Tõnu Õnnepalu pani Tiit Pruuli ajajõel purjetama.

Tõnu Õnnepalu „Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem”
Toimetanud Marika Mikli, kujundanud Indre Suur
Eesti Keele Sihtasutus, 2019
172 lk

Lundi toomkiriku kell lööb tunde. Võib-olla ka pooltunde. Polegi tähtis, mida täpselt. Kas ajal on tähtsust selle jaoks, kes ei loe ajalehti? Lõputa aja – see on oluline aeg! – voolamise mõistmiseks on pühakojas tohutu kellamehhanism – Horologium mirabile Lundense, ehitatud aastal 1380. Katedraal ise on vanem kui Notre-Dame de Paris. Ja Notre-Dame’i ei ole enam. Või peaaegu ei ole? Selgi pole vahet. Pariisi alles jäänud kirikud on niikuinii enamasti inimtühjad. Igal pool Euroopas on kirikud tühjad. Aga Euroopa allakäik ei seisne mitte selles. Midagi kaob kogu aeg. Midagi sünnib kogu aeg asemele. Jah, allakäigu ja hukatusega peab hakkama saama. Hukatuse laia teed on isegi võimalik nautida. Miks ka mitte?

Suur allakäik

Pariisist on kadunud rue des Écrivains ja suurte mahuliste soengutega daamid, kadumas on ajaleheputkad ja plaadipoed, kunst hävib, teekauplustel ei ole enam endist võlu. Kõik muutub tuhaks kalmistutel, rümpadeks mustades või prügiks rohelistes kilekottides, mida noored aafriklastest prügivedajad Linnast välja tarivad. Suurest allakäigust peabki Õnnepalu kombel kirjutama väikeste sõnadega, siis saadakse aru. Igaüks saab aru, et kalmistu ja prügimägi ongi üks ja seesama.

Või teine võimalus: Tõnu Õnnepalu, kui sa ei taha, et Pariis muutub, siis võitle, tule barrikaadidele. Võitle nagu Zola ja Maupassant võitlesid Eiffeli torni vastu. Või kas sel on mõtet? Eiffeli torn ju võitis…

Ma eksin Pariisis alati teelt, ma ei saa tast päriselt aru ja ma ei tea, kas seal üldse enam midagi on või on kõik kadunud. Selleks et Pariisi ja tema muutumisi mõista, peaksin ilmselt lugema rohkem Baudelaire’i, temaga koos Luxembourgi aias jalutama ja õhkama: „Õudne elu! Õudne linn, Pariis!”

Olla kohal, Pariisis ja Vilsandil

Ma võtsin Õnnepalu raamatu kätte, et mingil viisil taaskülastada oma noorust. Nagu Õnnepalu oli 25 aastat tagasi Pariisis, olin mina 30 aastat tagasi ligi kolm kuud Lundis. Ma ei kirjutanud Rootsis oma „Piiririiki”, aga mingid piirid purunesid seal siiski. Ma olin Lundis üksi, tundsin end üksikuna, aga see ei häirinud mind, polnud hirmu, ma polnud mahajäetud, polnud tupikut. Olin naiivne ja lootusrikas?

Igatahes olin saanud stipendiumi, et uurida kaduvat nähtust – Eksiil-Eesti ajakirjandust. Ma olin noor mees ja mind ei huvitanud kaduvik. Ma tegelesin seal kõige muuga, sõitsin rahumeelsest Lundist vabameelsesse Kopenhaagenisse, kus ostsin antikvariaadist üheväärse innuga taani filosoofi Søren Kierkegaardi teoseid ja taani pornograafilisi ajakirju. Ma unistasin ja ma mäletan neid meeletuid unistusi siiani. Unistasin muu hulgas, et minust saab kirjanik, valge paber, tühi sein, kes ei lase end täis sodida, vaid uurib ise inimelu saladusi. Erinevalt edevatest eksistentsialistidest, nondest Õnnepalu sõpradest, olin ma kindel, et inimelu on täis saladusi ja neid saladusi tuleb uurida.

Peaaegu mitte ükski mu toonastest unistustest ei ole täitunud. Sest kes siis oskaks nooruses unistada, et temast saab raudteeärimees? See oleks lame, saladusteta unistus.

Aga ma unistan täna sama meeletult kui toona. Ja ma olen kindel, et need unistused ühel päeval täituvad. Täituvad veel selles elus. Ent kui mulle öeldakse raamatu 16. leheküljel, et minategelane ei võta enam oma unistusi tõsiselt, siis ma saadan ta põrgu. Viskan raamatu käest.

Ja võtan selle järgmisel päeval vabandades uuesti pihku.

Ma tahtsin õppida Lundis inimsõbralikuks ajakirjanikuks ja arvasin, et üksindus on inimestele halb. On halb isegi neile, kes kinnitavad, et üksi rändamine või (üksikul) Saarel elamine on mõnus ja nad ei tahagi, et keegi nende kõrvale pingile istuks. Arvasin, et kes nii ütlevad, on variserid.

Oma väite toetuseks ei tsiteerinud ma mitte kirikuisade ütlusi, vaid Jean-Paul Sartre’i, keda olin sealsamas Rootsis Marju Lauristini sõbra Enno Klaari raamaturiiuli abiga tundma õppinud: „Põrgu, see on teised inimesed.” Sartre oli kommunistide sõber ja ma arvasin, et kui midagi on öelnud kommunistide sõber, on see ütleja ka ise petis. Vähemalt variser, Les Deux Magots’s piipu popsutav ekstsentrik, keda ei saa tõsiselt võtta.

Mõistan, peaksin püüdma tunnetada, kuidas olen saanud kasvada meheks, istudes ema süles suitsuses Werneri kohvikus. Kas mul on võimalik saada naiseks või kassiks? Kas mul on võimalik saada pariislaseks, kui ma pole Pariisis sündinud? Või tallinlaseks, kui ma pole Tallinnas sündinud? Kuidas üldse kellekski saadakse?

Õnnepalu raamat on täis küsimärgiga lõppevaid lauseid. Mitte küsilauseid. Mitte et vastused poleks tähtsad, aga autor ise ei küsi ega vasta. Lihtsalt kirjutab küsimärgiga lõppevaid lauseid. Ja sa paned raamatu kõrvale ja hakkad vastama.

Kus on üldse mu kodu? Lundis või Pääskülas või Käsmus või Antarktikas? Inimene pole ses maailmas kunagi päriselt kodus, ütleb Sartre. Mõnel Pariisi kodutul – noil venelastel ja hiinlastel ja teistel, kellest Õnnepalu kõneleb – on rohkem kodu, kui minul iial on olnud, tunnen ma ajuti. Kui oled hulgus ja rändur, siis kirjutad reisiraamatuid. Aga oluline on olla kohal. Pariisis või Vilsandil. Kui oled kohal, siis sünnivad koharaamatud.

Surmast, (mitte) armastusest

Mu kaks suurt kohaarmastust on Tartu ja Lund. Magusad. Aga ma ei kavatse kummaski surra. Mul on üks tuttav kunstnik, kes arvab, et Tartus surra oleks alandav. Ma ei tea. Ma tean, et surma peale mõtlemine on alandav.

Sest surm on nii suur, et tema ees sa paratamatult paindud, kummardud, alandud. Istud oma vagunis ja ootad surma. Vaatad, kuidas elu akna tagant mööda vuhiseb. Ei, ütleb raudteelane minus. Surmast tuleb teha vedur, mille tuules kihutad vagunina ühest jaamast teise, nii et pole aega vananeda. Vananemine on patt, süvenege tolle vanamuti Simone de Beauvoir’ „Vanadusse” ja „Väga kergesse surma”.

Mõned raamatud vananevad tänapäeval kiiresti, inimesed ei vanane. Vähemalt bioloogiliselt ei tohiks vananeda nii kiiresti. Inimest hoitakse elus tablettide ja masinatega. Kas sel on mõtet? Kas on mõtet olla elus, kui oled üle 60? Küsin Sinult, Tõnu Õnnepalu (snd 1962), koos Beauvoir’ga.

30 aastat tagasi arvasin, et mu elutöö oleks pidanud olema tehtud enne, kui sain 21. Siis oleks võinud magusalt surra. Nagu Kristian Jaak. Alles surmaga leppides saad hakata tõeliselt elama. Elada mõnuga, kuniks elu. Siis saad valida, kas tüünetes lainetes elu kohal kaduvikust filosofeerida või sukelduda rõõmudesse ja kirgedesse, mis selle pinna all tormlevad. Või teha mõlemat, seda sa ju oskad. Tõnu, tule purjetame üle ookeani, on lootust, et hukkume tormisel merel!

Kui ma olin veel Lundis, mõtlesin iga päev, igal leheküljel kahele asjale: armastusele ja surmale. Nüüd mõtlen ainult armastusele ja ma ei taha lugeda raamatuid, mille iga teise lehekülje servale võin kraapida punase pliiatsiga „SURM, KADU, KADUVIK”.

Aga „armastus” oli ses tekstis vist vaid ühes, olgu, võib-olla kahes kohas. Sõnadega, konkreetselt ainult kahes kohas! Ma kardan selliseid raamatuid.

Viskasin „Pariisi” taas voodi kõrvale külmale põrandale.

Et see lugemisvääriline raamat siis hommikul jälle alandlikult üles korjata ja jätkata.

Sest Lund ei lase mind lahti. Pariisis ja Lundis on ühesugused (Linna) lõhnad, värvid ja hääled. Eriti kutsuvad on hääled: läbi akna kostev muusika, hõiked parkides, oiged naaberkorteris ja kirikukellad Linna kohal… Ma ei saa sellest kunagi lahti, kuigi see on pelgalt üks minevik, turvaline tunduv, aga ikkagi minevik, mis tuleks lihtsalt üle õla visata, vaatamata tagasi…

Tiit Pruuli (54) on ettevõtja.