Arvustus: LP „TKO 25” (Tallinna Kammerorkester, 2018)

Klassikafanaatikust äi kinkis Linda Viiulile sünnipäevaks Tallinna Kammerorkestri vinüülplaadi. Esiti arvas ta, et tegu on väärtusliku antikvariaadileiuga, aga lähemal uurimisel selgus, et on teine välja antud alles käesoleval aastal.

Samavõrd kui määratluse „klassika” alla võib mahtuda erinevaid kultuurižanre, võib see teadupoolest kõnetada publikut igal ajal erineval moel. Kuidas näeb kirjandus-, muusika-, filmi-, kunsti-, teatri- ja balletiklassikat 21. sajandi noorus? Nagu ikka, soovitame võtta äärmise tõsidusega!

Klassikafanaatikust äi kinkis sünnipäevaks Tallinna Kammerorkestri vinüülplaadi. Esiti arvasin, et tegu on väärtusliku antikvariaadileiuga, aga lähemal uurimisel selgus, et on teine välja antud alles käesoleval aastal.

Kuigi meil kodus vinüülimängijat ei ole, arvas abikaasa, et peaksime mõne tuttava juures ikkagi selle läbi kuulama. Kas või selleks, et järgmisel perekondlikul kogunemisel mitte piinlikku olukorda jääda. Juhtumisi oli üks ta sõber tööl maininud, et kuulab muusikat ainult vinüülidelt, sest nii „on kõla autentsem”. Talle siis ühel õhtul, plaat kaenlas, külla läksimegi.

Vinüüli kaanelt saab lugeda, et see on salvestatud orkestri 25. sünnipäevaks. „Veidi nooruke küll, et LPd välja anda,” naersime üheskoos. Plaadil on kaks kontserti – kontsert kammerorkestrile nr 1 (1961) ja nr 2 (1987) –, mõlema autoriks on Jaan Rääts, dirigentideks Neeme Järvi ja Risto Joost. Kiire veebiotsing ütles, et tegu on eesti heliloojaga, kes möödunud aastal 85. sünnipäeva tähistas. Sõber tegi plaadimängija kohal hulga arusaamatuid toimetusi ja järsku karjataski kõlaritest muusika. Sõna otseses mõttes karjatas. Abikaasa naeris, et ootas midagi igavamat, aga see on päris groovy. Elav oli see tõepoolest, kuid minu maitsele siiski pisut monotoonne ja kuidagi masinlik. Esimese kontserdi esimese osa puhul mõtlesin, et ainult sellega oleks asi võinud piirdudagi, ülejäänu suurt midagi juurde ei andnud. Teist kontserti enam õigupoolest kuulata ei jaksanudki. Jälle need viiulid…

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Klassikaline muusika end igaühele kätte ei anna
Kärt Ruubel. Foto: Kaupo Kikkas
Kärt Ruubelil ilmus 8. jaanuaril debüütalbum, mida esitletakse 17. jaanuaril Mustpeade majas.
5 min

Klassikaline muusika end igaühele kätte ei anna

Klassikaline muusika ei hoia enam kümne küünega kinni kontserdisaalide seintest ning põimub hoogsalt uute trendidega, kuid paljudele meist jääb suur osa sellest siiski endiselt mõistetamatuks.
Arvustus: „Giselle” (Rahvusooper Estonia)
Adolphe Adami ballett „Giselle” Rahvusooperis Estonia. Foto: Harri Rospu
Adolphe Adami ballett „Giselle” Rahvusooperis Estonia.
2 min

Arvustus: „Giselle” (Rahvusooper Estonia)

Rahvusooper Estonia tõi lavale helilooja Adolphe Adami balleti „Giselle”, mille muusika koos originaalkoreograafiaga valmis juba üle 170 aasta tagasi.
Arvustus: A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus” I–II
A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus” II osa kaas
2 min

Arvustus: A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus” I–II

Siim Kõlemets tunnistab, et pole „Tõde ja õigust” kunagi tervenisti lugenud, vaid suutnud end läbi närida vaid esimesest kahest köitest.
Müürileht