Bon Iveri neljandat albumit tuli oodata vähem kui eelmistel kordadel – paraku jääb aga ootus õhku rippuma.
★★★☆☆
Justin Vernoni juhitud Bon Iver jätkab suunas, kuhu astuti 2016. aasta hiilgava žanriülese albumiga „22, A Million”. Ühtlasi on ammu selge, et bändi algusaegade nappi indie-folki pole enam mõtet taga igatseda, kuigi vahetule sentimendile tuginemine on jätkuvalt Bon Iveri peamine tugevus. Tuleb austada grupi järjepidevust uute helide otsinguil, kahjuks pole kauamängivaga „i, i” aga palju uut leitud. „22, A Million”, lõppeva kümnendi üks suur kunstiteos, jääb tahes-tahtmata albumit „i, i” varjutama.
Vernoni intiimselt krüptiline tekst on endiselt omal kohal, ent kui „22, A Millioni” peal toimis see vahedalt, siis nüüd on intriigi vähem, seosed kipuvad seilama avamerele (näide ühest mõjusamast loost „Hey, Ma”: „Full time you talk your money up / while it’s living in a coal mine / tall time to call your Ma / hey Ma hey Ma”). Vernoni hääl on hämmastav nagu alati, omajagu viiteid on siiski ka bändi algusaegadele, kuid tervikuna mõjub „i, i” hajali kogumikuna (album paistab muide silma rohkete koostöödega: James Blake, Aaron Dessner jt). Sellist ühtset tunnetust, nagu pakkus „22, A Million”, siin ei peitu. Küll aga tasub nüüdki uurida YouTube’is nende laulusõnadega videoid, mille psühhedeelne alusvundament näitlikustab Bon Iveri interdistsiplinaarset ambitsiooni.
Lõpuks jääb ennekõike uudishimu, mida neilt järgmiseks oodata. Albumi kõrghetk „Jelmore” lubab, et Bon Iveril on üht-teist veel avastada.
