Bassimuusika renessansist on viimasel ajal palju räägitud ja Dima Disk tõestab oma EPga ilmekalt, et reivimuusika eilne on praegu aktuaalsem kui kunagi varem.
★★★★★
See, mis toimub viimasel ajal alternatiivpopis, on minu kui suure Briti tantsumuusika fänni jaoks isegi pisut unenäoline. Kuulad juba aastaid väsimatult hommikust õhtuni uut ja vana UK garage’i, jungle’it, hardstyle’i ja breakbeat’i, aga siis trügivad need saundid eikuskilt äkitselt peavoolu. Selline muusika on jälle popp! On see siis K-popi grupp NewJeans, TikToki superstaar PinkPantheress või uue kooli pop-jungle’i eestvedaja Nia Archives, keegi neist ei noki enam kuskil higises underground-klubis ega vaikselt nurgas, vaid nad trügivad ikka pigem festivalide pealavadele. Äkki uus EDMi-plahvatus ongi jungle? Kosmos, täielik kosmos.
Mõneti on Dima Diski debüütalbum „Pahakas” osa sellestsamast lainest. Napi pooltunniga annavad nad kiire ajalooloengu, kus kuulajale otsesõnu midagi ei õpetata, vaid ta tõstetakse nina- ja kõrvupidi keset aastakümnetetagust illegaalset reivi kuskil mahajäetud laohoones Londoni külje all. Kuula ja õpi nüüd ise! Ent erinevalt bassimuusika renessansist, kus proovitakse kohandada vanu saunde nüüdisaegse reaalsusega, huvitab neid rohkem kogu toonase ajastu läbivalgustamine ning pjedestaalile tõstmine, säilitades sealjuures selle algupärase mahla, tooruse ja elujõu. Dima Disk pühib reivi kuldajastult tolmu maha, aga ainult parasjagu.
Plaadi tipphetked „U R A Gem” ja „Mama LBT” on selgelt funktsionaalsed tantsupommid, aga see on vaid nende lugude pulseeriv tuum. Sinna peale on laotud veel kümnekordne üledoos öist klubiekstaasi, peojärgset eufooriakihisemist, ulma elu parimast peost, mis kunagi ei saabugi. Õigemini ongi kogu see plaat kui unenägu mõnest pikaleveninud ööst, kus kõik on korraga kuidagi värvikirevam, ilusam, kibemagusam, aga samal ajal tuhmim, abstraktsem, piiritum. Enam-vähem sama, mida Burial on kogu oma karjääri vältel teinud.
Aasta parim kodumaine plaat? Vist küll.
