Olles teinud vahepeal ringi peale Detroiti ja Chicago legendaarsele muusikamaastikule ning keerutanud plaate New Yorgist Moskvani, on ametlikult Helsingist pärit Sharkslayer seadnud end sisse kilulinna kallastel. Siinmail juurutab ta nüüd jõudsalt ghetto house’i koolkonda koos DJ Flipperiga kahasse veetavas plaadifirmas Top Billin ning selle ala-label’i, kuulajaid kastist välja banger’itega varustava My Techno Weighs A Ton kaudu.

Sharkslayer. Foto: Aleksander Kelpman

Muusikas oluline: Muidugi originaalsus. Mind on tõmmanud aasta-aastalt uute artistide, žanrite ja skeenede juurde see, kui inimesed loovad uusi viise, kuidas muusikat teha, selle asemel et hoida kinni juba olemasolevatest võimalustest. Lisaks, kui kuulen, et sa ei võta end ja oma loomingut surmtõsiselt, siis mul on suurem huvi uurida, mida sul pakkuda on.

Muusikas ebaoluline: Kes selle tegi või mida selle tegemiseks kasutati. Üldiselt mind ei huvita, kes sa oled, kui sa häid asju kokku klopsid – ole siis 16-aastane arvutimuusik või hoopis 80-aastane bluusimees. Erandiks on see, kui oled sallimatu fanaatik – sel juhul ma su kunsti ei toeta. Mine mängi oma jama EKRE suurkogul.

Mida mängin: Seda võib nimetada bass house’iks või ghetto house’iks, aga üldiselt mängin erinevaid stiile – bassistest helidest (tech house, techno, UK garage jne) kuni kõikvõimalike ghetto club’i žanriteni välja (Jersey club, Bmore club, Miami bass). Praegustest house’i ja techno produtsentidest mainiksin lemmikutena ära Vin Soli, Don Rimini, Ryme’i, Luca Lozano, Sebastian Voigti ning Mak & Pastemani, aga mulle meeldivad väga ka Murlo, Tessela ja Murder He Wrote.

Ja kas kujutate ette, olen ühtlasi ekspert klassikalistes Chicago ja Detroiti helides ning boogie’s ja diskos. Müürilehe miksile tahtsingi anda disko, bassi ja house’i tunnetust lugudega, mis pärinevad aastatest 1993–2007, ning vibe’e, mida tajusin nendes linnades elades.

Eredaimad mängumälestused: Üks värvikaim mälestus pärineb korrast, kui soojendasin 2007. aastal Pariisi klubis Rex Marshall Jeffersoni. Viimase loona proovisin üht enda varajast house’i-pala (dubplate’il, kuna selleks ajaks ma enam CDJidega ei mässanud). See läks hästi peale ja tundus inimestele meeldivat (selle tunneb ära drop’ile järgnevate woo’de ja vilistamise järgi). Marshall tuli mult küsima, mis lugu see on; et ta tahaks seda endale ja seda mängida. Olin sellest muidugi nii rabatud, et leidsin tol päeval enesekindluse, et võiksin teha muusikas karjääri. Andsin talle oma dubplate’i, nii et äkki on see tal veel alles. Tunnistan, et mulle meeldib seda lugu rääkida, see on motiveeriv, eks ole. Tehke oma asja ning ühel päeval mängite inimestele, kellele see meeldib ja kes selle järgi tantsivad.

Lugu, mida mängiksin oma parima sõbra pulmas: Status Quo „In the Army Now”. Hea lugu ja perfektne režiimimuutuseks.

Koht, kus tahaksin kindlasti mängida: Olen mänginud üle maailma (tagasihoidlik enesekiitus) Londonist New Yorgini, Moskvast Los Angelesini, kuid mitte kunagi Tōkyōs, nii et see on mu nimekirjas järgmine. Ja neil on ramen’it. Sadu erinevaid sorte imelist ramen’it. Põhjus, miks ma selles DJ-asjanduses üldse olen, on ramen. Aamen. Samas tahaksin mängida mõnes Eesti maakohas. Olen kuulnud, et Saaremaa üritused on midagi uut. On mul selleks paati vaja? Võtan ühe kaasa.

Guilty pleasure: 80ndate rokk. Mõtlen selle all pehmemat ja progemat asja. Mulle meeldivad väga Styx, Starcastle, Caravan, Traffic, Blue Öyster Cult, Supertramp, The Alan Parsons Project jne. Aga need bändid jäävad ainult mu kõrvaklappidesse või kodukõlaritesse. Äkki teen ühel päeval sellest kraamist miksteibi, kes teab.

Alt üles vaatan…: Ise ma küll üks neist pole, aga neile, kes suudavad olla head eeskujud. Olen õppinud inimeste kohta, et paljud tahavad jätta endast head muljet, aga reaalsus on sellest väga kaugel. Põhimõtteliselt palutakse teistel olla ausad ja head, samas kui ise ei olda valmis samaga vastama. Sellepärast vaatan alt üles päris eeskujudele, tõeliselt headele inimestele, kes on praegusel ajal olulised. Ma soovin, et oleksin ise ühel päeval üks neist.

Viis klassikut:
Robbie Tronco „Walk 4 Me”
Tyree „Da Butt” (A Side Mix)
Detroit in Effect „R U Married”
Steve Hurley „Jack Your Body”
Steve Poindexter „Work That Mutha Fucker”

Viis hetkekummitajat:
Traxmen „Fuck That Shit Up” (Chambray Edit)
Will Clarke & DJ Funk „Booty Percolatin’”
Alex Index „What Do U Smoke”
Kaptain Cadillac „Plastic”
Meri „Shut Down”

Tehnilist: Technics 1200MK2, Pioneer XDJ-1000MK2, DJM-700, Pioneer Toraiz SP-16, Genelec M030.

Lõppsõna: Eesti ei olegi Soomest nii erinev. Te alustate vaiksemalt, kuid kui ühel hetkel hoo sisse saate, siis hullu eestlast pole võimalik peatada. Ma arvan, et olete ratsionaalsemad. Kas teate, et Helsingi inimesed võivad vahel upsakad ja ennasttäis olla? Siin ei näe ma seda kunagi ja ma armastan seda. Kuulun nüüd samuti siia, nii et võta ühendust ;)

Kuula lisaks Sharkslayeri Mixcloudist.