fs jääb truuks sellele, mis kordub ja haiget teeb. See negatiivsuse kordus puudutab nii tätoveerimata kui ka tätoveerituid; kordus annab sellele luulele jõu ja universaalsuse.

fs „Tätoveerimata inimene”
Toimetanud Kajar Pruul, kujundanud Andres Rõhu
Eesti Keele Sihtasutus, 2017
66 lk

fs-i nime alt on ilmunud kolmas luuleraamat (kui koondkogu „100% fs” hetkeks välja arvata) pärast üsna pikka pausi. „Tätoveerimata inimese” toon ja poeetiline register on suurel määral samad kui kahes viimases originaalkogus „2004” (2004) ning „Alasti ja elus” (2008). Kuivõrd „Alasti ja elus” oli kraadi võrra isiklikum raamat, hakkab „Tätoveerimata inimene” kõrvutuma eelkõige teosega „2004”. Ka siin domineerivad linnaruumi lohutud kirjeldused ja luulekogu aitab üles ehitada üks keskne korduv kujund. Kui vanemas raamatus oli selleks fraas „Suurte autodega veetakse surma”, siis uues on selleks raamatu pealkirjaski figureeriv „tätoveerimata inimene”, millest kirjutan põhjalikumalt hiljem.

fs-i luule tõlgendamise teatava raskuse kohta on autoriteetselt sõnastatud, et „seda tüüpi luulet on tegelikult raske, lausa eetiliselt küsitav retsenseerida”[1]. See tähendab, et tema luulekeelt on ikka kirjeldatud pigem taandamisena – siiruse ja kujundlikkusest loobumisena, kus kriitikul ei ole olnud paljust „kinni haarata”. Kui mingit poeetilist võtet siiski otsida, võiks selleks olla tõesti miski elementaarne nagu kordus, ning selle olulisusele fs-i luules on juba osutatud[2]. Kordus kui parallelism on muidugi nii luule kui ka rahvaluule üks olulisimaid printsiipe, aga millisest kordusest peaks rääkima fs-i viimase raamatu puhul. Jälgigem näiteid: „Tule ja kallista puid / tule ja kallista betoonposte / tule ja kallista prügikaste” (lk 11); „õhtul ma võtan pea kyljest kõrvad / õhtul ma võtan pea kyljest silmad / õhtul ma võtan pea kyljest nina…” (lk 12). Neis kahes luuletuses on kordus puändi või ümberpööramise teenistuses. Kallistamise ja maailma armastusega täitmise üleskutsele vastab luuletaja, et ta leiab „endale teise maailma”. Suur taandamisprotsess, mille käigus saavad pea küljest võetud nii selle materiaalsed kui ka immateriaalsed osad – nagu lõhnad ja mõtted –, lõpeb tõdemusega, et tulevik „on juba võetud” (lk 12). Kui mõelda püsivale muljele raamatust kui tervikust või isegi „Tätoveerimata inimesest” ja fs-i eelmistest teostest üheskoos, siis nähtub, et kordusel võiks olla isegi veel avaram tähendus, mis aitaks selgitada, mida fs kui luuletaja teeb ja kus on tema loomingu „kese”.

Sund kui kese

Üks kirjandust kui loovat akti võib-olla kõige põhjalikumalt mõtestanud kriitik ja mõtleja Maurice Blanchot on kirjeldanud seda nimetut punkti või keset, mis leidub igas kirjandusteoses. Tema järgi kirjanik ühelt poolt selleni kunagi ei küündi, see jääb talle kättesaamatuks. Teisalt saavutab aga kirjutatav tekst oma sisukuse ja konsistentsi kunstiteosena ainult selle punkti suunas liikudes, sellega suhestudes.[3] Mulle tundub, et niisugune kese on „Tätoveerimata inimeses” olemas. See ei pruugi ühtida fs-i kui luuletaja (Indrek Mesikepi nimelisest inimesest rääkimata) teadlike kavatsustega, kuid näitab end nii üksikutes tekstides kui ka luulekogu lugemise järgses tervikmuljes. Mingi valulise keskme suunas tõmbumisena võiks näha ka Mart Velskri täheldatud kordusele ja rütmile andumist ning Aare Pilve kümmekond aastat tagasi tehtud tähelepanekut, et fs kuulub luuletajate hulka, „kelle tekstid pöörlevad mingi disharmoonilise lõhe ümber, mis asub kõnelejas või kõneldavas sõnas”[4].

Nagu on teada psühhoanalüüsist, võib kordamissund seostuda ka läbielamata traumadega ja veel metafüüsilisemas tähenduses elu kõige algsema masinliku olemusega, mis jääb järele, kui kõik inimese jaoks ihaldatav ja tähenduslik eemaldada[5]. Selle korduva, minimaalselt tähendusliku ja traumeeriva reaalsuse juurde jääb autor aina naasma, kehtestades kohati täiesti monoliitse kurbus- ja hüljatustunde, milles „kõik maad on yhtmoodi suured / kõik kuud on yhtviisi sygis” (lk 14). Kuid kurbus ei pruugi olla ainus emotsioon, mille juurde naastakse, tulemus võib olla ka muigeline: „kottis silmaalused / plastiktopsis halb kohv / tunne inglismaine” (lk 26). Lugedes lühikesi tekste, mille tegevus toimub Tallinnas või Suurbritannias, jääb mulje, et elu see külg, millest fs kirjutab, on igal pool ühesugune.

Taasjuurdlemist väärib ka Paul-Eerik Rummo kunagine tähelepanek, et fs-i poeetika viib „nullstiili, kujundivaba luule, sõnade lihttähenduses kasutamise juurde”[6]. Mis sellisel juhul lugejale jääb? Koht ise, füüsilise linnaruumi täpne kirjeldus. See on fs-i kui linnapoeedi, Baudelaire’i kauge järglase leib – näha, mis on määrav, mis on tegelikkuses korduvana ja talumatuna ning seega osaliselt väljatõrjutuna esil. Sõnastada see ja tekitada lugejas tihti ebameeldiv ning veidi valulik katarsis. Tänavad, hotellitoad, higised bussid ja supermarketid ei muutu fs-i luules niisiis kunagi millegi metafooriks ega allegooriaks. Seda intuitsiooni näitlikustab ideaalselt refleksiivne luuletus lk 21: „kas teil on olnud tunnet / et te pole / siin varem kunagi olnud / et te pole kogenud / seda tundetut olekut […] ja et see tundetu olek / on midagi niisugust / kust ei saagi välja / teistmoodi kui trolliga.” Niisiis on „olek” sellises ruumis talumatu ja ainus pääsetee on üllatuslikult sama kui muidu linnas liigeldes – antud juhul troll. Luuletuses kirjeldatud pildis peegeldub – justkui trollipeatuseesises poriloigus – mõnes mõttes tekst või kirjutamise akt ise kui oma füüsilise koha (üks sügisene trollipeatus Tallinnas) teisik. Toimub tühistamisefekt: luuletus, mida ma loen, kirjeldab lohutut trammipeatust, kuid ta ei vii mind sealt minema, ei lunasta seda peatust mingil viisil ega astu mingisugusesse metafoorsesse suhtesse oma ümbrusega. Viidataksegi üksnes trolli peale istumisele kui täiesti viimse piirini metonüümilisele ja argisele lahendusele sellele tundetule ning tühjale olekule. Kas see on liiga pessimistlik või ainus aus lugemisviis?

Kes on tätoveerimata inimene?

Üks fraas ja ühtlasi keskne kujund, mis läbi raamatu kordub, on selle pealkiri „Tätoveerimata inimene”, mille rikkus ja samaaegne ambivalentsus muidu õhukesele luuletuskogule suuresti tema kaalu annab. See kujund võib tähendada väga mitmeid asju. Esiteks, tätoveerimata inimene kui fs-i luule adressaat – „Ma kirjutan sinule / tätoveerimata inimene” (lk 7) – ja seega luuletaja vastand. Teiseks ohver, kelle hõimu elukorralduse koloniaalvallutaja James Cook rikkus (lk 35) ja seega keegi, kes on potentsiaalselt süütu, „märgistamata”, elu teravustest ja julmustest ühelt poolt rikkumata, kuid teisest küljest naiivne. Kolmandaks võib tätoveerimata inimene tähendada lihtsalt kodanlast, kõige tüüpilisemat keskklassi esindajat oma varanduse ja elukäiguga, nagu vihjab luuletus lk 65. Aga sellisel juhul tähendab ta ka selle „keskmise inimese” ohtlikku, metsikut, igal juhul kurjakuulutavat poolt (lk 54–55): „öö varjus tulid soost / tätoveerimata inimesed”, kelle vastu „mees, kes elab mere põhjas” (lk 8), on tätoveerimisnõelaga vaktsineeritud.

Tänavad, hotellitoad, higised bussid ja supermarketid ei muutu fs-i luules kunagi millegi metafooriks ega allegooriaks.

Tätoveeritud ja tätoveerimata inimeste teatavale klassipõhisele erinevusele viitaksid uue luulekogu valguses nüüd tagasivaatavalt justkui ka raamatu „Alasti ja elus” luuletused „Ma tahaks, et oleks üks jumal” (lk 82–83) ja „Kroonika on suurem kui elu” (lk 84). Kuid fs ei ole muidugi mingi töölisklassi laulik, erinevus „mina” ja „nende” vahel on lõppude lõpuks sõna otseses mõttes (naha)pinnapealne ja valmis iga hetk kaduma. Ruumiliselt võiks seda positsiooni, millelt fs lugejaid kõnetab, määratleda põhjana, millegi madalana. Raamatus „2004” seisis: „alanda ennast / madalamaks kui loom / madalamaks kui masin / ole fs” (lk 15). Uues raamatus öeldakse sarnaselt: „ma olen mees kes elab mere põhjas / kui julgete / siis tulge mulle kylla” (lk 8). Kõne jõud ei tule kõrgusest, vaid madalusest.

Irooniast ja truudusest

See viib viimase punkti juurde, milleks on minu arvates küsimus irooniast ja truudusest. Arvustuse alguses ütlesin, et „Tätoveerimata inimene” jätkab suuresti kogude „2004” ning „Alasti ja elus” joont. Laias laastus võib öelda, et fs-i luule puhul on nendes raamatutes tegemist sama poeetilise hoiaku, lüürilise mina või isegi eksistentsiaalse eneseloome projektiga (selle sõna kõige tõsisemas mõttes) olenevalt sellest, missugusest metodoloogilisest vaatepunktist seda luulet lugeda. See tähendab, et uus raamat ei lisa sellesse ritta midagi põhimõtteliselt uut, mis ei ole ka olnud autori eesmärk, lausub ta ju: „ma kirjutan sinule / tätoveerimata inimene / mul pole midagi uut öelda” (lk 7). Küll aga on uue raamatuga enam selginenud, mida fs kirjutab, kellele ta kirjutab ja millele (või kellele?) ta sealjuures truuks jääb. Truudus millelegi olulisele aitab samuti selgitada seda kordust, mis fs-i luule põhjas töötab. Sellepärast ei saa ma kuidagi nõus olla Mihkel Kaevatsiga, kes ütleb, et uue raamatu parimad tekstid on lühikesed. Arvan, vastupidi, et fs-i luules olemuslik väljendub pikkades korduspõhistes tekstides. Lühemad võivad olla garneeringuks ja tunduvad pikkade kõrval natuke kerglastena.

Hakkab tekkima järgmine autori ja lugeja suhtlust väljendav skeem: „mees, kes elab mere põhjas”, kõneleb „tätoveerimata inimesele”, kes võib potentsiaalselt olla ükskõik kes meist ja kellega fs teatavat distantsi hoiab, ning seejuures tal „…pole midagi uut öelda”. fs-i isepärane luuletajahääl on inspireerinud põhjalikke käsitlusi[7], milles on juba väga palju olulist ära öeldud. Uus raamat, ehkki mingisugust põhimõttelist muutust luuletaja (anti)lüürilisse luule-minasse ei too, annab siiski põhjuse seda impersonaalsust veel ühe nurga alt iseloomustada. Iroonia võiks olla fs-i luule hoiakuline alguspunkt. Ühe määratluse järgi võimaldab iroonia kui kohanemisvahend maailmas toimunud sündmuse omaks võtta niisugusel viisil, et osa sellest siiski eitatakse[8]. Iroonia niisuguses vaates on alati osaline omaksvõtt, oma seotuse või isegi süü tunnistamine. Irooniline on ka fs-i kui linnapoeedi suhtumine oma luule objektimaailma – hotellitubadesse, poristesse tänavatesse, palmipuudega pükse kandvatesse „suvemeestesse” ja muidugi tätoveerimata inimesesse kui selle maailma koondkujusse. Ta ei ütle ühestki neist lahti ega kaldu tegelikult isegi sarkasmi. Tundub, et sarkasmi mürgisus poleks aus. fs jääb pigem truuks sellele, mis kordub ja haiget teeb. See negatiivsuse kordus puudutab nii tätoveerimata kui ka tätoveerituid, kui mõista viimase all ükskõik missugust väikest erinevust inimeste välimuses, stiilis, kuuluvuses. Niisiis, iroonia lahjendab nartsissistlikud erinevused, toob autori lugejale lähemale ega lase tekkida vastandumisel; kordus annab sellele luulele jõu ja universaalsuse. Jääb ainult lk 14 esitatud küsimus: „siin kapsaste ja sokkide vahel / on hullematki nähtud / aga mis edasi?”

[1] Rummo, P.-E. 2009. fs, luuletaja. – Kuldnokk kõnnib, lk 221.
[2] Velsker, M. 2010. fs, francois serpent, indrek mesikepp ja teised. – Vikerkaar, nr 1, lk 98–99.
[3] Blanchot, M. 1989. The work and the errant word. – The Space of Literature, lk 54–55.
[4] Pilv, A. 2007. Mind the Gap. Impersonaalsusest ja personaalsusest fs-i luules (teiste eesti luuletajate kontekstis). – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 818–823.
[5] Vt Zupančič, A. 2017. What is sex?
[6] Rummo, P.-E. 2009. fs, luuletaja. – Kuldnokk kõnnib, lk 223.
[7] Pilv, A. 2007. Mind the Gap. Impersonaalsusest ja personaalsusest fs-i luules (teiste eesti luuletajate kontekstis). – Keel ja Kirjandus, nr 10, lk 818–823.
[8] Vt Merilai, A. 2005. Irooniline kohanemine. – Kohanevad tekstid, lk 293–302.

Indrek Ojam on Tartus elav kirjandusuurija.