Sisenedes Ekke stuudiosse, kus intervjuu tarbeks kokku saame, toimub kokkupuude sellega, mida võiks nimetada muusika siseehituseks. Kuigi ruumi ennast ei saa just suureks nimetada, on selle seinad ääristatud süntesaatoritega, kuskil on leitud veel ruumi paarile kitarrile ning kotist kaevab muusik välja silma järgi üsna kaaluka modulaarsüntesaatori. Nagu hiljem selgub, võib ka algselt täiesti juhuslikuna tundunud ese osutuda lõpuks millekski, millest saab soovi korral helimaailmu välja võluda. Selle asemel et otsida loomealget tähistaevast või südamevalust, korjab Västrik inspiratsiooni hoopis helidest endist.

Ekke ja väike osa tema masinapargist. Foto: Aleksander Kelpman

Sa oled lõpetanud Balti Filmi- ja Meediakooli helirežii alal ja õpid nüüd EMTAs elektroakustilist loomingut. Kuidas sa muusikategemiseni jõudsid?

Alustasin kitarrimängust nagu paljud. Mul oli väga tore kitarriõpetaja Peeter Salmela, kellega õppisime pigem loomingulisi asju kui mängutehnikat. Ta ise ei ole ka klassikalises mõttes profikitarrist ning julgustas mind just loominguliselt avastama. Seejärel hakkasin ma tegema bändi Tõele Näkku Vaadates Võib Näha Ükskõik Mida. Esimene plaat hõlmas meil rohkem space rock’i, proget ja veidike fusion’it.

Kuna mul polnud varasemast muusikalist haridust, ei söandanud ma keskkooli lõppedes muusikaakadeemiasse proovida. Teise valikuvariandina tunduski filmiheli, kuna sel erialal ei ole muusikalisi eelteadmisi vaja, aga helidega saab ikka tegeleda. Nii läksingi BFMi helirežiid õppima. Seal leidsin ikkagi, et tahaksin pigem muusikat komponeerida kui teiste inimeste filme helindada. Helirežii puhul saab küll saundiga tegeleda, aga helirežissöörile ei jää palju võimalust valida, milline on lugu, kuidas see üles filmitakse ja monteeritakse.

Oled teinud muusikat ka teatrietendustele ja sellistele dokumentaalfilmidele nagu „Kajaka teoreem” ja „Majavalvur”. Kas need filmid tulid ise sinu juurde või jõudsid sina mingeid teid pidi nendeni?

Dokumentaalfilmidega olen ma tegelenud üksjagu, kuna minu isa on dokumentaalfilmide produtsent. Sain „Majavalvuri” heli järeltöötlust teha ja atmosfääre salvestada samuti tänu isale, sest ta oli režissöör Ingel Vaikla produtsent. Algselt oli plaanis muusikat mitte kasutada, vaid püüda anda selle rolli edasi linnahalli enda atmosfääride kaudu. Selgus, et paari kohta on ikkagi muusikat ka vaja, ja kuna konkreetset heliloojat mõttes ei olnud, sain selle ise ära teha.

„Kajaka teoreemiga” oli aga nii, et filmi režissöör Joosep Matjus on mu sõber ja sattusime tema projektist õllelauas rääkima. Pakkusin, et võiksin saata talle salvestusi enda teatritele tehtud muusikast ning ehk õnnestuks mul luua heli ka tema filmile. Talle tundusid need lood piisavalt huvitavad ja nii see läks. „Kajaka teoreem” on üldse dokumentaalfilm üpris kiiksuga võtmes. See räägib küll linnakajakatest, aga läbi ulme prisma. Prepareerisin näiteks klaveri ja mängisin klaverikeeli ka poognatega. Sellest sain rikkaliku helispektriga sämpleid, millest suur osa on ka filmi kombineeritud.

Oma loomingus rakendad sa üldse väga palju mitteinstrumente. Räägi sellest lähemalt, mida sa kasutanud oled? Kui palju sa näiteks field recording’uga tegeled?

Kuna ma helindan ka filme, on mul päris suur soundbank enda salvestatud helidega, millest paljud on ka loodussalvestised, aga need on seitsme-kaheksa aasta jooksul kogutud. Regulaarselt ma väljas lindistamas ei käi, kuna selleks pole kahjuks aega, kuigi oleks tore.

Kuskil siin on mu lapse vurr, millega olen teinud ka ühe plaadil oleva loo alguse (võtab põrandalt värvilise vurri ja paneb selle keerlema, mille tulemusena tekib kosmoselaeva pardal toimuvaid sci-fi-filme meenutav hääl). Ühed helid plaadil on tehtud ainult Coca-Cola pudelit kasutades. Mõte tuli sellest, et koolis olles Värska pudelit vastu seina koksates tundsin, kuidas see mu käes vibreerib. Kuulasin pudelit väga lähedalt ja see oli väga ilusa kellakõlaga heli. Mõtlesin, mida sellega veel saaks teha. Veetsingi paar tundi stuudios ja katsetasin kahe-kolme pooleliitrise Coca pudeliga, milliseid erinevaid helisid neist välja saab võluda. Neid tuli nii palju, et sain sellest kokku kaks erinevat lugu, mis mõlemad on vaid Coca sämplitest komponeeritud. Selliseid asju olen ma üksjagu katsetanud.

Paar aastat tagasi esitlesid Kumu hoovis heliinstallatsiooni „Tuulekandled”, mis toetub su enda ehitatud samanimelistele instrumentidele ja mille heli oleneb tuule tugevusest. Kui palju sa üldse pille ehitad?

Mul on olnud heliobjekte pintslitest vedrudeni, aga need on kõik aja jooksul ära lagunenud. Kui ma tahaks mõne neist uuesti üles ehitada, siis saan sellega üsna kerge vaevaga hakkama.

Kui tulla su esikalbumi „Chasm” juurde, siis kuidas sa oma muusikat sellel ise kirjeldaksid?

Ma olen pidanud seda plaadifirmadele palju kirjeldama, nii et enam-vähem tean (muigab): glitch’i, putukalike mikrobiitide ja mahlaste analoogsüntesaatorite melanhoolsete meloodiate sulam. Ma olen hakanud tasapisi promoga tegelema ja see kirjeldus on üks asi, mille olen pidanud sõnadesse panema. See on peavalu, aga ma saan aru, et ei ole ju mõtet rääkida iseendast, kui keegi sind ei tea, ja loota, et see kedagi huvitaks. Pigem seletada, mis muusikaga on tegemist.

Aga ma jätaks selle hea meelega igaühe enda otsustada, kuidas nad seda plaati kuulata tahavad. Ma ütlen ainult, et see on ikkagi ennekõike abstraktse muusikana tehtud plaat – mul ei ole mingit konkreetset narratiivi ega stoorit ja ma ei taha edasi anda kindlat lugu või seisundit. Need on mingid helid, mis on mulle meeldinud ja mille ma olen organiseerinud viisil, mis mulle huvitav tundub.

Lugude pealkirjad on sul kõik samuti huvitavas stiilis: „Once when…”, „Can’t I…”, „The End Of…” jne.

Tööpealkirjadena olid need midagi sellist nagu „selle pilli see saund sellel kuupäeval”. Kui plaadimaterjal koos oli, siis pidi neile mingid uued nimed panema, mis olid algselt eestikeelsed. Kohati klišeelikud pealkirjaalgused, mis jäävad kolme punktiga lõpetamata. See tähendabki seda, et ma ei taha anda omalt poolt kuulamiseks liiga palju suuniseid. See muusika ei ole näiteks lugu sellest, kuidas ma vaatasin sel imelisel ööl tähistaevast ja elu oli tol hetkel hästi ilus.

Kui olulist rolli mängivad need eespool mainitud mitteinstrumendid „Chasmil”?

Seal on iga kahe loo tagant selline sound design’i teema. Kuna viimasel ajal on mu põhiinstrument modulaarsüntesaator, tulevad väga paljud saundid sellest. Selle pilliga on nii, et kui need juhtmed ära võtta (viitab laual asuvale süntesaatorile, mida ehivad kümned moodulid ning juhtmed), ei tee see ühtegi heli. Selleks et üldse mingi heli tekiks, peab moodulid omavahel juhtmetega ühendama. Mooduleid erinevates kombinatsioonides ühendades saabki luua väga erisuguseid helisid. Üks asi, mis on selle plaadi peal minu jaoks oluline, on see, et seal on kasutatud väga vähe kellegi teise eelseadistatud helisid. Ma olen võimalikult palju kõigi helide autor.

Plaati kuulates on vähemalt minu jaoks tegemist ikkagi üsna ambientse kraamiga. Millised on su suhted tantsulisema muusikaga?

Ma ise olen biitide tegemises hästi kohmakas. See on esimene plaat, kus ma olen proovinud teha midagi, mis on tajutav rütmiliselt nii, et minu meelest võiks selle järgi põhimõtteliselt tantsida. Mõned inimesed väidavad ehk vastupidist. See on ka üks põhjus, miks ma selle plaadi tegin – et tegeleda rohkem rütmikaga. Mul on juba ammu olnud mõte teha elektroonilise tantsumuusika plaat, see on mu esimene katsetus selles vallas.

Kui võrrelda su omaloomingut ja seda, mida teed filmide ja teatri jaoks, siis mis vahel neil on?

Sõltub väga palju sellest, mis projekti kallal ma töötan. Ma olen teinud nukuteatris üksjagu kujundusmuusikat. Seal on peamiselt lasteetendused ja kohati on öeldud, et mu muusika on piiri peal – äkki lapsed hakkavad kartma, kui ma midagi noise’imat komponeerin. Selliste projektide tegemine on samas väga huvitav, sest muidu ma taolist muusikat ilmselt kunagi ei looks, ja see on mind heliloojana kindlasti arendanud. Sama on ka filmiheliga, sa ei saa juhtida näiteks seda, milline on lavakujundus, dramaturgia või kuidas seda kõike üldse lavastatakse. Me üritame lavastaja ja kunstnikuga alati koostööd teha, aga helilooja sõna on ikka selline, mida sõbrad võtavad kuulda hea nõuandena. Kui läheb lõpuks muusika tegemiseks, oled ikka piiratud situatsioonis, teiste etteantud parameetrites. See on ka omamoodi inspireeriv, aga mingil hetkel tahaks teha midagi, kus mul pole selliseid piiranguid. Tahaks otsustada ise algusest lõpuni muusika olemuse ja esteetika üle ilma etteantud materjalita, millega peaks suhestuma. Seda sain ma „Chasmiga” proovida.

Ekke astub sel laupäeval üles ka festivali Üle Heli klubiööl Kultuuriklubis Kelm. Vaata lähemalt festivali kodulehelt.

Tutvu „Chasmiga” Detroit Undergroundi Bandcampis.