Luuser on see, kelle elust on midagi puudu. Ja kes ei oska seda saada. Või ei taha. Või ei viitsi. Luuser on see, kes valib lihtsama väljapääsu ning annab kohtumisel eluga elule teed.

Kaader filmist „Õnn tuleb magades"

Luuser pakub meeldivat alternatiivi tänapäeva saavutustele orienteeritud maailmas, kus pjedestaalile saavad vaid üksikud. Luuserite pink on aga lai ja sinna mahuvad ilmakärast väsinud lahedalt istuma. Kreeka-Rooma ideaalidest inspireeritud kultuuriheeroste kõrval on luuser meeldivalt pingutusvaba, äratundmist pakkuv arhetüüp. Järgmiselt vaatame selle mõningaid avaldumisvorme eesti kultuurimaastikul.

Film

Eriti torkab luuseriks kvalifitseeruvate tegelaskujude rohkus silma viimaste aastate täispikkade eesti mängufilmide hulgas. „Päevad, mis ajasid segadusse” (2016), „Õnn tuleb magades” (2016), „November” (2017), „Sangarid” (2017) – kõigis toimetavad passiivsed kangelased, kes ei ole oma elu peremehed, kuid on ometi silmale armsad vaadata ja südamele kaasa elada.

Üks, mis kõigi nende filmide kangelasi ühendab, on põlgus töö vastu. Kui nad ongi sunnitud midagi tegema, teevad nad seda vastumeelselt, kireta ja täpselt nii palju, kui hädapärast vajalik on („Õnn tuleb magades”, „Päevad, mis ajasid segadusse”). Nutikamad leiavad aga kavalaid mooduseid töötamisest möödahiilimiseks ning teiste kulul elamiseks („November”, „Sangarid”). Töö ei ole väärtus iseeneses. Pigem on inimese loomulik olek logelemine ja jõudeelu, niipea kui minimaalsed füüsilised vajadused on täidetud. „Hea inimloomus on see, mida maailm kõigist moraalsetest väärtustest kõige enam vajab, hea inimloomus on aga muretuse ja kindlustunde, mitte vaevalisest võitlusest täidetud elu tulemus,” kirjutas Bertrand Russell oma essees „Jõudeoleku kiituseks”[1]. Eesti filmikangelased tegelevadki selle igipõlise küsimuse lahendamisega. Kuidas olla õnnelik? Kuidas veeta oma päevi tegevusetult, tundmata sealjuures süümepiinu?

Luuserid on alati sümpaatsed, sest nad ei ohusta kedagi. Nad ei kohusta millekski ega suru oma arvamusi peale, ei võitle. Luuserid ei oota elult suurt midagi, nende sisemine flow ei luba seda, sest igas ootamises on midagi repressiivset oodatava suhtes. Luuserid lasevad aga asjadel omasoodu minna, jättes neile vabaduse kulgeda ja joonistada välja elu inertne energia. Ideaalne oleks minnalaskmine, laiskus kombineerituna teatava optimistliku fatalismiga. Ei saa öelda, et eesti filmikangelast ei huvita miski. Teatud huvid ja igatsused temas peituvad, kuid põhimõtteliselt ei ole ta nõus nende eest võitlema. Miski maailmas ei ole väärt sinu meelerahu. Ei ilusad tüdrukud, ei karmid peod, ei mõisnike varandus ega Rootsi kilejoped.

Luuser panustab oma elus rohkem pimedale õnnele kui iseendale. Ta ei usu Ameerika unelmasse. Õnneliku juhuse korral võib luuser „läbi lüüa”, kuid siis on tegu pingutusvaba aktiga, veaga seatud maailmakorras. Õnn ja jabur juhuslikkus saadavad ka mainitud filmide kangelasi. Meenutagem „Sangarite” Eestist põgenemise episoodi, linateose „Õnn tuleb magades” peategelaste kohtumist või katku petmist „Novembris”.

Kõigile neile filmidele on omased huumor ja eneseiroonia. „Novembris” avaldub see kõige eksplitsiitsemalt, pea groteskselt, teistes filmides diskreetsemalt, pigem kõrvaltegelaste ja situatsioonikoomika kaudu. Õigetes annustes mängulisust ja elutervet huumorit lisades saavutavad filmikangelased paraja realistlikkuse astme. Huumor ei lase publikul neid haletseda, kuid aitab kaasa elada.

Kaader filmist „Päevad, mis ajasid segadusse"

Luuserlus on nagu vein – selle peened nüansid avalduvad vanusega. Üheks verstapostiks on siin keskiga, mis peaks tähistama teatud edulävele jõudmist või siis lootusetult selle ukse taha jäämist. Pole siis ime, et lisaks eespool nimetatutele võib täheldada ealiste kriisidega võitlevate luuserite rohkust veel küllalt paljudes uuemates eesti filmides. „Klassikokkutulek”, „Kirsitubakas” ja „Kertu” pakuvad sissevaadet just keskealise eesti mehe hingeellu, kes peaks justkui hakkama vahekokkuvõtet tegema, kuid tundub, et tulbad on kuidagi tühjad.

Otse loomulikult on kõiki neid filme saatnud tohutu publikuedu.

Kirjasõna

Üks esimesi, kes juhtis tähelepanu eestlaste ükskõiksusele oma käekäigu suhtes, oli baltisaksa kirjamees Georg Julius von Schultz, kes tegi 19. sajandi alguses seoses eestlaste ja tudengite suhetega järgmisi tähelepanekuid: „Eestlasel on „tudengi” ees teatud lugupidamine, ta ei tea ju, kui tahakski lüüa, kas tema ees pole mitte tema tulevane hingekarjane või arst või kohtunik, ning nõnda kaldub ta alati rahu, s.t passiivse peksasaamise poole.”[2] Rahu ja „passiivse peksasaamise” võrdsustamisel on siinkohal tabatud midagi olemuslikku. Ülekohtule vastamise asemel oma meelerahu säilitamine on juba väärt eesmärk iseeneses. Praktilise poole pealt aga investeering tulevikku – praegune koolikiusaja võib ju tulevikuski sinust ametiredelil kõrgemal seista. Milleks siis suhteid rikkuda?

Samast ajast pärineb ka ehk juba ülegi tsiteeritud mõttekäik von Baerilt, kes terase loodusvaatlejana eestlaste hingeelu järgmiselt kirjeldas: „Kehaline jõud on neil üsna keskpärane, temperament üldiselt flegmaatiline väikese kallakuga melanhoolsesse […] kõnnak on vankuv ja kõik liigutused aeglased. […] Kui viimaste [flegmaatikute] nägu nürimeelset tuimust väljendab, siis laseb melanhoolikute ilme paista varjatud nördimust.”[3] Kirjeldus, mis sobib hästi ka nüüdisaegse eesti filmi tegelasi kujutama. Vankuv kõnnak, aeglased liigutused, tuimad näod. Kui valada see kõik üle sidrunkollase õhtuvalgusega, lisada minimalistlik muusika ja sotsiaalkriitiline süžeeliin, saamegi stereotüübi, mis juba aastakümneid visalt eesti filmikunsti kummitab.

Nüüdisajal on teinud hindamatu töö luuserluse legitimeerimiseks ära Valdur Mikita. Ugrimugrilik aidauksel kükitamine, sokkide parandamata jätmine, põõsasse kukkumine ja seenekorvi ümberajamine ei ole enam mitte ainult sallitud, vaid lausa eesti kultuuri lahutamatu osa, selle iseomasuse ja eripära väljendus. Sellise muretu minnalaskmise kultuurilisele esiplaanile toomise tähtsust on raske ülehinnata. Mikita joonistas välja teada-tuntud omadused, kuid andis neile uue väärtuse. Selle tulemusel sündis uus eesti argimütoloogia, kus lihtne ja igapäevane omandab tähendusliku ja igavikulise mõõtme. Vaikimine, vaatlus ja pingutusvaba osalus on siin meie maailmatunnetuse võtmeteks.

Luuserlus on nagu vein – selle peened nüansid avalduvad vanusega.

Aga mahedate luuserite kirjeldusi leiab ilukirjandusestki külluslikult. Mõned mu lemmikud, kes on kujutanud luusereid suure kaasaelamise, sümpaatia ja toreda huumoriga, on August Gailit, Andrus Kivirähk, Jüri Kolk, Mehis Heinsaar ja Mait Vaik. Nende teostest võib leida nii sihituid märsilohistajaid, muhedaid õllelibistajaid kui ka ükskõikseid mässumeeleta noorukeid. Neid kõiki ühendab rahumeelne leppimine asjade seisuga maailmas. Töötavaid ja rabelevaid inimesi on kujutatud nende teostes enamasti tüütute, närviliste ja sihitutena ning nad tekitavad ähmast ebamugavustunnet. Luuserid on samuti sihitud, kuid oma positsioonist teadlikud.

Mehis Heinsaar, kelle teostes välismaastikud ja tegelaste siseilm märkamatult kokku sulavad – füüsiline ja hingeline geograafia üksteisega lõpuni läbi põimuvad –, annab oma luuseritele romantilise aura. Luuserid on nad enamasti ümbritseva maailma, külaelanike, sugulaste ja töökaaslaste silmis. Nende enda meeltes valitseb rahu ja ühekssaamine loodusega. Vaikus, lesimine ja unistamine on nende pärisosa. Sihitu hulpimine ajavoolus ja initsiatiivi puudumine vähendab nende inimlikkust, aktiivset suhestumist keskkonnaga. Selle asemel et loodust või ümbritsevat keskkonda oma huvidele allutada, saavad nad pisitasa selle osaks. Meenub Heinsaare novell luuletajast, kes Tartu Ülikooli kohvikus vaikselt tooliks muundus, aga ka Kivirähki varane novell mehest, kes palus ennast tooliks voolida, meenub ka „Ussisõnade” Neeme, kellest sai mätas.

Kaader filmist „Kirsitubakas"

Nii Heinsaare kui ka Kivirähki luuserite staatilisus ja tegevusetus võimaldavad neil teha keskmisest terasemaid tähelepanekuid ümbritseva maailma suhtes. Neil on aega pöörata tähelepanu asjadele, millest muidu vaid kiiruga mööda joostakse. „Ta magas telgis, sõi pajas keedetud leent ja matkas üha edasi. Maastik muutus ohtlikumaks, võis näha kaheharulisi rohuliblesid. Arturson vaatles neid kaua,”[4] kirjeldab Kivirähk oma novellis „Arturson maailma avastamas” nimitegelase seiklusi. Need tähelepanekud ei kumuleeru aga suuremateks järeldusteks või tegude eksplitsiitseteks ajenditeks, need voolavad tegelastest läbi nagu äravoolutorust. Aga ometi on neis mingi eksklusiivsus, argisuse varjatud võlu, mis teeb sellise maailma kogemise viisi kadestusväärseks.

Ning, last but not least, tuleb mainida, et luuserlus elustiilina on õilis.

„Vaimses mõttes on ebaõnnestunud katse samaväärne kõige geniaalsema teosega. Kõlbelises mõttes on ta sellest isegi üle, sest välistab hüvituse,” kirjutas kõigi luuserite lüürik ja eestkõneleja Dovlatov „Kompromissis”[5]. Ja tõesti, meie kapitalistlikus heaoluühiskonnas on vähe neid inimestevahelisi suhteid, mis materiaalsest või vaimsest tunnustusest sõltumatud oleksid. Äpardustes, eksimustes, nurjumistes see vabadus säilib. Neile ei saa hinnasilti külge panna, nõuda nende eest tunnustust või tasu. Neid saab inimene teostada vaid iseenda jaoks. Luuserid on tänapäeva viimased vabamehed, rüütlid ja romantikud.

Muusika

„Jõudsin linnast koju keset ööd, / nüüd olen jälle kontoris, teen tööd. / Laua taga tukun, tean, et ilus pole see, / ei suuda olla eeskujuks inimkonnale…”[6] Need eesti ühe vanima punkbändi Kurjami tuntud laulusõnad võtavad hästi kokku keskmise luuseri töömentaliteedi (mis küll seguneb ebamäärase kahetsusega oma vääritu käitumise pärast).

Kui rääkida luuserlusest eesti muusikas, siis peakski just alustama pungist, selle protestist tavainimeste „kellast kellani” rutiini vastu. Tänapäeval on tööst / tööl käimisest saanud paratamatus, mille kasutegur jääb tihti hämaraks, ja just luuserid seisavad hea inimese õiguse eest mitte teha tööd.

Eespool sai mainitud Bertrand Russellit, kes andis õnnelikkusele teed töökuse ees. Luuserluse vaim ei kangastu tehtud töö hulgas, vaid sellesse suhtumises. Kas näha selles eesmärki iseeneses või leppimist paratamatusega?

André Breton on kirjutanud: „Ei saa olla nii, et inimesed on huvitavad sedavõrd, kui nad kannatavad töö all, olgu kõigi ülejäänud hädadega, kuidas on. […] Mina vihkan kõigest hingest seda orjust, millest mind lugu pidama tahetakse panna. Mul on kahju, et inimene on sellesse mõistetud ja et ta üldiselt ei saa seda vältida, kuid minu poolehoidu ei võida ta oma kannatuste raskusega, vaid üksnes ja ainult oma protestivaimu jõuga.”[7] Just see „protestivaim” elu raskuste ja ebamugavuste vastu kajastubki eesti pungi paremikus[8]. Tähelepanu on pööratud sellele, mida töö selle tegijaga teeb. Õhtuti jõuab koju väsinud ja tusane inimene, kel on veel jaksu vaid Maslow’ püramiidi alumise otsa, füüsiliste vajaduste rahuldamiseks.

Kaader filmist „Sangarid"

Tööpõlgurluse teisel küljel ootab meid hedonism, elupõletajalik ja olevikku suunatud olemisviis, mida sai juba mainitud põgusalt filmi „Päevad, mis ajasid segadusse” näitel. Muusikaliselt hüppab siin areenile Võsu ossiräpibänd 5miinust, mis teeb muusikas seda, mida „Päevade” kangelased tegid kinolinal – joob, nikub ja ropendab jultunud poisikese rõõmsa innukusega. Valutava pea, kiirelt kadunud miinimumpalga ja rikutud inimsuhete arvelt loodud üheõhtune edulugu. Selles on oma siirus, teatud maagilinegi kvaliteet – kui ma kujutan kedagi teist, aiman järele tänaval, unes või internetis nähtud edulugusid, siis äkki miski sellest saab ka tegelikkuseks. Sarnane kutsub esile sarnast.

Üheks põnevaks eesti muusika allhoovuseks, mida on raske kuskile liigitada, kuid mis tundub sulavat ühte Kivirähki, Heinsaare ja Kolgi helgete raamatutegelaste maailmavaatega, on Erkki Hüva, Ants Laidami ja teiste peavoolust kaugel ujuvate autorite looming. Nad laulavad pildiraamidest, maitseainetopsikeste täppidest ja oma koerast. Nende autorite isiksus, loomingu vorm ja sõnum on nii täielikult ühte sulanud, et tegu on parimas mõttes „elustiili”-muusikaga. See on helge, eneseküllane ja ambitsioonitu.

Eesti kultuuriskeene tõeline kangelane on sümpaatne luuser. Ta oksendab, situb, jääb püksid rebadel magama, varastab enese ja teiste tagant, kakleb ja liiderdab, põlgab tööd ja armastab muidu passimist. See on piinlik, aga piinlikkus ongi inimliku seisundi pärisosa ja kvintessents. Piinlikkus tegi ahvist inimese. Viimaste aastate eesti kultuur on tänu selle luuseritest kangelastele inimlik, lähedane ja ligipääsetav. Igaühes on potentsiaali nii luuserluseks kui ka sangarluseks. Miks mitte ollagi mõlemat?

[1] Russell, B. 2001 [1932]. Jõudeoleku kiituseks. – Sirp, 09.11, lk 3–4.
[2] Schultz, G. J. 1999. Tartu tudengid viiskümmend aastat tagasi. – Loomingu Raamatukogu. Tallinn: Perioodika, lk 16.
[3] Baer, K. E. 2013. Eestlaste endeemilistest haigustest. Tallinn: Hea Lugu, lk 67–68.
[4] Kivirähk, A. 1996. Õlle kõrvale. Tallinn: Vaho, lk 54.
[5] Dovlatov, S. 1995. Kompromiss. Tallinn: Kupar, lk 8.
[6] Kurjam „Pohmakaga tööl” (sõnad Marko Sigus).
[7] Breton, A. 2013. Nadja. Tallinn: Kultuurileht, lk 48–49.
[8] „Tulevad koju need mehed nii väsinud / Tusatuju pudelisse peidavad / Õhtuti lapitud linade vahele / Oma naistega ühte heidavad…” (Velikije Luki „Agul”); „ma olen väsinud / ja mul on külm / leiba ei leidnud kusagilt / sitta situb sital / tööl kapital nikub päeval ja ööl…” (Psychoterror „Töö laul”); „Tegin tööd, mis ma tegin, / inimene hakkas jooma, / tegin tööd, mis ma tegin, / tegi inimesest looma…” (Giuseppe Perverdi Big Band „Töö”); „Päevake on läinud / miskit pole teinud / pooleli on jäänud töö / jälle tuleb peale öö…” (Singer Vinger „Sängiängiöö”).