Kui oled eesti muusikas pettunud või otsid lihtsalt värsket hingetõmmet, õpi vabanema üleliigsetest hammastest.
★★★★☆
On 31. juuli hommik aastal 2026. Olen seda päeva oodanud Avemaria muuseumiöö kontserdist saati, sest just seal kuulsin, et album on värskelt ära salvestatud. Ootus on olnud… pikk. Bandcampist leitud kirjeldus selgitab viivitust: „Tegelt sai album juba 2024 augusti alguses lindistatud aga siis me saime poole aastaga nii palju osavamaks et pidime uuesti lindistama hehehehe.”
Üleliigsetest hammastest vabanemise õpetus algab kummitavalt ilusa lo-fi-ballaadiga. Kõrvus ujuvad hellad meloodiad, õrn helikeel ja -tekstuur on kõlalt pehmed ja karvased. Ja siis võtavad Talonpoika trummid koos Riste vokaaliga sisse täiskäigu, Školin ja Kaseste raiuvad keskmistest ja madalamatest sagedustest kirurgilise täpsusega läbi. Energia, mis albumi mootori käima lööb („Programm”), on pea identne Avemaria kontserdikogemusega.
Lugude vaib voolab küll ühtlaselt, aga stiililt on plaat mitmekülgne ja rikkalik. Kui „Tsaar” jätkab albumit ironiseeriva ülbuslainega, siis „Andmebaas” pakub vastukaaluks midagi lihtsat ja lõbusat, „Miinusmärk (sulu ees)” toob aga mängu harmoonilised mollid ja mõnusa gruuvi. Ja seks ajaks, kui kõlavad „ükskordveelkord” ja „Klassikaraadio”, olen kätte saanud kõik, mida oskaksin sellelt plaadilt tahta.
Albumi mitmekülgsus ei hoia kuulajat lihtsalt kinni, vaid kinnitab, et asja on tehtud rõõmuga. Mis on ühist David Lynchil, Daniel Johnstonil ja Avemarial? Nad kõik mõjuvad siiralt. Kui kunst ei ole tehtud siira südamega, on seda alati tunda – ja vastupidine on sama tõsi (kui mitte tõesem). Kui oled eesti muusikas pettunud või otsid lihtsalt värsket hingetõmmet, õpi vabanema üleliigsetest hammastest.
