Edith Karlsoni „Vox populi” räägib ärasöömise ja sööduks saamise igikestvast ringist

Täna, 7. jaanuaril avatakse Tallinna Linnagaleriis skulptor Edith Karlsoni uus näitus. Väljapaneku keskmes on enam kui 100 loomafiguurist ja jänesepabulatest koosnev installatsioon „Vox populi”, mis räägib ärasöömise ja söödud saamise igikestvast ringist.

Täna, 7. jaanuaril avatakse Tallinna Linnagaleriis skulptor Edith Karlsoni uus näitus. Väljapaneku keskmes on enam kui 100 loomafiguurist ja jänesepabulatest koosnev installatsioon „Vox populi”, mis räägib ärasöömise ja söödud saamise igikestvast ringist.

Jänesepabulatega teos „Vox populi” näituselt. Foto: Edith Karlson

Jänesepabulatega teos „Vox populi” näituselt. Foto: Edith Karlson

Skulptor on liikunud pärast Köler Prize 2015 näitusel esitletud abstraktset motiivi tagasi loomade kujutamise juurde, mida võib pidada juba mõnda aega Karlsoni firmamärgiks. Koeri, karusid, lõvisid ja teisi loomi peaks skulptori töödes vaatama allegoorilisena, sümbolitena, nii nagu neid on kasutatud valmides, muinasjuttudes ja ka kristlikus kunstis. Nunnudest mänguloomadest eristab tema töid alati mõõduka eksistentsialistliku paratamatuse tajumine.

Edith Karlsoni „Vox populi” on vaste erinevates religioonides sõnastatud teo ja tagajärje suhtest, olgu see siis karma või pärispatt. Ta kujutab erinevaid loomapäid, igal mõni teine loomake hambus, mis viitab ka kristlikus ikonograafias leiduvale „metsiku jahi” motiivile, kus loomad üksteist taga ajavad, igal ühel hambad eelmises kinni, ja temast haaramas juba järgmine. „Vox populi” keskne idee on Karlsonile omaselt otsekohene, radikaalne ja lõplik: „Iga sitt on seotud järgneva sitaga ja kokku moodustabki see ühe katkematu sitaahela, millest kellelgi ei ole võimalik kõrvale põigelda.”

Installatsioon ühendab erinevaid materjale, nii orgaanilist, tahket kui voolavat. Massiivsetest suure mahuga vormidest on Karlson liikunud nõudliku pisiplastika juurde ning kesksel kohal on seekord keraamika. Keraamika kõrval on teine tähtis materjal jänesepabulad, mille tähenduse ja esteetikaga kunstnik töötabki.

Näitus jääb Linnagaleriis avatuks 14. veebruarini.

Edith Karlsoni teiste töödega saad tutvuda siin.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Unustage hirm
Artur Żmijewski „Kullimäng” (1999). Videoteos, kus grupp alasti inimesi mängivad kunagi gaasikambrina kasutatud ruumis kulli. Foto: André Morin
Artur Żmijewski „Kullimäng” (1999). Videoteos, kus grupp alasti inimesi mängib kunagi gaasikambrina kasutatud ruumis kulli.
14 min

Unustage hirm

Poola kunstnik Artur Żmijewski, kelle teoseid on Eestis eksponeeritud ja seejärel tsenseeritud, kirjutab VII Berliini biennaali kataloogi eessõnas, et kunst peab olema poliitiline, sest vastasel korral ei esinda see inimeste huve, vaid jääb üksikute kunstnike karjääri teenistusse. Nüüd on artiklit tänu Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusele võimalik lugeda ka…
Artishoki veerg: Vox populi mälumaastikel
Viljandi kadunud vabadussammas, mille autor on Amandus Adamson. Foto: Viljandi Muuseumi fotokogu
Viljandi kadunud vabadussammas, mille autor on Amandus Adamson.
7 min

Artishoki veerg: Vox populi mälumaastikel

Artishoki veerg on kunstikriitika blogi Artishoki ja Müürilehe koostöös valmiv veerg sellest, mis kunstiinimestel parasjagu südamel on. Sel korral arutleb Gregor Taul avaliku ruumi probleemide üle Amandus Adamsoni skulptuuri näitel Viljandis.
Sulle on sõnum
Timur, tatarlane: „Ma olen moslem ja ma armastan Eestit.”

Sulle on sõnum

Eesti moslemikogukond, kes on siin seni rahulikult elanud ja toimetanud (muide, 16. sajandist alates), on hakanud saama ähvardusi meie oma eestlastelt, kes on seadnud islamiusu ja ISISe vahele võrdusmärgi. Eesti moslemitel on sõnum.
Müürileht