Plaat sõidab masinasse, esimene heli ja juba tean, mis siit tulema hakkab – see on eesti hiphop ja aasta on 1997. Ma olen segaduses. Mis toimub? Kontrollin kalendrit ja hingan kergendunult – siiski on aasta 2017 ja minuga on kõik korras.

Suured muusikasõbrad ja -kriitikud võivad juba arvata, mis küsimus mind piinab. Nimelt kaua võib? Diisli muusika on uinutavalt mesine, võiksin vabalt tarbida, aga miks peaksin just tema valima, kui mu plaadiriiulit kaunistab hiphopiklassika, mida ei saa jätta tolmu koguma, sest seda peab kuulama, sest see on nii hea, et mul pole isegi aega tööd teha.

Järjekordselt saame kasutada 90ndate hiphopibiidi kohta käivat mõistet „boom bap”. Diisli jutt on rütmis ehk tunnetus on olemas, tämber on mõnus ehk hääl on olemas, kuid kõik see on monotoonne. Laused võiksid oma rõhuasetusega sõnumit toetada või anda sellele mingi varjundi.

Siin üritatakse maailmale midagi tõestada, tegeletakse klassikalise eneseanalüüsiga, mis on räpile omane – lahatakse komplekse, üritatakse neist üle olla. Need on tavapärased teemad, aga see tekitab küsimuse, kas sellest on vaja rääkida.

Tavaliselt olen arvustustes mõne loo ka esile tõstnud, kuid see album on ühtlane. Ei saa millegi kohta halb öelda ja ei saa midagi ka eriliseks nimetada. Maailmas on nii palju huvitavat muusikat ja kui on tahe ise olla tegija, siis tuleks kuulata, kuulata, kuulata! Kui see ei aita, siis minna täiesti teise seltskonda ja seal vastu pidada. Võib sõita ka Indiasse ja proovida tänavakauplemist. Ja vot siis võib kindel olla, et helid ja mõtted muutuvad, sest selles 1997. aastas oleme me kõik juba olnud. Mitte et mul 90ndate vastu midagi oleks, aga ka sellel peab olema eripära.