Vahet ei ole, kas õues on 30 sooja- või külmakraadi, tänapäeval sajab vihma vist kogu aeg, seened kasvavad igal aastaajal ja neid leidub kõikjal – metsas, linnas, purgis ja mõned neist on juba meite kõhus. Seetõttu ei olnud ma kuulnud antud paljususes midagi räpipundist 1teist.

Nagu trend näitab, pole 90ndad mitte enam tagasi, vaid on kestnud juba päris mitu aastat. Mind see lapsepõlveajastu kõnetab, seega džässise meeleoluga muusikat võiksin kuulata seente alla ja seente peale, sest kes meist ei oleks nautinud The Pharcyde’i, Black Sheepi või Pete Rocki & CL Smoothi, samas võiks praegu vanale ka uue kuue peale leiutada.

Enamjaolt on koosluse 1teist poistel kasutusel tavapärased lõppriimid ja teksti ei hakita. Teemad, sõnavalik ja kasutusviis tekitavad sümpaatiat, kuigi arenguruumi veel on.

Viletsaid lugusid ei ole, tase on hää ja ühtlane, samas on raske ka midagi erilist esile tõsta. Loost „Paduvihm” leiame modernse etno teemat, mille poole võiks edaspidigi püüelda, ja „Kehtestamise” taustadramaturgia suudab ennast pisut ka kehtestada.

Nüüdisajal leiame kodusest räpiskeenest 5MIINUST, 5LOOPSi, nüüd 1teist ja varsti tuleb aasta 2017. Ajastute alateadvused töötavad sünkroonis ja see peegeldub kõiges – nimede panemises, muusikamaitsetes, Iraanis ja Tšiilis tehakse täpselt samal ajal täpselt samu filme jne. Võib-olla peaks hakkama inimesi sunniviisiliselt erinevatesse kosmostesse saatma, et taolised reisid saaksid häirida tüüpmõtlemist.

Jah, miks mitte teha teipi, ka vana hääd asja on vaja, kuigi 90ndate sirmikuid on kodudes juba palju, mida kuumaks köetud plaadimasinad meite kõrvadele küpsetavad.