DJ-nime 4-got-10 („four-got-ten”) taga peidab end Anders Melts. Mees, kelle kõik tegemised on seotud otseselt või kaudselt muusikaga. Melts on vedanud 90ndatest saati tumemuusika tantsupidu Beats From The Vault, juhib Raadio 2-s saadet „Röntgen”, lööb kaasa outdustrial’i/darkwave’i bändis Forgotten Sunrise ja vana kooli death metal’i koosluses Deceitome ning tuli mõni aeg tagasi välja ka isikliku techno-projektiga Kirurg. 6. oktoobril leiab klubis HALL aset veel üks sündmus, millel on Meltsi pitser, nimelt 8. korda toimuv festival Body Machine Body.

Foto: Kadri Sammel

Debüüt: 22. märtsil 1997 Tallinnas Pikal tänaval asuvas Biti tornis (Stoltingi torn – toim.). See oli plaadipoe Kosmos Control avapidu ja härra Kristjan Vosman, kes vastutas tollal parimate pidude eest, oli korralduspoolel. Tema oli, muide, ka tegelane, kes nägi minus potentsiaali DJna ja andis tõuke, et hakkaksin muusikat mängima. Niisiis tegin seal chill-out-ruumis oma elu esimese tunnise seti pärast legendaarset Vadya Laharit. Lasin peamiselt trip hop’i ja dub’i.

Muusikas oluline: Iseloom ja põlemine. Loojal peab olema kanaldamisvõime. Teha asju, mis ei ole teadlikult juhitud ega mõõdetud. Õnneks saab vilunum kõrv sellest kiirelt aru ja oskab eraldada kulla kassi omast. Harva saab seda omadust teeselda.

Muusikas ebaoluline: Ei suuda võtta tõsiselt valemi järgi tehtud lugusid ja neid, mille puhul keegi veel õigustab, et nii käib, kõik teevad ju nii. Võta paaniflööt ja kasuta seda nii, nagu endale äge tundub, sa ei pea sealt õpiku järgi kondorit välja lennutama.

Mida mängin: See sõltub natuke peost. Kuna mulle meeldib väga erinev muusika, võin igasugustest stiilidest käimatõmbavaid sette kokku panna. Viimasel ajal kipun peamiselt küll sellist muskliga techno’t mängima, mida annab ideaalselt kokku miksida ka post-industrial’i, vana kooli EBMi või rhythmic noise’iga.

Eredaimad mängumälestused: Meenub kord, kui ma Poolas festivali Castle Party järelpeol mängisin. Pidin tegema paaritunnise seti, aga rahvale nii meeldis, et see venis üle nelja tunni. DJ ja inimeste vahel oli võre ning mingid tüübid ronisid mööda seda üles nagu ahvid, keegi seksis tantsuplatsil, üks mängija läks katki, siis toodi poole seti pealt uus. Kui rahvas lõpuks välja peksti ja pull ära lõpetati, oli kell vist ligi 9 hommikul. Üks end üleni hõbepaberisse mässinud slovakk laskus veel mu ees põlvili ja suudles kätt. Vahel satun ise nii hoogu, et korra olen näiteks pea ees lavalt alla kukkunud. Ikka muhk peas ja ranne valutas kuu aega. Üldiselt naudin väga ka back-to-back-sette, eriti kui teise DJga tekib hea keemia. Saadan tervituse siinkohal Marekile alias DJ fade:overile, kellega tahaks üle saja aasta taas koos lammutada.

Lugu, mida mängiksin oma parima sõbra pulmas: Roger Miller „My Uncle Used to Love Me But She Died”.

Koht, kus tahaksin kindlasti mängida: Esimese sammuna tahaks oma setiga vast üle Berghaini läve astuda, aga eks neid vähe ebatavalisemaid kohti ja riike, kus mängida ihkaks, ole ka muidugi palju. See on lihtsalt alustuseks hea paik, ma arvan.

Guilty pleasure: Kui nüüd mõelda, mis oleks enim väljaspool seda laialivalguvat kasti, milles ma elan, on mulle vägagi mokkamööda Mylène Farmer ja ka Chris Isaak. Ahjaa, Scooter samuti.

Alt üles vaatan…: Amon Tobinile (see mees on lihtsalt geenius), Tom Gabriel Warriorile (Triptykon / Celtic Frost, elav legend, isegi tema eksimused on osa tema täiuslikkusest), Kadri Sammelile (Bedless Bones) ja kõigele, mida ta teeb – no küll on ühele inimesele palju antud, olen maailma kõige õnnelikum inimene, et saan temaga oma elu jagada. Ka lahkunud Lee Hazlewoodile ja Laibachile ning kogu nende olemusele.

Viis klassikut:
Donna Summer „I Feel Love (Patrick Cowley Remix)”
New Order „Blue Monday (Hardfloor Mix)”
The Horrorist „One Night In New York City (Chris Liebing Remix)”
G.G.F.H. „Dead Men Don’t Rape (Revenge Mix)”
Nitzer Ebb „Murderous”

Viis hetkekummitajat:
Seen Links Schlösser Rechts „Die Nacht (Room 506 Edit)”
Ryuichi Sakamoto „ZURE (Cornelius Remix)”
Vilkduja „Randu sidabrą (I Find Silver)”
The Horrorist „RIOT”
James Pierpont „Jingle Bells” (aastaringselt ja terve elu kummitab)

Tehnilist: Alustasin CDdega, vahel viskasin mõne kasseti sekka, kui ikka oli lugu, mis pidi peale minema, ja polnud mujalt kui vaid kassetilt võtta. Edasi liikusin vinüülide peale. Mängisin sajandivahetuse kandis peamiselt breaks’i ja trip hop’i ning see oli kuidagi väga vinüüli teema. Seejärel, kui DJna rohkem juba industrial’i ja EBMi peale liikusin, hakkasin taas CDsid kasutama, sest sellist muusikat, eriti uuemat, selle sajandi alguses vinüülide peal välja ei antudki. Mõne aasta eest otsustasin oma 400 plaadiga kohvri koju jätta ning liikusin läppari ja kontrolleri peale. Vahel mõtlen, et võiks USBd kasutada, tehnika on ju käpas, aga samas mulle meeldib, et mul on alati triljon pala kaasas ja saan ükskõik millise pähe tuleva idiootsuse ka peale panna. USB oleks liiga piiratud valikuga ja tülikas on lugusid otsida. Lisaks kasutan veel Kaoss Padi ja vahel karjun kas mikriga või mikrita niisama juurde, kui tuleb tunne, et hell jeee, liiga hea lugu on.

Lõppsõna: Soovitus noortele DJdele: tõsi, kõrva ja tunnetust peab olema, aga sisu on alati olulisem kui tehnilisus. Ärge kartke erineda. Kohtumiseni Body Machine Bodyl ja paar nädalat hiljem Beats From The Vaultil!

Kuula lisaks 4-got-10 Mixcloudist.