Vahel näib, et kodanik fsi võib kohata kõige tihedamini kontserdil, muusikaviktoriinil või teel pakiautomaati vinüülide järele. Ühtlasi võib temaga vestlema sattudes kindel olla, et üsna ruttu tüürib jutt muusika suunas – ikka hüppab kuskilt välja mõni entsüklopeediline teadmine või kommentaar mõne üllitise kohta. Samuti võib öelda, et tegemist on ühe suurima postpungibändi The Sisters of Mercy fänniga Eestis kui mitte maailmas ning kirge selle žanri vastu jagab ta ka Raadio 2 saates „Floorshow”.

Debüüt: Vanas Depeche Mode’i baaris aastal 2000 või 2001.

Muusikas oluline: See, et ta rabaks nagu armumine – tungiks mulle pähe ja paneks käituma teistmoodi, kui ma mõistuse järgi käituks. Sound on sama tähtis kui rütm ja võib-olla koguni olulisem kui meloodia. Ma ei räägi siin salvestuse või esituse kvaliteedist, vaid sellest, mis helidest lugu on „tehtud”. Pange primitiivse kõlaga fantastiline lugu sümfooniaorkestri seadesse ja suure tõenäosusega kaob sealt ka see seletamatu, mis algselt köitis.

Muusikas ebaoluline: See, mida Simon Reynolds ühe või teise asja kohta on öelnud.

Mida mängin: Kui vähegi saan, siis põhiliselt postpunki, aga ka garaažirokki, kraut’i, ska’d, dub’i, punki, varajast industrial’i, minimal wave’i, uusromantikuid, Americana’t… Sõltub üritusest. Näiteks Beats From The Vaultil, kui mind sinna on kutsutud, kallutan valiku elektroonilisemaks kui muidu.

Eredaimad mängumälestused: Kui rahvas hoogu läheb, on alati hea. Kui kelleski mingi obskuurne lugu huvi äratab, siis tunnen, et pole asjatult elanud. Sveta Baaris (mis on üldse üks lahedaima publikuga koht) tuli ükskord pärast minu mängu noormees Venemaalt, kes ütles, et ta shazammis kõiki lugusid. Kõiki.

Kui Von Krahlis The Underground Youthi oma DJ-setiga soojendasin, nägi bändi bassimees mu käisel Sistersi patch’i ja küsis soovilooks „Body Electricut”. Seda ta ka sai.

Omaette lahe on see, kui paned suvalise reedeõhtuse seltskonna oma suhteliselt alternatiivse muusika järgi tantsima, nagu nende jaoks poleks homset.

Lugu, mida mängiksin oma parima sõbra pulmas: Eks see sõltub ka sõbrast, aga kindlasti mitte The Special AKA „What I Like Most About You Is Your Girlfriend”.

Koht, kus tahaksin kindlasti mängida: Ei olegi niimoodi mõelnud… Oma kunagises kohalikus lemmikkõrtsis – Kodu Baaris sai mängitud ja Floorshow’sid tehtud, praeguses lemmikus Svetas on ka mitmeid kordi puldis käidud. Kusagil Berliinis ju võiks, Urban Spree’s näiteks, kui seal lisaks bändidele üldse DJ-õhtuid korraldatakse. Kahju, et omal ajal, kui Riia oli mu teine kodu, suhe selle ilusa linnaga sellisele tasemele ei jõudnud.

Erutavam kui koht on see, kui saad ägedat bändi oma setiga soojendada. Suuremate kohalike lemmikute Holy Motorsi, St. Cheatersburgi ja Pedigree’ga on see õnneks nii läinud. Samuti noorusaja lemmiku J.M.K.E.-ga. Kahju, et võrratu Barcelona bändi Belgrado Tallinna kontsert on ebamäärasesse tulevikku nihkunud – seal pidin ka enne või pärast muusikat mängima. Võib-olla see oleks olnud enne küsitud kõige eredam moment.

Guilty pleasure: Esimese hooga tahaks öelda, et mõttetu kontseptsioon – kui miski ikka meeldib, mis siin häbeneda, milleks selline snobism. Aga üks lugu siiski meenub, mida kuulates mängiks lint justkui kahte rada korraga: üks on enda küüniline hääl, mis irvitab üle võlli sentimentaalsuse üle, ja teine pool minust elab kaasa. Nautilus Pompilius „Я хочу быть с тобой”.

Alt üles vaatan…: Raul Saaremetsa, John Peeli, Claire Shearsby, Youthi, Andrew Weatheralli poole.

Viis klassikut:

The Sisters Of Mercy kõik lood aastaist 1980–84, aga kui DJ-puldist vaadata, siis esimesena „Lucretia My Reflection”

Joy Division „She’s Lost Control”

Malaria! „Your Turn To Run”

Ian Dury „Spasticus Autisticus”

Leftfield feat. John Lydon „Open Up”

Viis hetkekummitajat:

Porridge Radio with Lala Lala „Good For You”

Monte Cazazza „A Gringo Like Me”

The Psychedelic Furs „Come All Ye Faithful”

Viagra Boys with Amy Taylor „In Spite Of Ourselves”

Freestylers „Happiness”

Tehnilist: DJna alustasin mängimist CDdelt, nüüd enamasti pulkadelt. Kodus kuulamiseks on vinüülplaat kõige armsam (mäletan aega, kui selle kohta öeldi lihtsalt „plaat”, rõhutamata materjali), aga pidudel olen seda harva kasutanud. Muidugi on selles stiili, aga ma tahan alati kohapeal natuke valikuga improviseerida ja selleks on pulgale suure hulga lugude laadimine lihtsam, ei pea nelja suurt kotti kaasa võtma, et vastavalt kujunenud meeleolule plaatidelt seda õiget träkki leida. Mugavus, mis siin rääkida. Ahjaa, ärge palun tossumasinat unustage, kui mind mängima kutsute.

Lõppsõna: Mul on selline suhtumine või koguni põhimõte, et mängin ainult neid lugusid, mis endale meeldivad. Kui ma paneks setti midagi seepärast, et ehk rahvas ootab, siis võib juhtuda, et kellelegi ei meeldi. Kui ma mängin lugu, mis teisi ei huvita, siis on alati vähemalt üks kõhn mees, kellele see meeldib.