Metsakutsu on jõudnud oma sound’iga linna – integratsioon on olnud valutu, ta on uue keskkonnaga üheks sulanud ja urbanistlikud reeglid omaks võtnud. Ta oli ennegi sinnapoole liikumas, kuid jälgis mängu pisut kaugemalt.
Uut albumit saab aga võrrelda vabalt USA räpiskeenes toimuvaga. Stiiliparalleele saab tõmmata ScHoolboy Q või isegi Danny Browniga. Saab nautida plakse, bassi, sahinaid ja muid elektroonilisi vilinaid, mis praegu teemas on.
Riimid on kohati intrigeerivalt nurgelised – tundub, justkui sõnad ei sobiks kokku, aga tegelikult jooksevad küll. Teravat stiili toetab agressiivne lüürika. Kasutusel on repliikide kordamine, need on nüüdsel ajal äkilisemad ja meelega poolikud, et anda kuulajale rohkem fantaasiaruumi.
Lugu „Ära mine närvi” ajab mind närvi! Ei tea, kas olen seda palju kuulnud või on selle refräänil potentsiaali kummitama jääda – igatahes on see täitnud oma eesmärgi. Siit leiame ka retropopiliku pala „Pole piiri”, mis on päris hea autosõiduks, kuigi ühes teises loos on ka aknad täiesti all. Vihasemast kraamist tooksin välja loo „Ma 0, sa 100”, milles artist ennast välja elab.
Ja nagu ikka, kui räppar saab tuntuks, ilmuvad kohale ka teiste žanrite kuulsused. Antud albumil teevad häält ka Jüri Pootsmann ja Koit Toome. Seda võib kritiseerida või kiita, aga kõik on seni viis, kuni lood töötavad. See muusika on justkui laia ringi räpp, kuid siiski kindlale seltskonnale, kes teab, kuhu koer on maetud. Kindlasti ei pea enam otsima pimedast metsast, aga öine linn on ka suur ja mitmetasandiline, seega tasub kõrvad kikkis hoida, sest Metsakutsu ei haugu niisama.
