Dramamama – Doomsday Tango (2022)

Mida teha, kui sattuda klišeeorkaani südamesse? Viskuda põrandale ning oodata hirmsat lõppu või seista ennastsalgavalt püsti ja üritada leida enda ümbert mingit ilu?

Mida teha, kui sattuda klišeeorkaani südamesse? Viskuda põrandale ning oodata hirmsat lõppu või seista ennastsalgavalt püsti ja üritada leida enda ümbert mingit ilu?

★★☆☆☆

„Doomsday Tango” surub kuulaja just selle dilemma ette. Probleem on muidugi selles, et raske on võtta täiesti tõsiselt keskpärast Eurovisioni-rokki kontseptuaalse albumina. Seda on ju keskealised rokkbändid aegade algusest üritanud ning enamasti selles ka põrunud.

Dramamama on bändina selles keskeas nüüd kahe jalaga sees ning tulemuseks on „bluusipapsi” mõiste gesamtkunstwerklik manifestatsioon. Mikk Tammepõllu siiralt võluv hääl ei suuda päästa täiesti piinlikke hello-fellow-kids-lauluridasid, nagu „Some say the world was burning… it was all over Instagram”. Charlie Chaplini ühe südamlikuma monoloogi sämpeldamine laulus „Head Above the Water” on lausa nii krige, et ajab tõesti sita keema. Kui mängida kauboirokki ning progesugemetega bluusisoolosid, mida on tehtud-nähtud juba vähemalt 50 aastat, siis oht selgelt defineeritud piiridest üle astudes ikaroslikult põlema minna on väga suur.

Tormis siiski mingit ilu leidub. Kuigi „Deeper Dream” tunneks end täitsa koduselt IT-konverentsi lõpuesineja repertuaaris, täidab see seda rolli igati täiuslikult, ning „Rhythm of the Sun” näitab bändi natukene mänglevamas võtmes. Kogu albumi spinaltaplikust vibe’ist tõesti paistab mõni päikesekiir – küsimus on selles, kas kuulaja viitsib need ära oodata.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Dramamama – Uphill Battle (2020)

Dramamama – Uphill Battle (2020)

Dramamama võib tunduda mõnele muusikafännile kui veteranbänd, kuid „Uphill Battle” on kõigest nende kolmas album.
Shelton San – EP2 (2022)

Shelton San – EP2 (2022)

Kui Shelton Sani uut plaati „EP2” reklaamitakse mürarokina, siis tegelikult jääb tõde sinna kuskile selle žanri popima avangardi ning täitsa lõbusa stoner rock’i vahepeale.
Kurjam – Elektrišokk (2022)

Kurjam – Elektrišokk (2022)

Kurjami tänavune „Elektrišokk” on vaba Eesti pungipõlvkonnale omaselt üpris eneseteadlik, aga kas säärasest irooniast nõretav plaat on ka tegemist väärt?
Müürileht