Mõnikord ei olegi kõige õõvastavamad otsesed kirjeldused inimsöömisest endast, vaid koll võib olla palju hirmuäratavam siis, kui ta kusagil vihjamisi luurab.
Mehis Heinsaar „Kadunud hõim”
Toimetaja Piret Põldver, kujundaja ja kaanepildi autor Marge Nelk
Menu, 2022
318 lk
Iga aasta tundub kevade saabumine nagu omamoodi ime. Kuna silmad on harjunud kuude kaupa hämarust ja üsna liikumatuid loodusvorme nägema, haarab vee liikumine järsku enda meelevalda, ninna tungiv niiske mulla lõhn tekitab lootuse peagi talveunest ärkavast loodusest ja tõesti, peagi ongi platsis esimene roheline murulible, mis võib täiesti pöördesse ajada. Järjekordne pime aeg on seljatatud ja päike, oh päike on leidnud tee tagasi. No nii päriselt, mitte ainult minuti kaupa õrritamiseks. Kuivõrd meie aega valitseb inimese loodud kell, mitte looduse oma, oleme harjunud (või harjutatud) igal aastaajal samamoodi rabama ja tublid olema, kuigi talvel võiks ju vähe vabamalt võtta.
Mulle tundub, et mõeldes elust väljaspool seda pealesunnitud rütmi on kirjutatud ka Mehis Heinsaare viimane romaan „Kadunud hõim”. Kuigi tegu on õuduslooga, kus kuskil sügaval soos, metsa vahel elavad inimsööjate hõimu, nuhka-nähkade (küll on hea nimi!) järeltulijad ning pealkirjas tõenäoliselt ka neile viidatakse, paneksin sinna juurde ka kadunud tavade mõttekäigu – oskamatuse aastaaegadel käitumuslikult vahet teha. Julgen oletada, et autorile see mõttekäik päris vastumeelt olla ei saa. Inimestevahelist dünaamikat saadab siin pidevalt looduse kirjeldamine – olgu siis ümbruskonna või linnulaulu kujul. Ja mitte ainult – öö möödumisest saab aimu musträsta häälitsuse kaudu akna taga, järelikult ei saa hommik enam kaugel olla. Linnul on nimi ja häält ta ka igal ajal ööpäeva jooksul ei tee. Eriti mõnusaks tegi lugemise muidugi ajastus – parasjagu ongi käimas lindude kevadränne ja kõik need helid on jälle esil.
Heinsaar kirjutab elu võimalikkusest sügaval metsas ja see võib ka iseenesest hirmuäratav mõte olla – eelkõige vist ka seetõttu, et on niivõrd erinev meile harjumuspärasest. Seetõttu on üsna ootuspärane, et selline eluviis kõiksugu lugusid sünnitab – küll on sügaval metsa sees nõiamoorid, küll muud kollid, Heinsaare (õudus)romaanis leiame sealt aga just inimsööjate hõimu liikmed. Õõva ja hirmu tekitab küll aga pidevalt luurav aimdus nendega kokkusaamisest ja sellest, mis kõik nende pilgus peituda võib. Kirjeldused inimliha eri valmistamisviisidest lõpuks enam niivõrd vastikud ei tundugi, aga eks see on tavaline õudusžanri puhul – koll on alati hirmuäratavam, kui ta kusagil vihjamisi luurab.
