Ajal, mil meie emotsioonid ja elud on salvestatud nutitelefonidesse ja sülearvutitesse, muusikat esitavad hologrammid ja seda loob inimeste kõrval tehisintellekt, räägime muusiku ja kontserdikorraldaja Aivar Tõnsoga heliloome olevikust ja tulevikust.

Aivar Tõnso. Foto: Maria Aua

On see saatuse sõrm või juhus, aga nooruspõlves ühe Tallinna paneelmaja üheksandal korrusel elades ning seeläbi välismaiste raadiolainete kuulderaadiusesse sattudes oli Aivar Tõnso üks neist, kelleni jõudsid sügavatel 80ndatel legendaarse John Peeli BBC Radio 1-s kõlanud saated. Juba kaheksa-aastaselt Kraftwerkist vaimustusse sattunud Tõnso puhul pole seega imekspandav, et 90ndate alguses vormis ta eesti esimese techno-pundi Hüpnosaurus, mida võib nimetada julgelt tartlaste Neuronphase’i seltskonna kõrval kodumaise klubikultuuri alussambaks. Tõnso on helide otsimisel alati avangardsemaid samme astunud, millest annab aimu ka festival Üle Heli, mille peakorraldaja mees on – tema selektsioonis peituvad elemendid, mis vihjavad, et muusika on midagi palju rohkemat kui emotsioonide pagas.

Sel sügisel läksid sa EKAsse õppima uusmeediat, mille eesmärk on uue tehnoloogia kaasamine kunstipraktikatesse. Miks just see eriala?
Olen mõelnud juba ammu edasiõppimise peale ja otsinud sobivat eriala, mis haakuks kõige paremini mu tegevustega. Selle määratlemine pole olnud lihtne, sest olen alati huvitunud piiripealsetest nähtustest, kus on palju vabadust ja avastamisruumi. TLÜs bakalaureuseõppe infoteaduse eriala lõpetamine on andnud üsna vabad võimalused magistritasandil edasiliikumiseks. Pärast mõningaid katsetusi kultuurikorralduse ja -teooria vallas leidsin, et EKA uusmeedia võiks olla eriala, mis võimaldab arendada loomingulist lähenemist ümbritseva tõlgendamisel ja kujundamisel. Ja seni ei ole pidanud pettuma. Õnneliku juhuse läbi on uusmeedia osakonna juhataja Raul Keller helikunstitaustaga ja kuna käesoleval aastal sattusid õppima ka samade huvidega inimesed, siis meie kursuse fookus ongi helikunstil, unustamata seejuures uusmeedia avaramat konteksti. Minu jaoks tähendab see kahe kärbse tabamist ühe hoobiga. Saan jätkata enese arendamist helikunsti vallas ja siseneda n-ö kunstiväljale, mis oli tegelikult mu peamine huvi EKAsse sisseastumisel, kuna oma senises tegevuses, näiteks Üle Heli festivali kureerimisel, olen jõudnud pidevalt erinevate kunstivaldkondade vaheliste seosteni. „Uusmeedia” on justkui koondmõiste paljudele erinevatele hübriidsetele suundumustele nüüdisaegsel kunstimaastikul.

Mis need teemad on, millega te täpsemalt tegelete?
Seni oleme tutvunud helikunsti ehk sound art’i ja tehnoloogia ajalooga, tegelenud helisünteesi ja väljasalvestustega, tutvunud põgusalt keskkonnas Max/MSP programmeerimisega, audiovisuaalsete installatsioonide loomise ja palju muuga. Üks põnevaim valdkond, millega tegeleme, on minu jaoks multifooniline heli. Katsetasin ise sellega üsna primitiivsel moel 2015. aasta Üle Heli festivali raames installatsiooniga „Tajusfäär”. Siis sai helile lähenetud kvadrofoonilisel tasandil. Olles kunagi aastaid tagasi külastanud Karlheinz Stockhauseni WDR Electronic Music Studiot Kölnis, mis põhineb 12-kanalilisel helisüsteemil, sain hästi aru ruumilise heliteose eelistest tavaliste stereo- või monofooniliste lähenemiste ees, mis toimivad ju tegelikult tehniliste piirangute tingimustes, kahandades heliloomingu võimalusi nii looja kui ka kuulaja seisukohast. Nüüd EKAs õppides on mul päriselt võimalik end selles vallas arendada.

Kas teil on antud alal kokkupuudet ka tulevikutehnoloogiaga?
Võimaluste piires ikka katsetame uuema tehnoloogia ja tarkvaraga ning teoorias on nendega seotud teemad kogu aeg õhus. Kuid mida üldse pidada tänapäeval tulevikutehnoloogiaks? Pigem oleme ümbritsetud rutiinsetest hetkeuuendustest ja leian, et tulevikulistena saab kõiki neid käsitleda kontekstis, mille loomine toimub peamiselt mõtlemise tasandil – eelkõige idee ja seejärel teostus.

Siim Nestor kirjutas 2005. aastal ühes sinuga tehtud intervjuus: „Kui te peate klubikultuuri alternatiivseks maailmaks, siis Tõnso maailm on klubikultuuri sisemine alternatiivne maailm, märksa tõsisem ja intellektuaalsem, avangardsekoeline eraldiseisev ala, mis – olgu ka ära öeldud – ulatub klubikultuuri kaanonitest nii esi- kui tagaukse kaudu kaugele välja.” 12 aastat hiljem kehtib sinu korraldatavate ürituste kohta seesama tõdemus. Sinu puhul on huvitav, et olgu need muusikud uued või vanad, kuidagimoodi innovaatilised on nad ikkagi. Milline on su protsess muusikasse süüvimisel, millised „andurid” peavad tööle minema, et tegemist oleks sinu jaoks millegi heaga?
Selles protsessis on mu jaoks päris palju intuitiivset, mida lõpuni lahti seletada väga ei tahakski. Olen aja jooksul justkui kasvanud kokku inforuumiga, millega on seotud ka muusikaelus parasjagu toimuv. See on nagu õhk, mida nuusutades saad aru, kust poolt tuuled puhuvad, ja seda mitte ainult muusikamaailmas, vaid üleüldiselt. Muusika- ja laiemalt kultuurivallas toimuvat saab vaadelda väga hästi ka poliitiliste muutuste foonil. Näiteks on vene muusikaskeene põrandaalusem osa muutunud võrreldes vahepealsete arengutega viimasel ajal palju huvitavamaks. Kas tegemist on mingisuguse vastasseisuga või on leitud uued loomingulisust soodustavad ideaalid? Igatahes mõtlemapanev olukord. Kindlasti ei otsi ma selle n-ö inforuumi jälgimisel midagi konkreetset, vaid lasen end pigem üllatada. Tähelepanu äratavad just need nähtused, mis on mingis mõttes raskesti liigitatavad ja mille puhul väline vorm ei kammitse sisemist sädet.

Ma ei ole päris kindel, kas innovaatilisus on mind üldse kunagi tegelikult huvitanud. Uuenduslikkuse kaudu võib esmapilgul tunduda lihtne toimuvat põhjendada ja isegi õigustada, kuid mingist punktist alates muutub see üsna kiiresti mittemidagiütlevaks. Üks mu esimesi tõelisi teadvustatud lemmiklugusid oli Kraftwerki „The Robots”. Olin siis kaheksa-aastane. Tajusin, et see on miski, mis mulle päriselt meeldib. Omal ajal oli see kindlasti innovaatiline, aga kaheksa-aastase alles maailma avastava poisina ma kindlasti ei tunnetanud seda nii. Selles pidi olema midagi muud. Nagu hiljem selgus, osutuski „The Robots” ja suurem osa Kraftwerki loomingust aegumatuks. Ja just siin peitubki võti, miks mõned ammused artistid kõlavad endiselt värskelt. Vaid innovaatilisust püüdlev looming vananeb eriti kiiresti. Ilmselt on kõik märganud, et nii mõnigi tänane moeröögatus on homseks meelest läinud. Taolist uuendused-uuenduste-pärast-lähenemist eirates on võimalik ka paremini aru saada, millistest uutest tulijatest võivad tegelikult tulevikus olulised tegijad kujuneda.

Elasid nooruses paneelmajas, kuhu raadiolained ulatusid paremini.
Internetieelsel ajastul polnud just lihtne informatsiooni kätte saada ning siis tuli kasutada tänapäeva mõistes selliseid kiviaegseid lahendusi nagu lampraadioga kesk- ja lühilainesageduste kuulamine, mis omakorda tegi vähemasti minu jaoks küll elu päris põnevaks. Kõige olulisemaks raadiojaamaks kujunes BBC Radio 1 ja seal kolm korda nädalas kõlanud John Peeli saade. See levis kesklainesagedustel, mis on teatavasti väga tundlikud keskkonna suhtes. Iseenesest ei olnud parema kuuldavuse teguriks paneelmaja, vaid see, et elasin 9. korrusel. Mida kõrgemal, seda parem levi. Samuti mõjutas aastaaeg. Suvel võisin kuulda oma lemmikjaama läbi sahinate õrnalt ööpäevas vaid mõned öised tunnid. Talvel aga juba alates varaõhtusest ajast. Leviga seotud omadustest palju olulisemaks oli siiski pigem fanaatiline huvi taolise muusika avastamise vastu. Enamik mu tolleaegsetest sõpradest pidas seda lihtsalt mingiks imelikuks veidruseks, rääkimata soovist ka ise midagi taolist ette võtta.

Hypnosauruse esimene live 1992. aastal Kodulinna Majas Tallinnas. Foto: Villu Kraan

Kuidagimoodi ei saa lükata ümber fakti, et sinu projekt Hüpnosaurus oli Eesti esimene korralik techno-punt. See oli 80ndatel. Kuidas sul toona see pusimine üldse välja nägi? Kuidas sa neid maailmu praegusega võrdleksid?
Võib öelda, et Hüpnosauruse juured on küll 80ndates, kuid päriselt sündis duo 90ndate alguses ja kui täpsem olla, siis 1991. aasta suvel, samal ajal kui Eesti Vabariik vol. 2. Need olid keerulised, kuid samas väga lootusrikkad ajad. Õhus oli palju uut energiat ja tegutsemissoovi. Vaatamata ületamatule lõhele tehniliste võimaluste ja soovitud tulemuste vahel ei pidurdanud see olematute vahenditega katsetamist. Enamasti tuli huvitava kõlapildi saavutamiseks kasutada traditsioonilisi tarvikuid neid kuidagi ümber ehitades või ebaharilikul moel kombineerides. Nt veel Hüpnosauruse-eelsel ajal keskkooliaegsete sõpradega oma esimest bändi tehes kasutasime distortion-efekti saavutamiseks heli ülevõimendamist läbi lintmagnetofoni või siis elektroonilise kõlaga rütmide loomiseks trummide katmist eriliste kilede või muude materjalidega. Igas mõttes domineeris katse ja eksituse meetod. Inspireerituna 80ndate industriaalmuusikast à la Einstürzende Neubauten sai ka ise töökojas salvestamas käidud ning katsetatud haamriga tühja plekktünni peksmise ja kõikvõimalike teiste helidega. Ka olemasolevate instrumentide laenamine oli üsna levinud. Mõned küllaltki primitiivsed seadmed käisid kogu tollase skeene käest läbi, nt üks legendaarne modifitseeritud LELi efektimasin. Vaid selle instrumendiga on loodud näiteks Hüpnosauruse albumi avalugu „Õhust ja armastusest”. Kõige enam on siiski kujundanud Hüpnosauruse arengut Polivoksi süntesaator. See praeguseks kultusinstrumendiks saanud pill oli neil keerulistel aegadel üks väheseid süntesaatoreid, mida sai muusikapoest vabalt osta, kuna keegi ei osanud taolise monstrumiga midagi peale hakata. Normaalset muusikat on sellega ju väga raske luua. Ega isegi algul sellest väga vaimustunud ei olnud, aga tasapisi sai hakatud katsetama ja pikapeale hakkas ka soovitud tulemusi tulema.

Väga suureks mõjutajaks olid salvestustehnika üliprimitiivsed võimalused. Tollased vähesed stuudiod tundusid oma suunitluse poolest justkui teisel planeedil olevat ja nii saigi kasutatud kodustes tingimustes kõige odavamaid mikrofone ning tavalisi kodukasutuseks mõeldud kassett- ja lintmakke. Erinevalt tänapäevasest lo-fi-heliesteetika võidukäigust domineeris 90ndate alguses elektroonilise muusika vallas siiski üsna kõrgete standarditega kvaliteetne helipilt, mida meil ei õnnestunud oma vahenditega kuidagi saavutada.

Käisin hiljuti muusikanädalal kuulamas vestlust transhumanismist. Toodi välja väide, et kui AI hakkab muusikat tegema, ei pruugi sellest sündida midagi väga erilist, aga samas ilmuks muusikat trobikondades rohkem. Tulevikku me ette ennustada ei saa, aga mis sa arvad, kas AI võime muusikat luua mõjuks sellele kuidagi hävitavamalt või oleks need arengud sinu arvates pigem positiivsed? Kuidas võiks see mõjutada meie loovust?
Oleneb, mida tehisintellekti all silmas pidada. Nii-öelda pehme AI on ju igapäevane nähtus, suurem osa elektroonilistest vahenditest alates kodumasinatest kuni arvutiprogrammideni, mida kasutame, sisaldab selle elemente. Selles mõttes aitab tehisintellekt küll loovusele kaasa, et rutiinsele käsitööle kulub meil vähem aega ja energiat. Kuigi juhtimine on siinkohal inimeste käes, võib taoline pehme lähenemine hakata märkamatul moel mõjutama meie otsuste tegemise protsessi. Näiteks sotsiaalmeedia puhul ei panegi enamasti tähele, kuidas algoritmid meile infot ette söödavad, aga tahes-tahtmata mõjutab see meid. Sellest tulenevalt ongi võib-olla tuleviku tehisintellekt hoopis inimene ise, kuna elame masinlikult genereeritud informatsiooni keskel, kus millessegi süvenemiseks jääb üha vähem aega ja väga kiiresti tuleb võtta vastu võimalikult palju otsuseid – sarnasel printsiibil töötavad arvutiprotsessorid.

Kui rääkida aga algoritmilisest muusikast ja kunstist, siis need on juba ammused ning kergelt isegi retrohõngulised lähenemised ning väga heaks näiteks on see, kuidas looming muutub tähenduslikuks alles siis, kui tekib soov mõista, millistest impulssidest lähtuvalt on vastavad algoritmid genereeritud. Piltlikult öeldes huvitab meid looja taga olev maailm, tema lapsepõlv, tema suhted teiste inimestega, tema arvamus maailma nähtuste kohta, tema areng ja kasvamine läbi aja inimesena ehk oluliseks on sotsiaalne ja emotsionaalne intelligentsus, mida tehisintellektil valmis kujul looduna taolisel moel olla ei saa. Kui, siis mingil teisel viisil, mis võib ehk maailma rikastada ja asendada olemasoleva millegi muuga, aga ma ei oska öelda, kas see on hea või halb. Mu isiklikust seisukohast lihtsureliku inimesena võib see olla halb, aga globaalselt vaadatuna äkki mitte.

Kindel on see, et kui soovime inimestena püsima jääda ja olla endiselt need, kes oma loodu üle ka mingit kontrolli omavad, siis peaksime tegelema isikliku suhte kujundamisega ümbritsevasse ja selles protsessis on olulisel kohal ka suhestumine helikeskkonnaga. Praegu algab meie heliharidus muusikaharidusest, kuid võiks olla vastupidi. Muusikast rääkimisele võiks eelneda arusaamine ümbritsevast helimaailmast, tuleks õppida kuulmise kaudu paremini ümbritsevat keskkonda tajuma ja harjutada lähenemist, et muusika ei koosne mitte nootidest, vaid helidest. See aitaks ehk ka muusikat uuel moel ümbritsevaga rohkem kooskõlas olevana väärtustada.

Sinna alla läheb siis ka näiteks field recording?
Seda ka, aga pigem pidasin silmas üldist võimet tajuda paremini ümbritsevat helikeskkonda. Näiteks hiljuti John Grzinichi juhtimisel Moostes toimunud helisalvestus-workshop’il tegi ta lihtsa harjutuse. Kui tavaliselt on meie mälupildid pigem visuaalsed, siis tema palus meenutada lapsepõlvega seotud helimälestusi ja just selliseid, mis ei oleks seotud muusikaga. Isegi mind kui helivaldkonna inimest valdas esmalt tühjus, kuna ei olnud lihtsalt harjunud minevikku niimoodi kujutlema. Tasapisi end rohkem keskenduma sundides hakkasid aga mõningad helikujutlused minevikust esile kerkima ja see oli uut laadi kogemus.

Foto: Maria Aua

USAs tegutseb helilooja, innovaator ja leiutaja Tod Machover. Ta on loonud näiteks tarkvara nimega Hyperscore, millega saavad muusikat luua isegi väiksed lapsed. Ta ise nimetab tehnoloogia kaasamist muusikasse ka viimase demokratiseerimiseks, kuna nii on igaühel võimalik sellega tegeleda, ja ütleb, et kunst saab muuta inimeste elusid. Milline võiks olla muusika sotsiaalne võimekus tulevikus?
Loomingu teraapiline mõju on olnud teada juba aegade hämarusest. Tehnoloogia areng on teinud loominguga tegelemise kindlasti lihtsamaks sellisel moel, et tulemus kõlab ilma eelnevate pikaajaliste õpingute ja harjutamiseta päris hästi. Kindlasti kaasneb sellega ka omajagu probleeme, milleks on näiteks muusikaproduktsiooni üleküllus või kvaliteedikriteeriumite hägustumine. Ühtlasi muutuvad sellises olukorras üha olulisemaks sisulise kvaliteedi asemel turunduslikud oskused. Nende probleemidega tuleb lihtsalt õppida mingil uuel moel toime tulema. Kui muusikal on olnud läbi aegade sõpruskondi, kogukondi ja sarnaselt mõtlevaid inimesi liitev roll, siis tänu tehnoloogia arengule on nüüd ja edaspidi üha enam võimalik täita sama funktsiooni globaalseid vahemaid ja keelebarjääre ületades. Näiteks improviseerida reaalajas teisel mandril asuvate muusikutega või jälgida interneti vahendusel kontserte ja neile kaasa elada. See omakorda võib rikastada kohalikul tasandil suhtlust, kuid sõltuvalt inimesest ja kontekstist mõnel juhul seda ka pärssida. Sotsiaalse võimekuse plaanis pean siiski kõige olulisemaks inimeste loomingulisuse pideva kasvu üldist nõuet. Kuna ümbritsev reaalsus, nii töö- kui ka elukeskkond, on muutumas üha komplitseeritumaks, lihtsad töökohad on asendumas robotitega ja inimese mõõt igas valdkonnas sõltub just loomingulise mõtlemise võimekusest, siis näen siinkohal ka muusika ja helikunsti potentsiaali selles muutuste protsessis toeks olla, seda siiski ühe võimalusena paljude erinevate loomevaldkondade ja nende kombinatsioonide kujul. Muusika positsioon selles protsessis on seda tähtsam, mida paremini ta suudab integreerida teisi valdkondi.

Muusik Holly Herndon on ühes intervjuus öelnud, et sülearvuti on praegusel ajal hüperemotsionaalne vahend, kuna selles peitub tegelikult lugematul hulgal meie emotsioone. Teda huvitab, kuidas kõlab muusikategemine praegu ja kuidas me väljendame oma emotsioone. Tema näiteks kasutab sämpleid sellest, kuidas ta küüned nutitelefonil klõbisevad või kuidas ta Skype’is maha jäetakse, ning peab imelikuks neid emotsioone hoopis kas või viiulihelidesse panna. Kas me oleme digitaalsesse maailma liiga kinni jäänud ja võime sellele tulevikus analoogmuusika üldsegi kaotada?
Sülearvuti on tõesti olenevalt kasutatavast tarkvarast vahend, mis pakub tohutult võimalusi, ja sellele emotsionaalse laengu andmine tundub igati loomulik. Samas sõltub see vägagi inimesest ja mul on tunne, et sülearvuti üheks miinuseks on just see, et see võimaldab liiga palju ning mugavam on kasutada midagi lihtsamalt hallatavat ja käega katsutavamat. Sellest tulenevalt on toimunud ka mõningane tagasilöök tarkvarapõhise muusika vallas ja kõikjale on levinud analooginstrumentide ehitamise trend. Olles ka ise selles osaline, leian, et nii on omakorda lihtne kalduda teise äärmusse.

Praegu tundub, et oleme õppinud digitaalse maailma kaudu nägema uusi võimalusi. Meie helikogemus on niivõrd palju rikastunud, et suudame tajuda ümbritsevas keskkonnas reaalseid helisid uuel moel, nähes ka seni avastamata võimalusi nende edasisel sünteesimisel. Niisiis, igasugustele vahepealsetele äärmustele vaatamata usun, et oleme olukorras, kus digitaalne ja analoogne jäävad teineteist täiendama, mitte ei vastandu.

Kuidas sa ise sellesse tänapäeva muusikatulva suhtud?
Ühelt poolt on hea, et kõike on palju ja see on ka kiirelt kättesaadav, aga teisest küljest, kuna loome kõigele väärtuse eelkõige oma peas, igatsen taga aega, mil oli võimalik kujundada millegi suhtes tänu ajalisele ja ruumilisele distantsile kõrgendatud ootuseid. Näiteks kunagi John Peeli saadet kuulates ja mõnelt albumilt läbi mitmesuguste segajate ainult üht või kaht lugu kuuldes võisid tekkida päris kõrged ootused, mida aitasid üles kütta erinevad fantaasiad võimalikust ideaalmuusikast. Just see tunne, et sul on meeletu huvi ja soov millegi kuulmiseks. Tänapäevase muusikatulva ja levikiiruse tõttu on sul kõik olemas veel enne, kui üldse huvi jõuab tekkida. Oluliseks on muutunud hoopis teised küsimused. Kuidas üldse leida üles need kõige põnevamad ja avastamist väärivad pärlid ning lisaks on vaja ka aega, mil sa tõesti saad pühendunult ja sügavuti nende leidude mõjuväljas viibida.

Oled sa selle lahenduse leidnud?
Ma tunnen küll, et liialt palju kulub aega pealiskaudsele kiirkuulamisele ja nii-öelda pärlite otsingule, aga see sõltub ka hetkeolukorrast. On rahulikumaid momente, nagu talvine vaheaeg ja suvepuhkus, mil on võimalik hoog maha võtta ning uuteks väljakutseteks end koguda. Endiselt on üks hea moodus seda teha just mõne värskelt ilmunud ajatu heliplaadi saatel, kui saad aru, et tegelikult ei pea olema ümbritsevas maailmas toimuvaga viimse detailini kursis, vaid pigem oleks vaja leida sisemine tasakaal.