Eret Talviste võttis arvustamiseks Andra Teede möödunud aastal ilmunud luulekogud, mille keskseks teemaks armastus ja selle erinevad aspektid.

Andra Teede „Pikad mehed, pikad elud” esikaas

Andra Teede „Pikad mehed, pikad elud”
Koostanud (:)kivisildnik, toimetanud Piret Bristol, kujundanud Andres Rõhu
Jumalikud Ilmutused, 2018
70 lk

Andra Teede „Kaks punkt null”
Toimetanud Piret Jaaks, kujundanud Andres Rõhu
Teede Tekst, 2018
99 lk

Andra Teede möödunud aasta alguses ilmunud „Pikad mehed, pikad elud” ja jõulueelne „Kaks punkt null” on mõlemad muu hulgas luulekogud, mis kõnelevad armastusest. Seejuures domineerib esimeses romantiline armastus, samas kui teisest võime leida näiteks armastuse autori kodulinna Tallinna vastu. Kuid nii ühes kui ka teises on veel muid läbivaid teemasid, nagu mälu, esivanemad, eestlus, muutuvad väärtused ning õnne otsimine ja äratundmine tänapäevases kiires ning nõudlikus elus. Nagu märgib Eda Ahi, on Teede luulekogud õnne üksluisusest, isegi igavusest ja sellest, et ehk just tänu õnne igapäevasusele ei tunta seda tihti ära. Mõlemad teosed on kirjutatud lüürilises vabavärsis, kus mõtet kannavad võrdselt nii sõnad ise kui ka nende rütm ja kujundid, mille nad koos tekitavad. Teede loomingut võib nimetada näiteks proosaluuleks või luuleproosaks, kus emotsiooni ja atmosfääri luuakse osavalt väheste sõnadega.

Nagu enamik head kirjandust, tekitab Teede looming teatud impersonaalse intiimsuse: tema luule puudutab poeetika kaudu lihtsalt ja otsekoheselt mainitud teemasid, mis kõnetavad enamikku inimesi, kuid millest igapäevases keeles lähedastega tihti ei räägita, sest nõnda oleksid need teemad liiga isiklikud. Vastupidi Mikk Pärnitsa arvamusele, et Teede luule on mitte midagi uut ütlev isiklik armastusluule, arvan mina, et kui osata näha, peitub siin midagi hoopis mitmekihilisemat.

Argiarm

Nagu öeldud, sisaldab „Pikad mehed, pikad elud” ennekõike luulet armastusest – selle algusest ja lõpust ning erinevate armumiste ja armastuste sarnasusest ning kordumisest. Luulekogudega, mis kirjutavad ainult armastusest, võib teadagi juhtuda see, et nad on kas liiga imalad, kurvad või lihtsalt tüütud. „Pikad mehed, pikad elud” suudab aga kujutada armastust terviklikuna, põimituna argiellu, aega, ruumi ja maailma meie ümber.

Esimene luuletus „ärkan enne sind” ütleb ilma keerutamiseta kohe ära, millest jutt käib ning mis teemad ja küsimused kogumikus kõnetatud saavad: „armunud naine on üks ja seesama / täna ja sada aastat tagasi […] käitun ja olen täpselt nagu mu vanaema / ja emad enne teda […] ilma poeesia ja peenutsemiseta” (lk 9). Ehk neis ridades ongi tammsaarelik – ja universaalne – tõdemus, et ajad muutuvad, aga inimesed jäävad endiseks. Ja nii ka nende armastus. Samuti on ehk tammsaarelik elu, kus pole peenutsemist; kus rõhk on armastuse igapäevasusel. Näiteks tekst „ma ikka mõtlen selle peale” räägib esiemade edasiantud tarkusest armastuse kohta ja sellest, „et kui midagi üldse õpetada / siis oleksid võinud nad mulle õpetada / kuidas mõõta armastust kas sellest piisab / kui olemas olla ja mitte halba teha / mitte tühja tüli norida / mitte kauaks ära minna ja / lubada rumalusi nagu ideaalsus / ja õnnelik lõpp mis lõpetab muu / kui tegelikult on elu lihtsalt jada / koos söödud toitu ja koos peetud päevi” (lk 13). Need viimased read võtavad kokku luulekogu ühe läbiva teema, milleks ongi argipäev ja kõik selles sisalduv – kus juhtub erilisi ja vähem erilisi asju, nagu armumine, töö, mäletamine ja muidugi eestlasele omaselt ka kannatamine.

„Pikad mehed, pikad elud” suudab kujutada armastust terviklikuna, põimituna argiellu, aega, ruumi ja maailma meie ümber.

(Eestlaslik) kannatamine

Nende kogude tekstid annavad hästi edasi teatud tuimi igapäevaelulisi kannatusi. Kui „Kaks punkt null” räägib pigem üheksakümnendate postsovetlikust lapsepõlvest Õismäel, siis „Pikad mehed, pikad elud” vaatab ka kaugemale minevikku, mõeldes eriti esiemade kannatustele. Luuletuses „ma ikka mõtlen selle peale” elavad esiemad autori mälus „vanade naistena […] naistena koiaugulistes kitlites / kellel on rohkem valu kui rõõmu / peamiselt luudes-kontides / aga vahel kui keegi ei vaata siis lööb silmis välja” (lk 12). Meie lugejatena ei tea täpselt, miks on neis kontides ja silmades rohkem valu kui rõõmu. Tegelikult ei tea ka autor. Vaatamata inimese loomuse ja tema armastuse ajas (väidetavalt) samaks jäämisele aimab meie generatsioon varasemate mõtetest ja tunnetest vähe: „ma mõtlen et mida mina tean sellisest pingutusest / enam ei ole õiget talvegi…” (lk 21). Me ei saa minevikku näha, sest „lood on koiaugulised ja mitmest kohast kokku küsitud / kes see ikka mäletab ja meelde jättis” (lk 20).

Kui tundubki, et asi on juba päris tõsine ja nostalgiline, muutub aga kohe Teede register ning dünaamikat lisavad eneseiroonia ja huumor. Usutavalt ja loogiliselt sulavad kokku minevik ja olevik, ruumilised vahemaad ja elu jaburus ning lugejana paneb see mind tihti itsitama. Näiteks luuletuse pärast, kus tunda on autori minevikuarmastust: „mulle meeldib elada majades / mis on nii vanad et neid / nägi iga päev mu vanaema” (lk 38). Kui neis ridades on midagi nostalgilist, siis edasine on juba naljakas: „elada ilma võltstisside ja -küünteta / ripsmete huulte ja juusteta […] ja sul poleks absurdselt pikkade / mulle pähe liimitud lokkide vastu midagi / need lebaksid meie vahel voodis / ja sind ei huvitaks et need tulevad / keskvenemaa nälginud varateismelistelt / ja sügelevad” (lk 38). Siit tuleb välja ka mõte, et armastus ei ole ainult tunne kahe inimese vahel, vaid terve pundar asjaoludest armastajate ümber ja sees: majad, tänavad, loodus, inimesed ning potentsiaalselt isegi Kesk-Venemaa noorte tüdrukute juuksed.

Kui tundubki, et asi on juba päris tõsine ja nostalgiline, muutub aga kohe Teede register ning dünaamikat lisavad eneseiroonia ja huumor.

Kohaarm

Kui „Pikkades meestes” hargnesid erinevad teemad lahti inimestevahelistest tunnetest, siis „Kaks punkt null” võtab armastuse alguspunktiks koha – Tallinna ja sealt edasi Eestimaa – ning räägib sellest, mis kõik juhtub inimesega seal elades, sealt ära käies ja sinna tagasi jõudes. Ja juba luulekogu esimene tekst ütleb, mis teemasid võiks ülejäänud raamatust oodata: „nii ei jäänudki muud üle / kui tagasi tallinnasse […] kõik tulevad tagasi […] ja […] lepivad koduga jälle ära” (lk 10). See äraleppimine ja (taasleitud) armastus Tallinna vastu on siiski selgelt äraoleku tulemus: „see on see igavene koduigatsus / koduigatsus ja merehaigus / reisipalavik ja südamevalu / ja üksindus” (lk 44). Sama mõtet annab edasi „me sõidame läbi terve pühapäeva”: „mis tunne siis on […] kui sa koju sõidad […] kui juba saab ette kujutada” (lk 70).

Mida siis ette kujutada sellest kodust? Näiteks seda, kes on see nüüdisaegne eesti inimene seal kodus. „Kaks punkt nulli” eestlane on linnastunud inimene, kes kuidagi ikka mäletab lugusid ning müüte metsa ja mere vajadusest ning tunneb seda ka ise, kuid on samal ajal täiesti kodus betoonises Tallinnas, mida kummitab tugevalt nõukogude minevik ning mille olevik ja tulevik on väga sarnased muude Euroopa pealinnadega. „ema poolt elame juba kümme põlve pealinnas” kõnetab juurte teemat: „ja väga raske on nii öelda kust pärit olen / ma olen pärit üheksakümnendate leivasabast […] ma olen pärit soomest toodud pildiga kilekotist” (lk 96). Samas lisatakse: „seda maailma kust ma tulen ei ole enam olemas” (lk 98).

„Kaks punkt null” võtab armastuse alguspunktiks koha – Tallinna ja sealt edasi Eestimaa – ning räägib sellest, mis kõik juhtub inimesega seal elades, sealt ära käies ja sinna tagasi jõudes.

Illusioonideta üleminekuaeg

See maailm, kust autor tuleb, on siiski ellu äratatud ja seda on kujutatud ajana, mil polnud illusioone; oli ainult reaalne argielu, kus tuli ellu jääda: „no mis illusioonidest me räägime siis kui ma olin laps / peaasi et sa enam-vähem ellu jäid seal” (lk 38). Meenutatakse aega, mil uued võimalused segunesid vana õpitud kokkuhoidlikkuse ja leidlikkusega; aega, mil ellujäämine iseenesest oligi eesmärk: „ma ikka imestan kuidas me kõik ellu jäime / üheksakümnendate õismägi on kindlasti / kõige retsim ja raskem elukeskkond mida tean / ja ma ju töötan nüüd teles keset hulle […] maailm haises enamjaolt uriini järele / majaseinad olid paksult röga täis lägastatud / igal pool lamas joodikuid nagu laipu / skinnid tagusid poe taga punkareid…” (lk 38).

Nagu võib neist tsitaatidest näha, on üleminekuaja illusioonitust kõrvutatud praeguste ambitsioonidega – enam ei piisa uutest kassettidest ja kilekottidest, vaid tehakse rohkem tööd, tahetakse ikka rohkem raha ja rohkem asju – ning tänapäevast teletööd on võrreldud humoorika irooniaga kunagise Õismäe ellujäämisvõitlusega. Luuletuses „sõidan hämaras tagasi tallinnasse” öeldakse: „eestlastel hakkab pärast toitu ja kodulaenu / raha üle jääma rahvas kosub ja õitseb / ainult et mis siis teha kui raha on / raha muidugi on aga hingata ikka ei saa” („Pikad mehed, pikad elud”, lk 51). Moodne materialistlik ellusuhtumine on mõlemas kogus – jällegi huumori vahendusel – tugeva kriitika all. Pinged, mis kaasnevad ületöötamise ja saavutusvajadusega, on humoorikalt kokku võetud näiteks autori/jutustaja sooviga osta nõudepesumasin, mis märgib seda, et nüüd on ta jõudnud oma elus täieliku õnneni. Muidugi on mõte, et nõudepesumasin sümboliseerib ülimat õnne, millest enam edasi liikuda ei saa, irooniline ning tõmbab tähelepanu just väikekodanlikule arusaamale õnnest, mida mõõdetakse asjades.

Need pinged ja vastuolud on silmanähtavalt ja rõhutatult esindatud noore naise eneseiroonilisest perspektiivist: „tere päevast / mina see olengi / 30-aastane naine / uue sajandi eesti vabariigis […] karjäärimoor ja feminist / võin teid kõiki laua alla vaielda […] mul on mitu kõrgharidust / saan palju palka ja lapsi ei ole / paanikat ka ei ole” („Kaks punkt null”, lk 24). Samas luuletuses nendib autor, et „nüüd öeldakse et meie käes ongi maailm” (lk 27), kuid kohe on ka tunne, et see maailm ikkagi päriselt ei ole meie käes või mitte sellisel kujul, nagu tahaks, sest on ka „väike tiksuv kell toanurgas / ma ei tea tüdrukud kas te tunnete sama / aga mida rohkem ma tõestan / seda rohkem peab tõestama” (lk 27). Neist ridadest võib järeldada, et moodne maailm on täis unistusi ja valikuvõimalusi, mis on võrdlemisi uudselt kättesaadavad ka noortele naistele. Tahaks arvata, et selline vabadus on läbinisti positiivne, kuid nagu viitavad viimased read, võib valikuvabadus muutuda kergesti hoopis kohustuseks teha kõike, jõuda kõike, olla kõigile meelepärane, tundes samal ajal, et aeg saab kohe otsa.

Teede mõlemad raamatud puudutavad olulisi, kuid kohati piinavalt tüütuid argiteemasid igavikulises-olmelises mõõtmes. Ta luule on igapäevaelu rutiinist, tüdimusest ja kannatamisest 21. sajandi globaliseerunud Tallinnas, mida kummitavad ikka nii lähema kui ka kaugema mineviku müüdid ja illusioonid. Märkamata ei saa aga jätta seda, et pealtnäha väsitava olme sees elab ka õnn.

Eret Talviste on doktorant Northumbria ülikoolis Newcastle’i linnas Inglismaal. Praegu keskendubki ta intensiivselt lõputöö kirjutamisele, mis räägib modernistlikust kirjandusest, afektist, uusmaterialismist ning intiimsusest. Vabal ajal, mida tal lõputöö tõttu praegu pole, meeldib talle joogat teha, lugeda ja erinevates riikides konverentsidel käia.

Esilehel Andra Teede „Kaks punkt null” esikaas.