Janar Ala „Oma rahva lood” on raamat neile, kes naudivad eksistentsiaalset ängihuumorit.

Janar Ala „Oma rahva lood”
Toimetanud Anti Saar, kujundanud Jaanus Koov
J. Ala, 2018
172 lk

Janar Ala teine raamat on natuke vähem süvakultuuri tundmisele üles ehitatud kui esimene üllitis, flirdib mõõdukamalt tsitaatide ja tuntud ning tundmatute filosoofide nimedega. Mõned leitmotiivid on ühest raamatust[1] teise kandunud ja see on sümpaatne – kes ei tahaks siis taaskohtuda Janari tikitud vestiga… Ma ei ole nii pühendunud feisspuuklane, et oskaksin osutada, kas kõik jutulõimed on sealt alguse saanud, aga üht-teist tuttavat tuli lugedes ette küll. Selline déjà-vu – kuskil on juba olnud… Ah küllap Janari seinalt lugesin.

Teisalt on säärane elust enesest kirjutamine tänapäeval üsna trendikas. Näed poes, tänaval, tanumal mõnda seika ja kasvatad sellest loo. Või siis ei kasvata ka, jätad lihtsalt niisama, täpselt nagu oli, keevitad ainult natuke nihkeid külge. (Muuseas, üsna sarnasest vaimust on kantud ka teine hiljaaegu ilmunud teos, Urmo Jaanimäe „Televisiooni mõju”, millegipärast seda raamatut AKs ei tutvustatud, aga mingit korruptiivset kompensatsiooni peab ju endine kultuuriajakirjanik oma tänamatu töö eest saama.)

Ammustel aegadel oleks elu humoorikalt ja tähelepanelikult vaatleval kodanikul kindlasti ajakirjas Pikker mõnus pesa olnud. Tänapäeval selliseid kohti enam ripakil pole, nii on härra Ala pidanud oma andevankri Postimehe kultuurilisa taha rakendama. Ka sellest valdkonnast on raamatusse üht-teist sisse imbunud. Kes see muidu nii palju teatris ja kunstinäitustel käiks, kui töö ei sunniks takka. Ühesõnaga, autor võtab ainet kõige lähemast ümbrusest. Kuna lähem ümbrus on kaunikesti totter, siis sünnivad läbielamistest grotesksed lookesed. (Eesti Vikipeedia andmetel purustab grotesk reaalse maailma struktuuri ja loob uue, ühtaegu soerdliku ja tõese.)

Ala kirjutab lihtsalt ja lõbusalt. See pole sugugi enesestmõistetav oskus, sest eks me kõik tea, et elu on hoopis raske ja tõsine, kuidas siis sellest ometi kergel toonil rääkida? Kohati tundub, et veidi ainevalikut teisendades saaks suurepärase lastekirjaniku. Näiteks kui jutus „Peremees ja kana” Sven Sesteri nimi ära jätta, sest mida laps ka Sesterist teab. No siis peab ettelugev lapsevanem seletama, et näe, kana on see, kes muneb meile mune, ja vahel on ta liha supi sees, aga Sester muneb kuldmune valitsuses ja mõlemad on rahvamajandusele ühteviisi vajalikud, ainult et kanu on palju ja Sesterit ainult üks. Või kuidagi sedasi.

Muistendi sünd

Omaelulooliste seikade ülestähendamise kõrval jagab Ala meiega ka koduloolist pärimust. Midagi, mida on kuskilt kuuldud, enamasti maasugulastelt, enamasti meestelt, need lood on ikka iseäranis jaburad. Tavalised asjad ju kellelegi meelde ei jää ja pole põhjust neid edasi rääkida. Suurema pühendumusega võiks Ala raamatutest kirjutada kas või uurimistöö „Muistendi sünd”. Sellesse valda paigutaksin lood hammastega lauda tõstvast mehest, raamatuid lugevast suusasaabastega mehest, naervast mehest, kelle võileib jäi koju, nokamütsi tagurpidi kandvast mehest ja muidugi mkldak[2]-mehest.

Hea aeg eluvaatluseks tundub olevat olnud Viru tänava raamatupoes töötamine – mida muud seal ikka teha kui igaval ajal suurtest akendest välja passida ja kõike tähele panna. Ega tegelikult ei teagi, et paned tähele, aga aastate pärast ujub ajust pinnale mingi uskumatu kräpp, mis kunagi silme eest läbi käinud, näiteks see, et keegi situb päise päeva ajal Musumäele. Ja siis kui juba pähe on kerkinud, ära sealt enam ei saa. Kirjutadki üles. Kindlasti mõni lugeja kehitab õlgu nagu Janari hea kolleeg kaupluses.

Hea, lihtne, aus nali absurdi garneeringuga on selline kaval toit, et maitseb hea, aga pärast võib halb hakata.

Lühikeste ja väga lühikeste palade kõrvale on uude raamatusse tekkinud ka pikemaid, väikese jutu mõõtu tekste. Muuhulgas on need ka kas head või väga head. Isikliku suhte tõttu kasside ja vanade inimestega läks mulle eriti korda jutuke „Pole hinge”. Kohe hakkas peas keerlema mõte, et peaks eesti kirjandusest kassiteemalise kogumiku kokku panema. Jumala hitt oleks. Loomad ju inimestele meeldivad. (NB! Ma ikka edenen oma kriitikakunstis, suudan asetada teosed laiemale horisondile, tõmmata paralleele ehk suskan siinkohal vahele, et hiljuti, täitsa värske raamat veel, pole aastatki vist, ilmus Juhan Voolaiu „Läbilööjalammas ja marukoer”, kõik jutud puha loomadest, lustlikud, kuskil ühtegi arvustust selle kohta pole küll näinud. Miks?) Pealkiri oleks „Eesti kirjanike kassijutud”, selline lihtne ja lakooniline. Kaanel oleks eriti tavalise kassi pilt. Ahaa, pildid. Jaa, Janar on oma fesarilõimedest lisaks tekstile ka pilte nokkinud, samamoodi osutavad need tüüpsituatsioonidele, millelegi väga tavalisele, lihtsalt jupp elust, ei ole kompat ega teravust, õieti midagi ei ole, aga pildiallkiri on intertekstuaalne. Kahjuks sööb trükikvaliteet selle vähesegi info suuresti ära ja ehk ei ole sest ka lugu, sest kogu raamatu kujundus on rõhutatult, semiootiliselt kodukootud nagu purgihernesupp, mille kohta autori meelehaiguses vaevlev ema ütleb, et hea supi oled keetnud. Maitsev supp.

Eksistentsiaalne ängihuumor

Vot, ja mis tuleb välja. On, jah, naljakas raamat, Tauno Kangro jeebelinäitusest lugedes ma ikka naersin nii, et silmad märjad. Aga hea, lihtne, aus nali absurdi garneeringuga on selline kaval toit, et maitseb hea, aga pärast võib halb hakata. Et hakkab nagu sees keerama veitsa. Sest kuigi raamatus on Sven Sester, Aivar Kuusmaa, Raoul Kurvitz, Varro Vooglaid ja Gojko Mitić sõbralikult kõrvu Deleuze’i, Prousti ja Arvo Pärdiga, lisaks punt markantsemaid Luua mehi, siis kuidagi on selline tunne, et ei ole siin mingit narratiivi, mida massidele müüa. Jube kahju, hea raamat, aga liiga elitaarne, kuigi räägib süldist, sigadest ja sitast. Ei sellest saa raamatut, mida üle ilma tõlgitaks. Esiteks, keegi ei tõlgi lühijutte. Teiseks, keegi ei tea, kes on Sester, hakka neile veel seletama. Kolmandaks, eesti rahvast jääb kuidagi niru mulje. Selline blaseerunud. Nagu vaataksid elu kõrvalt, mitte ei elaks seda.

Tähelepanelik autor osutab muidugi võimalikule arengule, tuues eesrindlikult välja, et ka Arvo Pärt oli varasemal ajal modernist ja dodekafoonik, alles hiljem leidis pühaliku tintinnabuli keele. Jääb lootus, et Tauno Kangro ja Janar Ala veel kasvavad oma kunstis, kindlasti kirjutab Janar kord ehtsa romaani eesti rahva kannatustest, hästi paksu, paljude tegelastega, miks mitte oma kodusest Luua kandist.

Praegu jääb mulje, et Ala kirjutab vähestele friikidele, kes kitsalt spetsiifilist eksistentsiaalset ängihuumorit naudivad. Lausa sihuke mulje, et ta ei tahagi väga kuulsaks kirjanikuks saada. Ja kõiki preemiaid. Selline mittepingutamise ja mittetõsiseltvõtmise mekk on man.

Aga kui nüüd tögamisele rangemad toonid peale keerata, siis edaspidi ootaks Alalt tõesti pikemaid tekstikonstruktsioone. Need olid selle kogumiku toekaimad palad. Kõik ka piisavalt eriilmelised, eimillegagi tavalist „novelli” meenutavad. Kui Janar veel natuke vaeva näeks, siis oleks tal lausa selline eesti Becketti kvaliteet. Mõne asja saaks ju kohe lavale kanda – mõtle, kui X teater esitaks Janar Ala tükki „Mees ja naine käivad teatris”. Nagu peegel, mis peegeldub peeglis.[3]

[1] Janar Ala „Ekraanirituaalid”, Jumalikud Ilmutused, 2014.
[2] Mees, kellel läks duši all kõvaks.
[3] „Spiegel im Spiegel” ehk „Peegel peeglis” on ühtlasi ka üks Arvo Pärdi pala.

Mudlum on persoon, kes loeb vabatahtlikult läbi peaaegu kõik raamatuarvustused.