1teist – MIKS(MITTE)TEIP (2016)

Vahet ei ole, kas õues on 30 sooja- või külmakraadi, tänapäeval sajab vihma vist kogu aeg, seened kasvavad igal aastaajal ja neid leidub kõikjal – metsas, linnas, purgis ja mõned neist on juba meite kõhus. Seetõttu ei olnud ma kuulnud antud paljususes midagi räpipundist 1teist.

Vahet ei ole, kas õues on 30 sooja- või külmakraadi, tänapäeval sajab vihma vist kogu aeg, seened kasvavad igal aastaajal ja neid leidub kõikjal – metsas, linnas, purgis ja mõned neist on juba meite kõhus. Seetõttu ei olnud ma kuulnud antud paljususes midagi räpipundist 1teist.

Nagu trend näitab, pole 90ndad mitte enam tagasi, vaid on kestnud juba päris mitu aastat. Mind see lapsepõlveajastu kõnetab, seega džässise meeleoluga muusikat võiksin kuulata seente alla ja seente peale, sest kes meist ei oleks nautinud The Pharcyde’i, Black Sheepi või Pete Rocki & CL Smoothi, samas võiks praegu vanale ka uue kuue peale leiutada.

Enamjaolt on koosluse 1teist poistel kasutusel tavapärased lõppriimid ja teksti ei hakita. Teemad, sõnavalik ja kasutusviis tekitavad sümpaatiat, kuigi arenguruumi veel on.

Viletsaid lugusid ei ole, tase on hää ja ühtlane, samas on raske ka midagi erilist esile tõsta. Loost „Paduvihm” leiame modernse etno teemat, mille poole võiks edaspidigi püüelda, ja „Kehtestamise” taustadramaturgia suudab ennast pisut ka kehtestada.

Nüüdisajal leiame kodusest räpiskeenest 5MIINUST, 5LOOPSi, nüüd 1teist ja varsti tuleb aasta 2017. Ajastute alateadvused töötavad sünkroonis ja see peegeldub kõiges – nimede panemises, muusikamaitsetes, Iraanis ja Tšiilis tehakse täpselt samal ajal täpselt samu filme jne. Võib-olla peaks hakkama inimesi sunniviisiliselt erinevatesse kosmostesse saatma, et taolised reisid saaksid häirida tüüpmõtlemist.

Jah, miks mitte teha teipi, ka vana hääd asja on vaja, kuigi 90ndate sirmikuid on kodudes juba palju, mida kuumaks köetud plaadimasinad meite kõrvadele küpsetavad.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Plaadiarvustus: Kendrick Lamar – To Pimp a Butterfly (Interscope / Aftermath / Top Dawg Entertainment, 2015)
Kuvatõmmis Lisette Sivardi videost “Vöö”

Plaadiarvustus: Kendrick Lamar – To Pimp a Butterfly (Interscope / Aftermath / Top Dawg Entertainment, 2015)

„Anybody can get it. The hard part is keeping it.” Nõnda kõneleb Kendrickule albumi avaloos Dr. Dre. Tema karjääri silmas pidades võib uskuda, et ta teab, millest räägib.
Uus Eesti Biit: San Hani
San Hani. Foto: erakogu
San Hani.

Uus Eesti Biit: San Hani

Saage tuttavaks avangardse räpi saadiku ja eelmisel aastal oma debüütplaadi „SanDisk” ilmutanud San Haniga.
Video fookuses: Tommy Cash „Winaloto”
Kaader Tommy Cashi videost „Winaloto”
4 min

Video fookuses: Tommy Cash „Winaloto”

Vice’i muusikasaidi Noisey poolt kõige dope’imaks eestlaseks tituleeritud Tommy Cash on pannud kohaliku räpiskeene seest keerama ja üllatus ei tohiks see olla enam kellelegi. Ta on viinud eesti räpi barrikaadidele, mille otsas tahavad turnida nii muusikakriitikud kui varateismelised.
Müürileht