Metsakutsu – Kuhu koer on maetud (Universal Music Baltics, 2016)

Metsakutsu on jõudnud oma sound’iga linna – integratsioon on olnud valutu, ta on uue keskkonnaga üheks sulanud ja urbanistlikud reeglid omaks võtnud. Ta oli ennegi sinnapoole liikumas, kuid jälgis mängu pisut kaugemalt.

Metsakutsu on jõudnud oma sound’iga linna – integratsioon on olnud valutu, ta on uue keskkonnaga üheks sulanud ja urbanistlikud reeglid omaks võtnud. Ta oli ennegi sinnapoole liikumas, kuid jälgis mängu pisut kaugemalt.

Uut albumit saab aga võrrelda vabalt USA räpiskeenes toimuvaga. Stiiliparalleele saab tõmmata ScHoolboy Q või isegi Danny Browniga. Saab nautida plakse, bassi, sahinaid ja muid elektroonilisi vilinaid, mis praegu teemas on.

Riimid on kohati intrigeerivalt nurgelised – tundub, justkui sõnad ei sobiks kokku, aga tegelikult jooksevad küll. Teravat stiili toetab agressiivne lüürika. Kasutusel on repliikide kordamine, need on nüüdsel ajal äkilisemad ja meelega poolikud, et anda kuulajale rohkem fantaasiaruumi.

Lugu „Ära mine närvi” ajab mind närvi! Ei tea, kas olen seda palju kuulnud või on selle refräänil potentsiaali kummitama jääda – igatahes on see täitnud oma eesmärgi. Siit leiame ka retropopiliku pala „Pole piiri”, mis on päris hea autosõiduks, kuigi ühes teises loos on ka aknad täiesti all. Vihasemast kraamist tooksin välja loo „Ma 0, sa 100”, milles artist ennast välja elab.

Ja nagu ikka, kui räppar saab tuntuks, ilmuvad kohale ka teiste žanrite kuulsused. Antud albumil teevad häält ka Jüri Pootsmann ja Koit Toome. Seda võib kritiseerida või kiita, aga kõik on seni viis, kuni lood töötavad. See muusika on justkui laia ringi räpp, kuid siiski kindlale seltskonnale, kes teab, kuhu koer on maetud. Kindlasti ei pea enam otsima pimedast metsast, aga öine linn on ka suur ja mitmetasandiline, seega tasub kõrvad kikkis hoida, sest Metsakutsu ei haugu niisama.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Reket – Tuule tee (Legendaarne Records, 2015)

Reket – Tuule tee (Legendaarne Records, 2015)

Reketi esimene album „Kajapark” ilmus rohkem kui seitsme aasta eest. Aja jooksul on endagi arusaamad elust kui sellisest muutunud, võõras on saanud omaks ja nii mõnedki albumil kõlanud tekstid on olnud ühel või teisel hetkel headeks kaaslasteks.
Frank Ocean – Blonde (Boys Don’t Cry, 2016)

Frank Ocean – Blonde (Boys Don’t Cry, 2016)

Kuulikiirusel Frank Oceani teine kauamängiv „Blonde” ei saabunud, aga püssirohu järele lõhnab küll.
1teist – MIKS(MITTE)TEIP (2016)

1teist – MIKS(MITTE)TEIP (2016)

Vahet ei ole, kas õues on 30 sooja- või külmakraadi, tänapäeval sajab vihma vist kogu aeg, seened kasvavad igal aastaajal ja neid leidub kõikjal – metsas, linnas, purgis ja mõned neist on juba meite kõhus. Seetõttu ei olnud ma kuulnud antud paljususes midagi räpipundist…
Müürileht