Kui peosarjade Love Pony ja MÜRK resident Katja Adrikova puldi tahab asub, võib kindel olla, et maad võtavad mustades toonides helid ja lihaseline tantsumuusika. Selles üsnagi meeste juhitud maailmas on Katja kalkuleeritud ja osava maitsega techno-dirigent, kelle settides peitub pea alati mingi veider nihe, mis kas või kella viie ajal hommikul tantsupõranda kõrval looja vajunud silma taas avanema paneb. „Katjat mängimas nähes on kohe tunda, kuidas temast voolab alati välja eriti mõnusat mojo’t,” ütleb Adrikova kohta Mürgi promootor Hugo Murutar.

Katja Adrikova. Foto: Aleksander Kelpman

Debüüt: Aastal 2009 Kultuuritehas Polymeri festivali Hea Uus Heli saalis. Tol hetkel olin vaimustunud industrial’ist ja selle stiili mängimine ei eeldanud õnneks väga suurt miksimisoskust. Plaadikeerutamine muutus regulaarsemaks alates 2011. aastast, kui Morš Shop avas oma tagatoas (hilisemad Hoovi ruumid) „hästi hoitud saladuse” – Salaselts Маффия baari!

Muusikas oluline: Juhtusin kuulma Kuru Plirril pealt vestlust, kus üks noormees seletas, et ta üldse ei saa aru osadest live-elektroonika settidest, kus muusika ainult kerib ja kerib ja kerib… ja drop’i ei tule! Teen siin järelduse, et umbes 65% jaoks kuulajaskonnast on muusikas oluline drop!

Muusikas ebaoluline: Muusikas on minu jaoks täiesti ebaoluline selle visuaalne pool. See, milline näeb välja esitaja või milline on plaadikaas. Muusikat saab kuulata kinniste silmadega.

Mida mängin: Põhiliselt tõmbab mind tumedam ja meloodilisem techno ja elektroonika. Enamasti tuleb setid kokku panna lugudest, mis parajasti enda tuju ja üritusega resoneeruvad.

Eredamad mängumälestused: Üks kõige eredamaid mängumälestusi oli 2014. aasta suvel Tamperes festivalil Swäg. Korraldajad olid väga bassilembesed ja selleks oli toodud Helsingist kohale terve kõlarisein. Ma ei olnud mänginud kunagi kohas, kus oleks nii professionaalne heli. Tol hetkel oleks tahtnud ennast kloonida ja minna ise rahva sekka! Lisaks on soomlased uskumatult soojad techno-fännid.

Lugu, mida mängiksin oma parima sõbra pulmas: Üht ja ainukest lugu on raske valida. Olgu see siis parima sõbra või sõbranna pulm, aga mängiksin kindlasti Depeche Mode’i. See on muusika, millele oskame ise ja oskavad ka meie vanemad kaasa laulda ja tantsida.

Koht, kus tahaksin kindlasti mängida: Ideaalne set up oleks kuskil kõrgel katusel koos kõige paremate sõprade, päikese ja ülevoolavalt hea tujuga.

Guilty pleasure: Vahel rändab pleierisse Marilyn Mansonit ja Nine Inch Nailsi…

Alt üles vaatan…: Paula Temple’ile, naisele, kelle maitset ja mängustiili ma väga hindan. Tal on olemas isegi lugu nimega „Estonia”, huvitav, miks?

Viis klassikut:
Plastikman „Closer” LP
o9 „Church of the Ghetto P.C.” LP
Boards of Canada „Trans Canada Highway” EP
Function „Incubation” LP
Andy Stott „Luxury Problems”

Viis hetkekummitajat:
Trevino „Eclipse”
Isolated Lines „Obsid”
Basic Soul Unit „You Knew”
Rawaat „Motion Sensor”
Answer Code Request „By the Bay”

Tehnilist: Alustasin mängimist Traktoriga, tänu millele harjus kõrv üldse kuulma, kuidas lood kokku sobivad, kuidas teha üleminekuid jne. Nüüdseks mängin CDJidega. See annab suurema vabaduse peol kohapeal valida, mida täpselt mängida. Küsimuse üle, kumb on parem, kas CDJ või vinüül, ma vaidlema ei hakka.

Lõppsõna: Soovitan kõikidele tegelastele, kes loovad oma muusikat sahtlisse, seda julgelt levitada, kas või anonüümselt. Muul moel ei saa sa kunagi teada, kellele see korda läheb või kelle päeva see paremaks teeb!

Kuula lisaks Katja Mixcloudist.