Kelly Turgi rollimängud on tema teises luulekogus mitmekesisemad ja mitte nii mina-kesksed, aga irooniat jagub endiselt laialt.

Kelly Turk „Rakenduslik teoloog”
Toimetanud Kaur Riismaa, kujundanud Johanna-Mai Riismaa
Vihmakass ja Kakerdaja, 2017
76 lk

Debüüdist on möödas üle kolme aasta ja juba kuulemegi Kelly Turgist taas. Või esmalt isegi näeme teda. Suuremõõtmelist ajakirjaformaadis hipster-kitši pildiraamatut, fontideni ja värvideni läbimõeldud, Marta Vaariku fotodega, Johanna-Mai Riismaa kujunduses. Ainult kinkimiseks vast imelik, sest kuidas sa kingid ajakirja, parem siis juba raamat. See on muidugi pealispindne ja ennatlik, suurte värviliste kaante sees on mõistagi peidus raamat ise. Kujundus on kohane ja täpne, see on sama irooniline ja distantseeritud kui Turgi luulegi, fotode rohkus näiteks autorist endast toob meelde Triin Tasuja omaaegse „Provintsiluule” (Värske Raamat, 2009). Sarnasusi põhimõtteliselt on muidugi veel. Ainult leheküljenumbritest tundsin „Rakenduslikus teoloogis” ko-hu-ta-valt puudust, nõnda jäävadki siingi arvustuses osutatud näited leheküljenummerdamata.

Religioosne mõõde

Kui Turgi debüüdi „Reaalne elu” (Värske Raamat, 2014) iroonia oli kõikehõlmav, lajatav ja üheplaaniline, rolle mängiti häbitult ja kuidagi isegi lustiga, siis „Rakenduslik teoloog” on nihkunud kindlasti, vähemasti osaliselt, mitmekesisuse poole. Rolle mängitakse endiselt, irooniat jätkub laialt, aga mõned dimensioonid on juurde tulnud. Seejuures ei leia ma, et see „Reaalse elu” üheplaanilisus kuidagi halb oli, vastupidi, selles iroonia lihtsuses oli midagi äärmiselt värskendavat, eriti arvestades, et tegu oli debüüdiga. „Reaalse elu” põhjalikku üle-võlli-irooniat saaks muidugi tõlgendada ka varjamisena, ebasiirusena, kui me võtaksime eelduseks, et luule peab olema midagi otsest ja paljastavat. Aga me ei võta. Igal juhul oli aga tookordses rolliloomes midagi turvalist.

Teemavalikult tulevad need asjad Turgil muidugi välja. See, mis on oluline, see, mis kõnetab. Sisulised kõnepunktid ei ole debüüdiga võrreldes kuigi palju isegi muutunud, vaid ehk see pealkirjagi ilmunud rakendusliku teoloogia mõõde ongi täiesti uuena lisandunud. See religioosne täiendus võib raamatus esineda mõne lihtsa kujundi tasandil: „nüüd inimesed / teavad / et püüan / raha kokku hoida / ja / olen nõus vantsima / kusagile / määratus kauguses / olevasse Maximasse / ja seda / Kolgata teed / kannatama / kilekott / kätt / soonimas”. Taotleda võib aga ka lihtsat-nunnut šokeerimist: „tunnen end kui jeesus kristuse pruut türa ees / tunnen end kui jeesus kristuse pruut türa ees / tunnen end kui jeesus kristuse pruut türa ees”. Samas võib religioosne kujund töötada läbivalt terves tekstis: „ta igatses kuulda nende kannatusi / nende vajadusi / ja nende ihasid / ta tahtis kõik möödunu / vaid heastada /…/ hetkest mil kaeblejate rinda kergitas / lootus / süttis ka põlastav viha / ta vastu”.

Naiseks sündinud

Luuletuskogus on esil ka naisena elamise küsimus, nüüd selgemalt feministlik juba selle mitmetasandilisema iroonia tõttu, teema kannab enam süvitsi, nii arutab Turk siin näiteks stereotüüpsete vastasseisude üle, millega puhtalt bioloogilisest tõsiasjast lähtudes pea 50% maailma elanikest peab oma elu jooksul rinda pistma: „sina kes sa oled naiseks / sündinud / meesteseltskonnas ära / puuduta poliitika teemasid / sa mõtled niikuinii vagiinaga / ja / aju on sul sile nagu pohl / ära tee oma mehele / juhul kui sul ta on / piinlikkust / ja säästa oma suguõdesid häbist / kedagi ei koti su feminism / laki küüsi ja ole vait”. Jätkub ka õigeks naiseks olemise irooniaroosa otsing.

„Rakenduslikus teoloogis” peab õige naine igatahes armastama lapsi, õige väike tüdruk peab olema tubli ja viisakas, istuma, jalad koos, olema hoolas, olema tähelepanelik: „keegi ei andesta / väikestele tüdrukutele / rumalust / ei Eeva / ega / Maarja / ega / ema / ega / väikesed poisid / ega / suured poisid / ega / mehed / ega / teine väike tüdruk / ega / suur tüdruk / ega / naised / ja / ka ise ei suuda / andestada / iseendale / seda hooletut / juttu”. Ja vähe sellest, naine võib siin olla sedavõrd alam, et isegi pesakonnast humaansetel kaalutlustel ellu jäetud kassipoeg ei tohi olla emane… Turki see puudutab, muidu ta sellest ei kirjutaks, viimati nimetatud näide oli üks vähemalt tõenäoliselt reaalselt pealt kuuldud vestlus surmatud kassipoegadest, aga puänt on igatahes feministlikku adresseerimist võimaldav ja nõnda seda küllap rakendataksegi.

See on tõsine raamat huumoriga, kurb raamat mängudega, lustlik raamat paratamatu(se) õudusega, julge lasteraamat täiskasvanutele, hipster-pildiraamat kõige nõrgemale.

Turgi rollimängudki selles kogus on muutunud, tekstides kasutatakse teisigi asesõnu peale „mina”, neid rolle ei pea nii otse läbi mängima. Ehkki on ka seda, aga igatahes võib siin nüüd ka jutumärkideta aimata otsekõnet, vahendatust, liiga kaugel on nad autorinäolisusest. Teise maski ette kleepimise asemel võib distants „Rakenduslikus teoloogis” ilmuda me ette ka ajalisena: „kunagi kui ma vaatasin neid / filme / kunstnikest kellel oli / anorektikust-buliimikust- / narkarist-alkohoolikust ilus muusa /…/ siis ma tahtsin ka ise olla nagu see / fucking muusa” või „aastaid tagasi / sõin ja ropsisin / see oli omamoodi peen kunst”.

Ka armastus on tore teema, mida luuleraamatutest ikka otsitakse (ja alati ka leitakse, sest kes otsib, see…). Aga üsnagi positiivselt ei ole see Turgil üldse liialt esil. Või on isegi üsna vähe esil. Siit-sealt ta muidugi aimub, ega päris ilma ei ole, aga teemasid, mis on olulisemad, on küllalt. Võib-olla siin ongi ainult üks päris armastusluuletus, vähemasti nõnda, nagu mina seda näen. Ja selle lähtepunkt on üsna sarnane „Reaalse elu” omaga, kus armastust tuli kas vältida või häbeneda, igatahes on Turgi loomingus märksa paremaid võimalusi elus õnnestuda kui just see. Aga siin suubub see ootamatusse küll: „mõtlesin elada tavalist elu / elu mida ihaleme siis kui hingel on / valus /…/ mõtlesin olla kaine / mõtlesin et ei kiibitse ringi / ei ihale elu nagu amy winehouse’il /…/ mõtlesin armastada ühte inimest / mõtlesin / mõtlesin veel natuke / miks on üldse vaja armastada vaid / ühte inimest / kui jumal armastab meid kõiki”. Rakenduslikule teoloogile igatahes kohane vaatepunkt!

Ka tarbimiskriitikas on Turk muutunud rahulikumaks, see ei ole enam irooniline glämm brändinimede ja moelinnade pildumisega, see on see rahulik olmekolgata Maxima kilekotiga. Paratamatult inimlik, ainult nüansid varieeruvad: „samas kui kohe poes ära käia, siis on käidud, saab ebameeldivuse kaelast, vaja on ju ainult kohvi, tampoone ja veini. esimest et homme ei peaks kohe poodi tormama, teist et veri mööda sääri alla ei jookseks ega määriks mööblit- riideid- minu ihu ning kolmandat sest nii on alati.”
See on tõsine raamat huumoriga, kurb raamat mängudega, lustlik raamat paratamatu(se) õudusega, julge lasteraamat täiskasvanutele, hipster-pildiraamat kõige nõrgemale… Ja midagi väga nüüdisaegset millestki väga vanast. Raamat nais(t)est ja Jeesusest. Igatahes miski, mida tingimata lugeda ja vaadata ja katsuda ning, kui julged, ka kinkida.