Arvustus: Väljapääs vanglast nimega tõeline mees

Rene Köster raputas oma soololavastuse „MASC II MASC” esietendusel rahvast metalli, bassi ja neoonvärvidega. Tegu on teise osaga tema soololavastuste triloogiast, milles kasutatakse tantsu, muusikat, videot ja teksti, kehastamaks isiku lagunemist hüpermaskuliinsuse surve all, püüdes samal ajal end sellest lahti mässida. Koht: Sveta Baar. Aeg: reede õhtu. Seisund: kväär as fuck.


Rene Köster raputas oma soololavastuse „MASC II MASC” esietendusel rahvast metalli, bassi ja neoonvärvidega. Tegu on teise osaga tema soololavastuste triloogiast, milles kasutatakse tantsu, muusikat, videot ja teksti, kehastamaks isiku lagunemist hüpermaskuliinsuse surve all, püüdes samal ajal end sellest lahti mässida. Koht: Sveta Baar. Aeg: reede õhtu. Seisund: kväär as fuck.

Foto: Alan Proosa

Köster on koostöös kunstnik Pavel Ivanovi, valgustuskunstnik Mihail Makoshini ja dramaturg Heinrich Sepaga üles ehitanud selgroonärvi tungiva tajulise teekonna. Valisin oma Svetas veedetud õhtust välja viis momenti, mis kogetut puht minu enda mätta otsast kajastavad. 

  1. Siis, kui ma aru saan, et kurat, ma olen pintsakuga Svetas 

Juba enne baari kohale jõudmist olin ma veidi endast väljas. Kuidas ma Svetasse pintsaku ja viigipükstega lähen? Kohale jõudes kirjutasin märkmikusse: „pidev taju, et ma pole piisavalt cool ja et kõik teised tunnevad üksteist.” Tellin klaasi Jägermeisterit, et seest soojaks saada ja kätega midagi teha. Vaatan pidevalt samuti etendust vaatama tulnud tuntud inimestele kogemata otsa ja küsin endalt, miks on kuulsuste mitte vahtimine võimatu? Õnneks kustutab keegi tuled ja etendus algab.

  1. Siis, kui Köster endale ise puuri ehitab

Hüpermaskuliinsusest õhkab ohtlikkust, nii ka siin. Laest ripuvad rasked ketid, lavakujundus on segu depressiivsest vangikongist ja magamistoast, Kösteri keha katvad tätoveeringute hordid ütleksid justkui: minuga ei nussita. Ta haarab nurgast metallraami, tema majesteetlikult treenitud keha tõendab oma jõudu raami kontrollitud rinnalt tõukamise, justkui juhusliku biitsepsite treenimisega. Selles leidub omajagu hellust – ta käsitseb metallraami hoolega, pehmelt, ehkki tegu on raske jurakaga. Graatsiliselt sisestab ta raami nurkadesse raudtalad. Stseeni kannab tõsine techno, valgus paneb südame veel kiiremini liikuma. 

  1. Siis, kui ta laest ripub

Köster ei ole laval enam üksi, stseeni siseneb falloslike sarvede, traadist selja-mohawk’i ja grotesksete käevarre- ja säärelihastega masc-ott. Rene on puusadega laest rippuva keti külge kinnitatud, ta tõmbab end selle kaudu üles, kõrgemale, põgenedes kas ohu poole või sellest eemale. Me kuuleme hüpermaskuliinseid mantraid: I must not be gentle, I must not cry – seesama mehekoletis sunnib valuga ähvardades peategelast neid järgi korrutama, nende mõistlikkust iseendale ja teistele sisendama. Aga nende lausete absurdsus on liiga ilmselge, eriti kui kõlaritest tulev vokaal on mehelikkuse rõhutamiseks paar oktavit madalamaks tehtud. Selle eest põgeneda aga võimalik ei ole. Mantrate roppust rõhutavad räpased sündid ja sellele lisanduv kick-trumm.

Foto: Alan Proosa
  1. Siis, kui ta üksindusest välja murrab

Ühel hetkel ei kannata peategelane enam hüpermaskuliinsust välja. Oht selle kammitsatesse jääda on suurem ohust, mis tekiks nendest vabaks rabeledes. Köster sukeldub popmuusika kaudu siirasse tüdrukulikkusesse. „Mu üksindus ei tapa mind enam,” kuuleme. Sooliste koodide murdmise katarsises jääb Köstrist alles voolav, elektriline keha. Nagu minagi, juuksehari mikrofoni asemel, peegli ees andunult oma iidolitele kaasa laulmas, ainult et laval, roosas, oma pehmusega kapist väljas. Puur muutub poodiumiks, mille otsas Köster transformatsiooni etendab. 

  1. Siis, kui ta kuriteo omaks võttis

Etenduse teine muusikaline viide, Katy Perry „I Kissed a Girl” viisiga techno-loo esitamine on šõu emotsionaalse teekonna kroonjuveel. Kuuleme Kösterit laulmas: „I killed a man and I liked it,” – ohvriks tõenäoliselt seesama tüütu hüpermaskuliinsus. Ühtäkki murrab ta (jälle?) transformeerununa kastist välja, ronib selle otsa, meid tulistatakse valguse ja bassiga – ja läbi ta ongi. Otsas. Alles jääb visuaalsest stimulatsioonist, energilisest lavakohalolust ja esinejate kehalisest võimekusest säbrutav õhk. Peale lillede üleandmist ja tänusõnu said soovijad kostüümis masc-otiga laval pilte teha.

Järgmised „MASC II MASC” etendused leiavad aset 6., 7., 11. ja 12. detsembril kell 19.00 Sveta Baaris.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Segane aasta: Rene Köster
Rene Köster
Rene Köster

Segane aasta: Rene Köster

Koreograaf, DJ ja promootor Rene Köster arvab, et koroona-aasta on pannud teda iseennast kriitiliselt analüüsima ja oma deemonitele otsa vaatama.
Mehelikkuse soorituse paine
Hegemoonilisele mehekuvandile vastav Don Draper USA telesarjast „Mad Men”. Foto: press
Hegemoonilisele mehekuvandile vastav Don Draper USA telesarjast „Mad Men”.

Mehelikkuse soorituse paine

Selleks, et olla „tõeline mees”, tuleb esineda. Soositud mehekuvandile vastamine ei pruugi tulla loomulikult, vaid mehed peavad tihtipeale selleks oma käitumist kindlatel viisidel piirama või rõhutama, ka siis, kui see kahjustab nende tervist või tulevikuväljavaateid.
Rohkem elus kui elu ise ehk Drag-kultuuri barokne mõõde
Gei-, drag’i- ja ka absoluutselt kõigi teiste sõbraliku Tallinna peosarja tegijad. Kõik fotod: Priit Mürk
Gei-, drag’i- ja ka absoluutselt kõigi teiste sõbraliku Tallinna peosarja tegijad Chloé Lagucci aka Anu Saagim ning Rebeka Rabota aka Anne Veski. Kõik fotod: Priit Mürk
8 min

Rohkem elus kui elu ise ehk Drag-kultuuri barokne mõõde

Drag-kultuur kannab küsimuse kõrval seksuaalsusest ja soost ka selget meelelahutuslikku eesmärki. Seda, miks vaadata drag-show’sid ja mis eristab neid teistest vaatemängudest, käsitleb kirjandusteadlane ja barokiuurija Kaisa Maria Ling.
Müürileht