Parasjagu Arhitektuurimuuseumis avatud näitusel „Kohaliku aja järgi – sajand Eesti linnakodu” saab näha nii unikaalmööblit, tänaseks disainiklassikasse kuuluvat seeriatoodangut kui ka tavalise koduinterjööriga argikeskkonda.

„Kodu on meie isiklik ruum, mille kujundamine võtab tavaliselt aastaid, see võib olla nii teadliku kui ka juhuslikuma iseloomuga tegevus.” Nii algab Arhitektuurimuuseumis avatud näituse saatetekst. Kuraatorid, muuseumi direktor Triin Ojari ning sisearhitekt ja kunstnik Mari Kurismaa pole lähtunud mitte ainult sisearhitekti või disaineri professioonist, vaid kodust kui nähtusest, keskendudes eelkõige elanikule. Kuraatorite sõnul on näituse eesmärk „teha sissevaade sajand kestnud kodude muutumisprotsessi, siduda isiklik ruum avalikuga, aga näiteks ka ajastu moega, mis erinevalt mööblikunstist on üks kiiremini ja täpsemalt hetke tabavaid kunstiliike”. Näitusega küsitakse, mis defineerib Eesti (linna)kodu. On see mööbel, sisustus, arhitektuur? Või hoopis kombed, elukorraldus, linnakeskkond ja naabruskond? Linnakodu kujunemise kaudu on käsitletud Eesti moderniseerumise lugu, mis on tihedalt seotud linnastumisega.

Korter Pirital, sisekujundaja Toomas Volkmann. Foto: Toomas Volkmann (Diivan)

Lääne trendidest sõltumatud stiilid

Eriti esimestel kümnenditel muudab näituse huvitavaks teatav globaalne mõõde ja viitamine rahvusvahelisele kaubandusele. 1920. aastaid illustreerib August Roosilehe põrandalambi kõrval lakooniline Venemaal toodetud vineerpõhjaga tool. Järgmisest kümnendist leiab inglise raadio „Marconiphone” koos raadiolauaga. Ka reklaamidest leiab Philipsi ning AEG elektripliidi kõrvuti Lutheri vabriku, Massoprojekti ning šampoon-seep Vikoga. Samal ajal on näituse kuraatoritel õnnestunud osavalt vältida liigset keskendumist globaalsele narratiivile. Eesti linnakodu pole käsitletud kui provintslikku versiooni Lääne-Euroopas ja Ameerikas sündinud trendidest, vaid kui kohalikku nähtust, mis on küll seotud rahvusvahelise kontekstiga, kuid mitte selle poolt määratletud.

Näituse tugevuseks on selle sotsiaalne haare, peamiselt esitletud arhiivifotode kaudu. Kõrvuti on eri ühiskonnaklasside kodud, kuigi, nagu kuraatorid ise märgivad 1920. aastate tekstis, pole see alati lihtne ülesanne olnud. Fotoarhiividest leitud pärlid on imetlusväärsed. Just 1920. aastates on historitsistlik biidermeier esindatud jõuka kodanlase interjööris ning selle kõrval ülim vaesus vanamemme kodus Põhja puiesteel, kus peale Thonet’ tooli number 14 (või selle koopia) mööbliesemeid palju ei leidu. Nõukogude periood on suurelt osalt käsitletud perefotode kaudu, mis aitavad mõista mitte ainult mööbli stiili ning paigutust, vaid ka ruumi polüfunktsionaalsust pidevas ruumikitsikuses ning kodu rolli üldisemalt.

Eraldi mainiks ära kujunduse, mis põimib graafilised detailid, nagu moejoonised ja illustratsioonid, esemetega osavalt tervikuks. Näiteks reklaamide kaudu on sisse toodud ka tarbimine kui eraldi temaatika linnakodu kujunemises. Fassaadifotod linnakodudest viitavad taas kodule kui tervikule, mis ei koosne ainult interjöörist, vaid kus on ka eksterjööril suur roll. Ka iga kümnendit iseloomustavad tsitaadid ning linnastumise protsent, kus elamispinna suurus ja muu statistika on kujundusse integreeritud.

Koju tungiv poliitika

Näituse tooni muudab pisut Ülo Pikkovi dokumentaalne animafilm „Tühi ruum” (2016), mis keskendub pigem imaginaarsele kodule. Stalinistliku võimu eest vanemate talus peitudes meisterdas Eesti ohvitser Leonhard Lina oma tütrele Merikesele koopia nende kunagisest kodumööblist tolleks hetkeks hävinud majas – teadmata, kas ta iial tütart uuesti kohtab, soovis Lina talle jätta materiaalse mälestuse isast ning kadunud maailmast. „Tühi ruum” paigutab Merikese tollesse koju, nii tagantjärgi täites isa soovi ja „parandades” ajalugu.

Film lisab ka kogu näitusele omamoodi kurbliku mis-oleks-olnud,-kui…-mõõtme. Kui muidu tegeleb näitus okupatsiooni-temaatikaga pigem vihjamisi, liialdamata poliitilist dimensiooni, siis „Tühi ruum” vihkab õhku küsimuse, kuidas Eesti linnakodu kujunemist on mõjutanud erinevad okupatsioonid. Nii on võimalik näha kaht kardinaalselt erinevat näitust: kui filmist lihtsalt mööda kõndida, on üldine toon optimistlik lugu moderniseerumisest, sisearhitektuuri kui elukutse tekkest, kohaliku stiili arengust. Ekraani ees peatudes lisandub uus dimensioon. Eesti linnakodu muutub emotsionaalseks paigaks, kus personaalne lugu põrkub poliitikaga ning mis on paratamatult mõjutatud kohalikust ajaloost. Samal ajal täidab film ka üht lünka näituse ülesehituses: nimelt on 1940. aastate kodumööbel välja jäänud. Selle dekaadi makettide lisamine oleks tahestahtmata muutnud üldist tooni, ehituse ja arengu kõrval oleks ehk liigset tähelepanu saanud häving, küüditamised, pommitamised. Nii on kümnend esindatud ainult filmi kujul, ilma end vaatajale peale surumata või üldist tooni liigselt muutmata.

Paralleelselt kodu kui paiga ja nähtuse looga jookseb näituse sees ka teine narratiiv, sisearhitektuuri kui valdkonna sünd ja areng. Iga perioodi kohta on nimetatud olulisemad persoonid ja ettevõtted, pööramata liigset tähelepanu biograafilistele detailidele. Huvitava temaatikana tuleb sisse sisearhitekti ja koduomaniku suhestumine läbi aja, olgu see siis professionaalide poolt laidetud rahvalik kristallivaimustus 1970. aastatel või tarbija rõõm postmodernismi üle kümnend hiljem.

Tugitool ja põrandalamp 1930. aastatest, Eesti Rahva Muuseumi kogu. Foto: Reio Avaste

Näituse lõpuosa keskendub järjest enam sisearhitekti rollile linnakodu arengus, mitte enam niivõrd kodule enesele kui nähtusele. Kui 1980. aastate juurest leiab veel paar informaalsemat ja mängulisemat perepilti, näiteks sümpaatselt kodune postmodernism hirvepea ja Kesk-Aasia vaibaga Narva korteris, siis järgmised kaks kümnendit näitavad Eesti linnakodu ainult sisearhitekti pilgu kaudu, näidiskorterite näol. 1990. ja 2000. aastate juures muutub ka eksponaatide valik. Esindatud on pigem Eesti kaasaegsete sisearhitektide auhinnatud esemed: Tarmo Luisu põrandalambid „Basic” ja „Artist”, Oot-Oot Stuudio tugitool „Voog”, Annike Laigo iste „Kivi”. Kuigi eksponaadid esindavad kindlasti Eesti mööblidisaini paremikku, võinuks sellele tasakaaluks olla odavama hinnaklassi mööblit, kasvõi fotodel. Nii oleks näitus peegeldanud ka vähem jõukama lähimineviku Eesti tarbija kodu.

Praktilisi nõuandeid koduomanikule

Viimane nurk on põnev, kuigi esmapilgul eraldiseisev osa. Näitus muudab rolli, liikudes ajaloo tutvustamiselt praktiliste nõuannete jagamisele. Ühel pool on tutvustus erinevate materjalide omadustest nii kasutuse kui tootmise seisukohast, eriline tähelepanu on pööratud keskkonnasäästlikkusele; teisel pool on selgitus mööbli restaureerimisest. Idee suunata ka vähesema ettevalmistusega näitusekülastaja oma kodus või vanaema pööningul leiduvat mööblit uue pilguga vaatama oli õnnestunud: publiku huvi viimase nurga vastu oli märgatav.

Oma eklektilises mitmetasandilisuses on näitus „Kohaliku aja järgi – sajand Eesti linnakodu” pisut kui kollektsioon arheoloogilisi leide. Professionaali kõrval on saanud tähelepanu ka vähem märgatavad, erasfääris aset leidvad praktikad ja traditsioonid. Iga külastaja saab keskenduda sellele, mis teda huvitab, ilma, et näitus talle liigselt ettekirjutusi teeks; ühtviisi on võimalik võtta seda nii Eesti linnakodu ajaloona kui ka etapina laiemas kultuuriloos. Huvitav oleks tulevikus näha ka sarnast näitust Eesti maakodust.

Triin Jerlei töötab Vilniuse ülikoolis teadurina. Ta on andnud loenguid Eesti Kunstiakadeemias ja Tallinna Tehnikaülikoolis ning olnud seotud Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi näituse „Kohalik ilu. Tarbeklaas” ning Tallinna Rakenduskunsti Triennaali korraldamisega. Doktorikraadi sai ta 2016. aastal Brightoni ülikoolist Nõukogude Eesti tööstusdisainerite uurimise eest.

Näitus „Kohaliku aja järgi – sajand Eesti linnakodu” on Arhitektuurimuuseumis avatud 7. oktoobrini 2018. Loe lisa muuseumi kodulehelt.