks. Kui mõistame esitletud eksperimentide potentsiaali ja mõju tulevikuarhitektuurile, siis saame aru ka käesoleva näituse ambitsioonist ja olulisusest.

Näitusel osalevad:
Atelier Bruno Juričić (Horvaatia), Tom Wiscombe Architecture (USA), Roland Snooks ja Robert Stuart-Smith ehk Kokkugia (Austraalia/Suurbritannia), Marjan Colletti ja Kadri Tamre ehk REX|Lab (Austria/Eesti), Igor Siddiqui ehk ISSSStudio (USA), Julia Körner (USA/Austria), Carlo Ratti Associati (Itaalia/USA), nformations (Austria), Andres Sevtšuk ja Raul Kalvo ehk City Form Lab (Singapur/Eesti), Achim Menges ja Moritz Dörstelmann ehk ICD/ITKE (Saksamaa). Vaata lisaks Tallinna arhitektuuribiennaali kodulehelt.


[1] „Uue biennaali ootuses teise kataloogi sirvides”, 31.10.2013.
[2] „Rüsin ja mäsu, tätoveering ja kamuflaaž”, KesKus, 10.06.2013.
[3] „Materjali tehe, protoarhitektuur ja teised „õnnelikud juhused””, Sirp, 23.11.2012.
[4] Vt kokkugia.com.
[5] „Mobiilpositsioneerimine ja linnaehitus”, Sirp, 28.08.2014.
[6] Mart Kalm „Puust Eesti”, Sirp, 14.11.2013. Vt ka City Form Lab.
[7] „Vaba ruum. Esseed digitaalsest & avalikust”, Sirp, 17.10.2014.
[8] „Tulevik, toit ja teised rakendusutoopiad”, Sirp, 09.01.2014.