Kui punkbänd jõuab keskeakriisi, on see naljaks vaatepilt. Žanri, mis on ehitatud üles energiale, vihale ja tavade rikkumisele, peab kohandama nüüd krigisevate põlvede, väsimuse ja võimaliku rutiiniga.
★★★☆☆
Kurjami tänavune „Elektrišokk” on vaba Eesti pungipõlvkonnale omaselt üpris eneseteadlik, aga kas säärasest irooniast nõretav plaat on ka tegemist väärt?
Väljalase on tõesti lühike kui elektrišokk, kestes vähem kui 17 minutit (kuhu jäi samuti Linnahallis lindistatud koroonahümn „Mõtle oma peaga”?). Süntesaatori lisamine annab kolme-akordi-ja-tõe-lauludele juurde kohati sügavust ja tõsidust, kohati hoopis mänglevust. Üldine retsept on bändi fännidele heas mõttes tuttav: ühiskonnapilast läbiimbunud sõnad ja higistele punkrilavadele orienteeritud rahvapunk. Kurjami üllitised on ülesehituse ja kokkumängu poolest sama loomulikud kui alati, kuigi sünnipäevapopurrii „Kurjam 25” kõlab oma tagasivaatava sisuga justkui Anne Veski tänuturnee punkversioon ning peale äratundmisrõõmu rohkem erutust ei paku.
Seega võib kindel olla, et avangardi ja eksperimenteerimise lippu see album üleval ei hoia. Samas on plaati kuulates tunne, et „vanamehed” näitavad noortele koha kätte, tutvustades, kuidas teha kaasahaaravat ühiskonnakriitilist punki nii, et album ei kõlaks kui iga mehe individuaalne demo paremasse bändi jõudmiseks. Eks noored on muidugi seda juttu ju varemgi kuulnud, ent äkki seepärast seal iva peitubki.
