Samavõrd kui määratluse „klassika” alla võib mahtuda erinevaid kultuurižanre, võib see teadupoolest kõnetada publikut igal ajal erineval moel. Kuidas näeb kirjandus-, muusika-, filmi-, kunsti-, teatri- ja balletiklassikat 21. sajandi noorus? Nagu ikka, soovitame võtta äärmise tõsidusega!

Adolphe Adami ballett „Giselle” Rahvusooperis Estonia. Foto: Harri Rospu

Rahvusooper Estonia tõi lavale helilooja Adolphe Adami balleti „Giselle”, mille muusika koos originaalkoreograafiaga valmis juba üle 170 aasta tagasi. Estoniasse kogunes hulk julgeid tegelasi Inglismaalt, kes soovisid kõik teosele midagi juurde lisada. Suurelt ette võetud projekt jõudis lavale sama võimsalt kui iga teine RO Estonia üritus.

Šampanjaklaaside kõlisedes tänati toetajaid ja koostööpartnereid ning räägiti paremast tulevikust. Lavastus ise on täiesti romantismiaegne, lavakujunduses kasutatud elemendid viitavad kättesaamatule ilule ja jumalaarmastusele, mida rõhutavad ohtrad taevamotiivid. Isegi majake laval ei esinda uudsust ega elamiskõlbulikkust, olles löödud kokku vaid paari naelaga. Tantsijate kostüümide värvid on esimese vaatuse jooksul erksad, tõenäoliselt härrasrahva hästi hoitud kangastest tantsukõlbulikeks rõivasteks ümber tehtud. Teise vaatuse alguses tuleb aga valmistuda pettumuseks, sest kõik kostüümid on tuhmunud ning lilled tantsijate peas juba teist sajandit kuivanud. Hoolimata muudest viltu läinud visuaalsetest teguritest tuleb avaldada kiitust Estonia trupile, kes tantsis 19. sajandi puudulike võimaluste kohta suurepäraselt ning ennastunustavalt. Eriti paistsid silma meeste kõrged hüpped ning naiste kohaltatsumised – kõik täiesti sünkroonis ka seal, kus polnud vaja. Täiuslikku kambavaimu näitas üles orkestergi, kes hoolimata dirigendi vastupanust suutis endale kindlaks jääda ning publiku meloodiaga kaugele Prantsusmaale viia.