Müürilehe novembrinumbris luuletas Mehis Heinsaar keskpäevatühjusest, hilissuve ulmadest ning novembriöisest merest.
Keskpäevatühjus
paneb käe diskreetselt su õlale
ja vaatab oma laugudeta silmadega
vaikides otsa – seni kuni alistud –,
siis viipab ta sind
oma kitsasse venesse
ja te sõuate allavoolu.
See on imelik jõgi.
Voolates kuhtuvaist linnadest läbi,
seal näed ainult põgusalt kalda peal seisjaid,
ometi tead nendest enam kui endast –
ühele lehvitad,
kellega vestelnud oled kord unes,
teisele midagi hõikad,
mida too juba ammugi teab,
viimaks randute
roostikku kasvanud
kaldal.
Seal järgned sa talle
üle põuaste nõmmede
valgesse luitunud torni.
„Siin ta siis elabki,” mõtled –
seintel seieriteta kellad,
ümberläind tindipott laual,
kõikjal hõljumas unustus,
tolm.
Siis palub ta vaikselt,
kuid isanda häälel,
sul mängida endaga täringuid,
mille ühelgi küljel numbreid ei ole.
Aru saamata reegleist,
kaotad sa talle ikka ja jälle,
juues kõrvale rammusat veini,
mis ometi purju ei tee –
pärastlõunal ent,
enne kui voli sul minna,
veel ennustab tulevikku
märgitud kaartide pealt.
Saatma sind ta ei tule.
Sõudes tagasi vastuvoolu,
raevukalt, viimase jõuga,
naased õhtuks taas koju
ja väsinult toolile vajud,
kuigi –
teinud ju pole
sa õieti midagi
ega käinud kaugemal
toast.
Hilissuvedel väsin ma
lõpuni mõtlemast ennast
ja nii ühel augustiõhtul
lõhkevad nüüdki mu huuled,
mille pragudest tärkavad
sootaimed, osjad ja sinised kiilid,
ja mu veri uinub jällegi
ürgvanaks jõeks, mille kaldal
seismas näen ununend hõime,
kinnisilmi ja õõtsudes
ümisemas üht laulu
miljoniaastasest jumalast,
kes ikka veel tantsib,
sõrm suul, oma
hämarduva poisi tantsu
mööda õitsvaid
kanarbikunõmmi –
tema nimi
on Ulm.
Üksindus hulgub mus,
otsides salajast tundi,
kuhu poetada seeme,
mis juurduks –
võib-olla kasvab sest
kunagi roos
või ümisev
oksteta puu
või hoopiski,
hoopiski häbelik maja,
kus elab üks nõid,
kelle nimi on Arupap
ja kes armastab
hõljuda pööningul –
„Uulaupa,
Uulaupa!”
hüüab ta
vahel.
Küll teadmata,
mida see tähendab,
kuulatan ometi.
Sündmus novembriöös
Meri pimedas novembriöös
ilma inimhingeta rannal –
visklevad vihurid lainete kohal,
maadligi kooldunud roostik.
Paar kiljuvat lindu laperdamas tuules,
mingi kauge kuma kesk pimedust,
näljane rebane tulemas
Pikanina poolt.
Ei midagi uut,
ei midagi vana –
märatsev sündmus novembriöös
ümisemas kesk end.
