Laupäeval, 18. juunil tähistab Kumu kunstimuuseum oma kümnenda tegutsemisaasta täitumist suure muusika- ja kunstipeoga Kumu ÖÖ, kuhu on kutsutud ka Anders Rhedin ehk Dinner – plaadifirma Captured Tracks all resideeriv Taanist pärit muusik, kes viljeleb L.A. päikese all täiesti juhuslikult 80ndate hõngulist indie-poppi, õpetab inimesi mediteerima ning fännab tulihingeliselt Udo Kieri. Pärast mõningat pinevuse kruttimist ning pikka meditatsiooni õnnestus mul Dinneriga samale spirituaalsele tasandile jõuda, et koos tema loomingut ja hingeelu lähemalt lahata.

Dinner. Foto: press

Interneti vahendusel armastuse leidmine on tänapäeval suhteliselt populaarne – kui sinu loomingul oleks mõnel muusikale spetsialiseeriuval kohtingusaidil profiil, siis mis Dinneri tutvustuses kirjas oleks?

Kuulsin, et keegi kirjeldas mu muusikat kui „vampire cock rock’i” või oli see hoopis „vampire cock pop”. Usun, et see lõbus kirjeldus on sobilik nii mõnelegi mu loole, kuid see oleks ka hea lööklause, mida kohtingulehel kasutada.

Nagu ma aru saan, valisid sa endale esinejanime Dinner seoses usuga sõna jõusse ja lootusega õhtusöök lauale saada – kuidas sõna vägi seni toiminud on?

Noh, nälga pole ma veel surnud, seega mingil määral see vist toimib? Ma ei hakka luiskama – kalamarja ma iga päev ei söö ja limusiiniga mööda Los Angelest ka ei sõida, elan kahtlemata tagasihoidlikku elustiili, aga kõik on hästi. Samas ei võta ma seda kui ebausku. Usun lihtsalt, et siin maailmas on maagiat. Ma ei mõtle Harry Potteri maagiat, kuigi ma olen suur Harry Potteri fänn, ega seda, mida me filmides näeme või kuidas mustkunstnikud lennukeid haihtuma panevad – pean maagia all silmas seda, et psüühika või vaim ei ole piiratud mu ajuga. Ma ei usu, et taju, mõtte ja sisemaailma vahel on piiranguid. Usun, et need piirangud on palju voolavamad, kui paljud inimesed arvavad. Mulle meeldib mõelda, et miskit seal on ja maagia on tore ebamäärane viis seda sildistada.

Sa mainisid Harry Potterit – millisesse Sigatüüka majja sõõlamiskübar sind sõõlaks?

(Hakkab itsitama) Oh, see on väga hea küsimus! Tahaksin öelda Gryffindor, aga mul on tunne, et ma satuksin hoopis Slytherini….

(Järgneb arutelu Harry Potteri teemal, millest ma lugejaid seekord säästan) Olgu. Me peaksime tegelikult ikkagi sinust rääkima. Lugesin, et sa tahtsid hirmsasti, et su esimene kaugamängiv „Psychic Lovers” kõlaks nagu eurodance – kes su iidol selles žanris on või kellega sa koostööd sooviksid teha?

(Puhkeb taaskord naerma) Mõtle, kui saaks Denniz Popi ellu äratada ja temaga stuudiosse minna – see oleks väga lahe! Aga Ace of Base on huvitav bänd, eriti nende kõla. See on kuri muusika ja ma ei saa aru, kuidas miski nii veider ja üsna rassistliku lüürikaga sai rahvusvahelisel turul nii edukas olla – see on minu jaoks tõeline müsteerium. Usun, et seal on must maagia mängus. Ma pole kindel, kas ma tegelikult nendega koostööd sooviksin teha, aga nad on huvitavad. Ja ansamblil Black Box on lugu nimega „Ride On Time”, see on mu meelest imeilus.

Äkki teed tulevikus sellest kaveri?

Pole paha idee!

Aga kui eurodance välja jätta, siis oli sul selle albumiga veel ambitsioone?

Tahtsin, et see kõlaks nagu John Cale ja 70ndate eurodance – see oli mu ambitsioon, aga kahjuks seda ei juhtunud. Ennustasin, et mul kulub albumi tegemiseks kaks kuud, kuid reaalsuses läks hoopis seitse või kaheksa kuud ehk teine eesmärk, millega ma põrusin. Võib-olla oled sa sellega kursis, et sain albumi valmis ja alustasin siis täiesti nullist? Seega ei olnud lõpptulemus üldse selline nagu ma algselt ootasin.

(Nõustume omavahel, et purunenud ootused võivad mõnikord olla palju parem variant) Inspiratsioonist on alati kuidagi mage rääkida, küsime siis hoopis nii – kellelt sa oma albumi jaoks ideid varastasid?

Albumil on lugu nimega „Gone”, mis sündis tänu sellele, et plaadifirma tahtis minult veel ühte lugu saada, sest nende meelest polnud plaat veel täiesti valmis. Olin selleks hetkeks nii palju tööd rabanud ja mõtlesin: „Fuck it! Kirjutan, lindistan ja miksin selle pala ühe nädalaga.” Niisiis otsisin ma abi ansambli The KLF (tuntud ka kui The Timelords – J.T.) poolt kirjutatud juhendist. Nad kirjutasid 80ndatel raamatu nimega „The Manual (How To Have A Number One the Easy Way)” ja kui sa seda raamatut loed, võid sa UK edetablite jaoks luua kerge vaevaga järgmise hiti… või igatahes see on selle raamatu eesmärk.

Tegemist on juhendiga, kuidas kirjutada poplaule ning need mehed olid selles tõelised kunstnikud – neid ei huvitanud menu, kuid neil õnnestus jõuda kolme megahitiga UK edetabelitesse ja teenida miljoneid. Nende üheks peamiseks tehnikaks on võtta mõne cool’i loo biit ja seda matkida, siis võtta mõne oma lemmiku loo akordid ja laulda neile teine lugu peale. Põhimõtteliselt laenad sa lihtsalt teiste inimeste kraami ja laod seda üksteise peale kuni sul on oma lugu valmis. Sa ei mõtle kunagi midagi ise välja, vaid asetad erinevad tükid kokku. Arvan, et loo „Gone” puhul võtsin ma ühe Phil Collinsi suurima hiti akordid, lisasin sellele kaks Nico lugu, ühe Neil Youngi oma ja natuke Michael Jacksonit on seal vist kah. See on üks segapudru erinevatest artistidest ja ma ütleks, et see on kogu selle asja võlu. Ilmselgelt ei kõla see ühegi teise artisti moodi ja Phil Collins meid varsti vast kohtusse ei kaeva. Leian, et see on maagiline viis töötamiseks.

Milliseid tundeid Dinneri muusika sinus endas tekitab?

Kas sa tead seda tunnet, kui sa jõuad ühte kindlasse punkti, kus kõik tükid langevad kokku või sinus eneses on see õige tunne? Su looming lihtsalt vibreerib koos sinuga! Kui sul on sagedus, on ka sinu tööl järsku see sama sagedus, mis tekitab mingisuguse joonduvuse tunde – see on vist kõige lihtsam viis kirjeldada, mis tundeid minu muusika minus eneses tekitab. Usun, et see ei erine teiste loomeinimeste omast – maaligu nad siis sõrmega, tehku muusikat või kirjutagu luuletusi.

Aga miks sa taani keeles muusikat ei kirjuta? Kas inglise keeles on lihtsam maailmaga suhelda?

Ma ei tea. Kasvasin üles, pidades taani keelt väga koledaks. Elan nüüd Ameerikas ja mul pole mingit kalduvust Taani kuulajaskonna jaoks muusikat teha, oleksin parema meelega osa rahvusvahelisest dialoogist. Ma ei ütle, et seda pole võimalik teha taani keeles lauldes, kuid mind lihtsalt pole kunagi taani keel ega kultuur huvitanud.

Oma kodumaad ja selle kultuuri sa siis väga ei fänna… aga natukene hoiad ikka sealsel skeenel silma peal?

Ma olen väga halb taani muusika kuulaja ja üleüldse olen ma halb asjadega kursis püsija, kuid seal on hetkel suurepäraseid artiste küll. Taani skeene on sellest ajast, kui ma kuus või seitse aastat tagasi minema kolisin, kõvasti muutunud. Palju on juhtunud, eriti pean silmas just plaadifirmat Posh Isolation ja sellelaadset kraami – nad on nii head! Alati, kui ma Mayhemis (Kopenhaageni alternatiivklubi – J.T.) käin, olen üllatunud, kui andekad inimesed on. Seal toimub hetkel väga huvitavaid asju.

Ennustamine on küll tänamatu töö, aga kuna su muusikat võrreldakse nii palju 80ndatega ja hulk toona tegutsenud artiste on ka tänapäeval asjakohased, siis küsimus – kas Dinner on maailma jaoks veel 30 aasta pärast oluline?

Arvan, et inimesed avastavad kunagi Dinneri albumid mõnest second-hand’ist ja mõlevad: „Kes see vend veel oli?” ja sellega see ilmselt ka piirdub. Ma ei usu, et maailm 30 aasta pärast Dinnerit mäletab, aga selle muusika kvaliteet edastab praegust žanri ja ajastut…vähemalt ma loodan seda. Kunagi ei saa aga kindel olla, sest vahel meeldivad sulle mõningad lood ja sa pead neid maailma parimateks, kuid 10 aastat hiljem mõtled sa: „Eeh, kuidas see mulle toona meeldida sai? See on ju nii halb!” Kui relevantne see on, sõltub ühiskonna ja meie endi kõrvadest, sest ma tunnen, et me kuulame muusikat jätkuvalt läbi kultuurifiltri. Loodan, et mu looming on 30 aasta pärast minusuguste inimeste jaoks oluline emotsionaalsel tasandil. Kõlab see loogiliselt?

Ma ei saa sinuga mitte rääkida ka meditatsioonist. Proovisin hiljuti sinu lindituse järgi mediteerida ja ütlen, et tundsin selle mõju küll, aga milliseid kiireid nõuandeid sa mulle ja lugejatele veel anda saaksid?

See on keerukas. Parim soovitus on kuulata väga palju Dinneri „Dream Journey’t”, kaks või kolm korda päevas. Kui sa tahad aga kiiret nõuannet, siis ära unusta kõhu kaudu hingamist. Eriti, kui oled liikvel ja tahad mõnel tasandil korraks keskendumist või kergendust kogeda, siis vaata üle oma hingamine – kas sa hingad oma kõhuga? On see diafragmaalne hingamine, hingad sa nii-öelda oma kopsudega? Kas sa tunned, et hingus on sul kurgus ja rinnas? Kui jah, siis vii see kõik kõhtu – see on parim nõuanne, mis ma anda saan.

Hakkasid hiljuti L.A.’s ka meditatsiooni sessioone tegema, kuidas need läinud on?

Suurepäraselt! Rahvast on palju ja nad tunduvad väga rahul olevat. Mu meditatsioonisessionid hakkavad toimuma regulaarselt ja ma ei taha seda ära sõnuda, aga tulevikus hakkan ma Los Angeleses palju tihedamini meditatsiooni õpetama.

Kiikaks korra su lapsepõlve ka – kelle poster sul teismelisena seinal ilutses?

Ma mäletan eredalt üht Madonna plakatit… See on mu sisemise silma ees, aga ma ei suuda meenutada, millise albumi kaanepilt see olla võis. See oli siis, kui ta nägi Marilyn Monroe moodi välja, tal olid püsilokid ja must läbipaistev rinnahoidja. Taani popstaar Kim Larsen oli mul ka seinal, ta oli tõeline geenius.

Aga mitte Udo Kier? Olen täheldanud, et tema nime oled sa igal pool maininud.

Jah, ma olen tema väga suur fänn. Tal on hea olek ning mulle meeldib tema üldine vibe ja euroopalikkus.

Nii et, kui sinu elust vändataks film, mängiks Udo Kier ilmselt peaosa?

(Naerab) Jah – või isegi vastupidi! Kui tema elust tehtaks film, siis võiksin võib-olla mina teda kehastada. Ma ei tea, ma pole tegelikult väga hea näitleja…

Muusikuid tõstetakse pidevalt jumala staatusesse – kui sa saaksid üheks päevaks jumal olla, siis mida sa maailmas muudaksid?

Ma ei muudaks vist midagi. See on sama nagu „Tagasi tulevikku” filmides – nad lähevad ajas tagasi, muudavad ühe asja ja see üks asi muudab tervet tulevikku. See oleks väga probleemne. Ma ei ütleks, et miski siin maailmas on hea või halb. Kui ma lähtuksin enda hinnangust, keeraksin ilmselt asjad väga tuksi. Universum saab ka minu abita väga hästi hakkama.

Mis sind elu puhul kõige enam imestama paneb? Mis on sinu suurim küsimärk?

Oooh (pikk mõttepaus). Sul on ikka väga head küsimused. Aga ma arvan, et mis puudutab minu enda küsimusi…Need on kõik isiklikku laadi, millele ootan siin elus või sellelt eksistentsi tasandilt lahkudes vastuseid – need küsimused on kõik seotud minu kahjulike mõttemallidega. Mul puuduvad eksistentsiaalsed küsimused a la „miks me siin oleme” või „mis juhtub, kui me sureme”. Ma ei ütle, et mul on tingimata õigus, aga mul on sellest üpris hea ettekujutus ning seega ei tekita elu minus uudishimu. Kujutan ette, et surres leiad sa oma isiklikele küsimustele vastused ja mõtled: „Aahh! Ohh – nüüd ma saan aru! Oleks ma seda vaid mõistnud 15– , 25– või 45–aastaselt, elu oleks siis nii palju lihtsam olnud,” aga muidugi eks näis.

Kuna sa hakkasid juba surmast rääkima, siis millist lugu sa enne siit ilmast lahkumist kuulata tahaksid?

(Puhkeb taaskord naerma) 12–tunnine Coldplay popurrii!

Või äkki siis juba Nickelback?

Või U2 „I Still Haven’t Found What I’m Looking For”? Okei, okei, ma teen nalja! Mulle ei meeldi U2 ega Coldplay, aga see oleks lõbus. Viimane lugu peaks vist üsna sünge olema? Hmm… Steve Reichi „Music for 18 Musicians” oleks tore lugu lahkumiseks. Nagu mõnus laine, mis avab väravad järgmisesse ellu.

Ärme surmanoodiga seda intervjuud küll lõpeta. Tead, meil on siin Eestis üks tore laul „Mis värvi on armastus?” — mis selle küsimuse vastus võiks olla?

Esimene värv, mis mulle pähe tuleb on punane, sest see kaasneb meie kultuuriga. Minu jaoks kõigub armastus lilla ja türkiisi vahel, roosakas türkiis.

Kumu ÖÖ programmiga tee tutvust siin.