Veel 1998. aastal andsid elanikud Supilinna elukeskkonnale negatiivsema hinnangu kui Annelinnale. Nüüdseks on Supilinnast saanud kõrgete kinnisvarahindadega hipster-rajoon, Annelinnas tehakse aga esimesi arglikke samme kogukonnavaimu tekitamise nimel. Tõenäoliselt tabab kivilinnasid lähitulevikus hääbumise asemel omapärane düstoopiline õitseng.

Annelinna majamuster. Foto: Andres Tarto (taevapiltnik.ee)

Viimaste aastate jooksul on võrdlemisi sageli küsitud, miks ei teki kogukondi kivilinnadesse? Vastata võib mitmeti sõltuvalt sellest, mida me kogukonnana mõistame ja miks kogukonna tegutsemist üldse oluliseks peame, st milliseid väärtusi kogukonna tegutsemiselt ootame. Mitmesuguseid osalt vabatahtlikkusel põhinevaid koostöövorme võib täheldada kivilinnadeski. Tõsi, need on olemuselt mõnevõrra erinevad kui näiteks puitasumites tegutsevad kogukonnad, kuid kas need saaksid ja peaksidki sarnased olema?

Eelistan nägemust kogukonnast kui ühiskonna erinevate osade vahel sidususe loojast, mis võimaldab huvitatud üksikisikutel sobival hetkel oma mõtteid arendada ja mitmekülgses koostöös ellu viia. Niiviisi arenevad koha- ja kontekstitundlikud ideed ja ettevõtmised, mis on kahtlemata heaks ja tarvilikuks partneriks ülevalt alla suunatud asjakorraldusele. Kogukondadest rääkides kerkivad kujutlusse esialgu ilmselt puitasumitega seonduvad aktiivsed ja omanäolised kogukonnad, nagu Supilinna või Telliskivi selts. Mõlema seltsi tekkeajendiks oli kohaliku kultuurielu mitmekesistamine ja keskseks sündmuseks on saanud vastavalt Supilinna ja Kalamaja päevad, kuigi olulisteks peetakse ka kohalikku linnaruumi puudutavaid küsimusi ja omavahelist suhtlemist.

Linnalabori 2014. aastal korraldatud kogukonnauuringust selgus, et olulisim kogukonna tekkepõhjus ongi soov kultuurielu arendada[1]. On selge, et kivilinnade ruumiline mudel ja hoonestuse skaala on mainitud puitasumitest erinev. Teistsugune on ka sotsiaalne plaan – Annelinna elanikest on 40% üürnikud. Annelinn on justkui Tartu peidetud värav – paljud Tartusse kolijad, nende seas ka noored tudengid, leiavad endale esimese peatuspaiga Annelinnas. Mainimata ei saa jätta ka seda, et 25% Annelinna elanikest on vene rahvusest. Kuid kindlasti ei saa väita, et Annelinnas on eakamate inimeste märgatav osakaal – Annelinna elanike vanuseline jaotus ei erine olulisel määral Eesti elanike keskmisest vanuselisest jaotusest.[2]

Võib arvata, et kogukonna tekke juures mängib olulist rolli ka soov piirkonna pärandit väärtustama asuda. Arvamusfestivali regionaalarengu ala esimeses debatis toodi näiteks välja, et toimiva kogukonna moodustumine äärealadel pole probleemiks, kui seal on tugev kultuurilooline pärand, hoopis problemaatilisem on see aga alevites, kus inimestel pole juuri.

Loetletud erinevused annavad üsna hästi mõista, et praegu ei saa Annelinnas tekkida näiteks puitasumitega analoogset kogukonda. Kuid see, et meil pole Annelinna seltsi, ei tähenda, et Annelinnas ei esine ühelgi kujul koostööd. Enamik korteriühistuid on Annelinnas suhteliselt aktiivsed ja ka põhjusega – tegeletakse maja soojustamise ja kommunikatsioonide küsimusega. Need ei ole lihtsalt aktuaalsed, vaid põletavad küsimused, sinna kulub ilmselt oluline osa aktiivsete inimeste vabast ajast. Võib arvata, et kui hoone kehandit puudutavad küsimused saavad korda, hakatakse pöörama rohkem tähelepanu ka õueruumi ja hoovide (sealhulgas muidugi parkimise) korrastamisele, mis nõuab juba naaberühistute koostööd. Need küsimused on omakorda piisavalt suured ja linnaruumi suhtes kaaluka mõjuga, et vajavad ka professionaalide osalust.

See, milline on ühistu õhkkond ja kas see suudab täita mikrokogukonna rolli, sõltub palju ühistu esimehest. Üks Annelinnas elav sotsiaaltöötaja kirjeldas oma majas valitsevat head õhkkonda, mille on loonud just ühistu esimees – toimib naabrivalve, teretatakse ja naeratatakse, majaesisel platsil suheldakse. Selliste mikrokogukondade puhul on olulised liider ja sünergia teke kokkusattunud inimeste vahel. Huvitav näide on Leedus samuti paneelmajas ja vabaplaneeringu alal kujunenud tugevalt ühtehoidev kooperatiiv-kogukond Rahu, mis on pööranud palju tähelepanu ka maja ümbrusele[3].

Kuid ka Annelinnas leidub üksikuid inimesi, kes soovivad juba praegu väljaspool ühistut midagi ära teha. Näiteks üks Annelinna lasteaed korraldas heategevusliku laada, et korrastada oma õueruumi, Annelinnaportaal on mittetulunduslik ettevõtmine, mis koondab infot Annelinna kohta, teist aastat toimus Anne Noortekeskuse eestvedamisel Annelinna festival, kus osalesid mitmed Annelinnas tegutsevad ja sotsiaalse mõõtmega organisatsioonid, koos Annelinna visioonikonkursiga toimusid aruteluüritused elanike ja arhitektide vahel. Hea näide mitmekülgse koostöö arengust on Tartu maheaednike, noortekeskuse, arhitektide ja annelinlaste koostöös sel kevadel valminud „iga annelinlase peenar”. Peenar on saanud annelinlaste seas väga sooja vastuvõtu osaliseks. Kuigi see asub kesksel jalakäigualal ja on piirdeta, pole ükski taim kahjustada saanud ja peenras paiknev pink on enamasti vestlejaid täis. See näiliselt marginaalne näide annab esiteks märku, kui teretulnud on niisuguses keskkonnas omamehelikud lahendused ja mikromõõtmeline skaala, ning teisalt, et sellise ulatusega asjad hakkavadki toimima tänu elanike osalusele ja mitmekülgsele koostööle või kogukonnale.

Kuid peenra (nagu ka mitme teise nimetatud ettevõtmise) puhul tuleb tunnistada, et selle rajamise algatus ei tulnud Annelinnast. Linnaplaneerimine on muutumas üha rohkem huvigrupipõhiseks. Seni kuni huvigruppidele orienteeritus loob uut spetsiifilist väärtust, on see positiivne, kuid tundub, et selle kõrval kiputakse eeldama, et kui pole selgelt formeerunud huvigruppi, siis pole ka huvi. Ometi näeme just kivilinnade näitel, et see eeldus on vale. Nagu mainitud, on Annelinn oluline liikuva üürituruna, ja aktiivsete omanike panust vajavad ühistud pragmaatiliste probleemide lahendamisel. Kes aga saaks ja peaks seisma nende piirkondade elukeskkonna eest? Eriti kui mõelda sellele, kui valulikuks võib kujuneda mitmel ühistul näiteks hooviga tegelemise eesmärgil oma jõududega asjaajamine ja kokkulepete saavutamine. Samas on edukas töö elukeskkonnaga elanike osaluseta võimatu.

Tartus on tehtud aastaid uuringut „Tartu ja tartlased”. Ebasobivaima elukeskkonnana on nimetatud alates 2003. aastast Annelinna[4]. Huvitav on tõdeda, et veel 1998. aastal edestas elukeskkonnale antud negatiivse hinnangu poolest Annelinna Supilinn[5]. Nüüdseks konkureerib Supilinn aga koos Kesklinnaga kalleima eluasemepiirkonna tiitlile. Võrreldes raskesti võrreldavaid võib küsida, et ehk ei olegi mõne linnaosa elukeskkonna parandamine nii lootusetult suur ja pikaajaline töö, kui esialgu tunduda võib? Selliseid erinevate piirkondade populaarsuse kõikumisi ei saa üheselt selgitada, lisaks füüsilistele põhjustele on siin mängus alati kombinatsioon emotsionaalsetest, pragmaatilistest ja hoiakutega seotud asjaoludest, ka sellest, millisena ühiskonnas tulevikku ette kujutatakse. Kivilinnade püstitamise ajal oli urbaniseerumine positiivne ja tulevik kasvule orienteeritud. Nüüd soovitakse näha tulevikku globaalkülana ja sellele otsitakse olemasolevast ruumiliselt sarnanevaid vasteid. Need on piirkonnad, kuhu suunatakse huvi ja aktiivsus.

Osalt on tõsi, et me ei oska praegu kivilinnade tulevikku ette kujutada. Samas on need Eestis noored linnaosad. Kalamaja ja Karlova olid näiteks algselt töölistele püstitatud elamupiirkonnad, mis muutusid populaarseks alles mitu põlvkonda hiljem ja ajalooliste kihistuste kogunedes. Kas kivilinnade puhul on küsimus pelgalt ajalooliste kihistuste puudumises või ka ruumi mastaabis ja planeeringu tüübis. Seda, kas kivilinnasid tabab ruumiline renessanss või omapärane „düstoopiline õitseng”, näitab aeg. Minu isiklik seisukoht on, et näiteks Annelinna viiekorruselised hooned ei ületa lootusetult inimskaalat ja majadevahelise ruumi inimmõõtmeline läbitöötamine ja erinevateks ruumideks jagamine parandab keskkonna kvaliteeti märgatavalt. Samas on kivilinnadel ka väga häid omadusi, mida tasuks teadvustada ja rakendada. Annelinna näitel: hea planeering suures plaanis, toimivad jalakäigualad, kesklinna lähedus, rohke ja omapärane haljastus, avarus ja samas elanike suur tihedus. Viimast on inimesed küsitluses probleemina nimetanud, kuid samas on see ka võimalus, mis lubab paljudel parandatud elukeskkonnast osa saada (st muudab investeeringud efektiivseks) ja loob linnalikkuse potentsiaali.

Kui küsida, kuidas ja mida täpselt teha, siis jõuame uuesti tagasi kogukonna rolli juurde. Need on täpsed lokaalsed sekkumised, mis selliste piirkondade keskkonda parandavad, ja selleks et need oleksid edukad, on tarvis mitmekülgset ja avatud koostööd. Mõeldes sellele, kui suur osa Eesti elanikest kivilinnades elab ja kui suure osa nad meie ühiskonna näost kujundavad, ei saa lükata nende piirkondade arengut üksikute vabatahtlike entusiastide õlule, kes räägivad sageli jõetusest, mida nad oma vabast ajast nii mitmekülgsete küsimustega tegelemisel tunnevad. Võib-olla ongi praegu üheks olulisimaks küsimuseks see, kes peaks haarama ohjad ja võtma projektijuhtimise rolli koostöö kujundamisel kivilinnade elanike, mittetulundusorganisatsioonide, professionaalide ja omavalitsuse vahel. Olen praegu seda meelt, et see peaks olema omavalitsus. Välja tasuks mõelda viis niisuguse koostöö toetamiseks, näiteks stipendium keskkonda puudutava idee elluviimiseks.


[1] Vihma, Peeter; Lippus, Madle 2014. Eesti kogukondade hetkeseis, lk 20, 35–36.
[2] „Annelinna statistikat”, annelinnaportaal.wordpress.com.
[3] Dainius Liskevicius „Rahu”.
[4] Uuring „Tartu ja tartlased”, 2008 ja 2013, lk 34.
[5] Uuring „Tartu ja tartlased”, 1998.