Artishoki veerg on kunstikriitika blogi Artishoki ja Müürilehe koostöös valmiv veerg sellest, mis kunstiinimestel parasjagu südamel on. Sel korral püüab Liisa Kaljula innovaatilise poplegendi David Bowie tekki veidi muusikamaailma pealt kunstimaailma peale sikutada ning esitab suure ringi küsimuse: kes oli esimene make-up’i kandev meesartist Eestis?
Viimase saja aasta kultuuriloos on hetki, mil kunst on konservatiivsemate või rangema distsipliiniga kultuurivaldkondade arvelt võitnud. Näiteks siis, kui kunst on toiminud avatud süsteemina, mis on võtnud vastu teiste valdkondade avangardiste, eksperimentaatoreid ja autsaidereid või tervitanud oma ridades interdistsiplinaarseid tegijaid. Nendest hetkedest on sündinud enamasti midagi uut, näiteks teatrivaldkonna autsaideritest performance-kunst, muusikavaldkonna autsaideritest helikunst või kirjandusvaldkonna autsaideritest tekstikunst.
Teinekord on kiire ja korralik edulugu ühe distsipliini raames ka andeid rikkunud, nõudes mänedžeride vahendusel kohest hästi pakendatud produktsiooni ning laskmata talendil küpseda, andel välja kujuneda. Ka noor David Bowie ei löönud 1960. aastate briti muusikatööstuses kohe läbi ning hakkas seetõttu liikuma Londoni poolpõrandaalustes kunstiringkondades. Seal kohtas ta miimi, tantsijat ja näitlejat Lindsay Kempi, kes inspireeris Bowie’t oma totaalse kunstilise eksistentsiga ning tutvustas talle make-up’i, camp’i ja seksuaalse ambivalentsi rikkalikku maailma. Just sel perioodil arendas Bowie välja oma unikaalse ja uuendusliku artistikreedo, mille keskmes oli muusikaga võrdne koht kosmeetikal, kostüümidel, lavakujundusel ja end igavesti uueks looval androgüünsel lava-persona’l.
Camille Paglia sõnul ei olnudki Bowie peamiseks maailmaga suhtlemise viisiks mitte muusika, vaid visuaalsuse valdamine.[1] Graafilise disainerina alustanud Bowie visuaalkultuuriline silmaring pidi olema avar, arvestades, et tema loomingust võib leida rafineeritud viiteid niivõrd erinevatele kultuurinähtustele, nagu seda on modernistlik maalikunst või natsistlik militaaresteetika, jaapani kabukiteater või itaalia commedia dell’arte, saksa ekspressionistlik kino või Stanley Kubricku futuristlikud filmid… Aga kõigel sellel ei oleks visuaalkultuuri ajaloole suuremat tähendust olnud, kui Bowie’s poleks olnud lisaks haruldasele uudishimule ka erilist kombineerimise ja katsetamise lusti.
Oma varastel Soho-aastatel oli Bowie seotud modernistide subkultuuriga ning just modernistidelt sai ta ellu kaasa mõtte, et eksperimenteerimine on lahe. Bowie ja tema sõjajärgse põlvkonna kohta on öeldud, et nad suutsid kanaliseerida avangardi populistlikku peavoolu ilma selle vabastavat-õõnestavat potentsiaali kompromiteerimata. Victoria & Alberti muuseumi rändav retrospektiivnäitus „David Bowie Is” keskendubki Bowie lõputule visuaaluniversumile – albumikujundused, lavakujundused, kostüümid, aksessuaarid, filmiklipid, muusikavideod ja fotod –, avades esimest korda sellises mahus David Bowie arhiivi.
Vaieldakse selle üle, kes oli esimene make-up’i kandev meesartist maailmas. New York Dolls või David Bowie? Ansambel Kiss või Peter Gabriel? Eestis võis üks esimesi meiki kandvaid meesartiste nõukaajal – kui jätta kõrvale teatrites ja ooperimajades toimunu – olla Gunnar Graps ansambliga Magnetic Band (otsige YouTube’ist üles nende 1981. aasta glämmvideo „Onu Volli lugu”). Seejärel tulid siinsete melomaanide sõnul juba kohalikud Kissi lavaimagost mõjutatud hevibändid, samas kui esimeste glämmrokki parodeerinud süldibändide, nagu Polyphon ja Consilium, või glämmrokiga flirtinud punkbändide, nagu Kulo, lauljad end nõukaajal veel meikida ei julgenud, kuna nad ei tahtnud riskida võimalusega liiga geid välja näha.
Eesti meeskunstnikest oli üks esimesi make-up’i kandjaid ilmselt 1980. aastate lõpus performance-kunstnikuna areenile astunud Raoul Kurvitz. 1990. aastatel tuli juba selgelt David Bowie pärandiga suhestuv multitalent ja kameeleon Kiwa. Aga üks on vist ikkagi kindel – kõige kuulsam meestemeik popkultuuri ajaloos on David Bowie välgunool albumi „Aladdin Sane” (1973) kaanel. Paglia on iseloomustanud välgunoolemeiki, mille Pierre La Roche Bowie’le tegi, järgmiselt: „Selles on kogu kunstnikule kui iseenda palavikulise kujutlusvõime mutileerunud ohvrile keskenduv romantism. Nagu Herman Melville’i kapten Ahab, kelle keha oli valge vaala püüdmise tõttu välgust armistunud, on Bowie Ziggy rändaja, kes on inimlikke piire trotsinud ja selle eest kõrget hinda maksnud.”[2] Raske on Bowie kunstnikukarjääri valusalt täpsemini iseloomustada – algusaastate eluohtlikust eksperimenteerimisest narkootikumidega kuni surmalähedase seisundi enigmaatiliseks kunstiteoseks sublimeerimiseni päris lõpus.
[1] David Bowie Is the Subject. Koostanud Victoria Broackes ja Geoffrey Marsh. Victoria & Albert Museum: V & A Publishing, 2013, lk 69.
[2] Samas, lk 78.
