Internetiavarustes alguse saanud räpirenessanss vallutas läinud aastal nii underground’i, raadioeetri kui ka edetabelid niivõrd ulatuslikult, et mõne loo sõnu teavad peast ilmselt iga generatsiooni esindajad.

Kollaaž: Villem Roosa

Aasta tagasi oli kohaliku hiphopi teemal kirjutamine lihtsam. Muusika oli värske ja huvitav ning ainest oli veel võrdlemisi vähe, seega igasugune ülevaade tekkis justkui iseenesest. See, mis juhtus Ühendriikides aastal 2016, juhtus Eestis aastal 2018 – räpp on nüüd zeitgeist. Pakkumine ületab nõudlust ja iga räppari kohta, kelle SoundCloudist või YouTube’ist avastad, tekib asemele kaks uut. Ettevõtete jõulupidusid, kus keegi DJlt nublut palus, oli ilmselt sadu kui mitte tuhandeid.

2018. aasta räpiga kaasnenud isikukultus ja DIY-mentaliteet kaotas kõiksugused illusioonid kvaliteedikontrollist ja igaüks hakkas järsku muusikat tegema. Eelmise kümnendi lõpus moodustasid argumendid stiilis „See ei ole päris räpp!” suure osa räppmuusika ümber tiirlevatest aruteludest. Sarnane kriitika elab teatud ringkondades jätkuvalt edasi, kuid päev-päevalt muutub räpi sildistamine aina võimatumaks. Kas näiteks Väike Pede on räppar või elav meem, kellele osaks saanud tähelepanu taga peidab ennast lihtlabane iroonia ja tahe kelleltki reaktsiooni välja pigistada? Ja kui Väike Pede ongi räppar, artist ja salageenius, kas sellisel juhul tuleks ümber hinnata, mida tähendavad eesti räppmuusika panteoni jaoks näiteks nimed MC Vimpel, Loogilised Poisid, TomK ja Waterboy?

Mõistagi oli eesti räpp aastal 2018 laiema kuulajaskonna jaoks üks suur granaadiplahvatus (nublu) saja väikse laiali paiskunud killuga (kõik teised), seega tasub lõppenud aastale tagasi vaadata ning noppida lisaks nublule välja mõned tähelepanuväärsed räppartistid, kelle nimi ei juhtu olema Tommy Cash.

SoundCloudist raadiosse

Eelmise aastanumbri sisse mahtus seitse nublu lugu, millest neli olid hitid. Raske oleks väita, et 2018. aastal ei olnud eesti räpp monopoolses seisus. Kohati võib isegi öelda, et kogu eesti muusika oli mõnda aega üheainsa artisti käes pantvangis. Isiklikult jõudsin rongi peale „Droonideks” ja olin „Mina ka” tuleku ajaks nublu loominguga suhteliselt hästi kursis, kuid isegi mind tabas selle pala edu ootamatult, peamiselt seepärast, et nublu senine looming, paljuski nagu enamik muusikat, mida tänapäeval SoundCloudi räpiks tituleeritakse, oli laiaks tarbeks liialt toores.

„Mina ka” oli aga nublu esimene päris lugu: korralikult masterdatud, maitsekalt steriilne, reketi feature ja geniaalselt lihtne refrään. nublu muusika on olnud algusest peale kergesti meeldejääv, kuid „Mina ka” või vähemalt selle esimene minut ja kolmkümmend sekundit on ohtlikult nakkavad. Kuna nublu esitab oma ridu keskmisest eesti räpparist meloodilisemalt, peaaegu lauldes, kõlab selle esimene pool nagu üks terviklik refrään. „Öölaps” ja „tmt (tujud mitte tunded)” muutsid ta muusika kõlapildi tantsulisemaks, kuid temaatika keerles jätkuvalt varajase nooruse ja näotu, isikustamata romantika ümber. „Mina ka” murdis hitiloome koodi, mida korrates ja millele vähehaaval lisades suutis artist domineerida suurt osa möödunud aastast.

SoundCloudist SoundCloudi

Avalik info: noored ei kuula raadiot ega vaata telekat. SoundCloudi räpp ei hõlma seega ainult muusikat, mida platvormile üles laaditakse ning seal jagatakse ja kuulatakse, vaid kirjeldab uut viisi, kuidas noored eelistavad üldiselt meediat tarbida – SoundCloudi ja YouTube’i vahendusel. Nalja pärast räpi lindistamine ei ole iseenesest midagi uut, kuid tänu interneti pakutavale võimalusele eimillestki väga kiiresti miski teha on senisest suurem šanss, et keegi seda tegelikult ka kuulab. Ja kui keegi kuulab, siis tekib surve paremini teha. Kuna 2018. aasta räpp on Metsik Lääs, ei kehti SoundCloudi räpi puhul kindlad reeglid, aga artistide areng, juhul kui see toimus, oli muljetavaldav. (Märkus: mõned reeglid siiski kehtivad, sest artikli kirjutamise käigus selgus, et Väikse Pede x Lil Antsu muusikavideo palale „Silmatilgad” on kustutatud. Eeldatavasti tõmmati piir sinna, kus alaealised asusid visuaalselt meelemürke propageerima.) SoundCloudis lugusid ja artiste sirvides jõudsin küllaltki kiiresti arusaamale, et žanr areneb meeletu kiirusega.

Kohati võib isegi öelda, et kogu eesti muusika oli 2018. aastal mõnda aega üheainsa artisti käes pantvangis.

Alguspunkti otsides leidsin EUTANAA$IA, kelle „47” tõi tagasi paari aasta taguse aja, mil Yung LeaniGinseng Strip 2002” maailma vallutas. EUTANAA$IA „47” meenutab muusikaliselt küll pigem Lil Uzi Verti lähenemist, kombineerides melanhoolset biiti, vastanduvaid emotsioone ja näiliselt mittemidagiütlevaid laulusõnu („uus Audi, uus Bimmer, mul on ilus mimm mees, 47 nagu trimmer”; „mul on kõik, mis ma vajan, kuid ma olen ikka kurb”). EUTANAA$IA jälgedes jõudsin artistini CLICHERIK, kes on paljudest eelmisel aastal SoundCloudis pead tõstnud uutest tulijatest muusikaliselt ehk kõige hoomatavam. Ennist mainitud kvaliteedikontroll on mõne artisti puhul tegelikult siiski olemas ning CLICHERIKI „Madalal” illustreerib seda ilmekalt: Guccit, Fendit, Chevyt ja teisi Ühendriikide räpi stereotüüpe ei elata kui reaalsust, vaid neid kasutatakse sõnades ära, et luua nauditav ja kerge minekuga helirida, mida ei pea võtma ülemäära tõsiselt („mul on seitse Gucci vööd, aga püksid ikka madalal”). Mõlemad lood jätkavad eesti hiphopile omast trendi produtseerida pilkupüüdvaid muusikavideoid, ja kui võtta arvesse, et tegijad on tihtilugu iseõppinud amatöörid, on visuaalne pool igati tasemel.

Lisaks väärib esiletõstmist Korgiklanni kassett „Kadriorgia”, mis oli konkurentsitult aasta kõige humoorikam, häirivam ja originaalsem väljalase. Formaadist tulenevalt ei ole see muusika mõeldud laiatarbekaubaks, kuid SoundCloudis ja Pudru Kuuli veebisaidil saavad huvilised ennast „Kadriorgiaga” kurssi viia.

SoundCloudist YouTube’i

Hiphop on lisaks muusikale visuaalkultuur, seega on muusikavideod säilitanud tähtsuse artisti identiteedi loomisel ja brändi edendamisel. Ühendriikide artistid, nagu Travis Scott („Sicko Mode”), Childish Gambino („This Is America”), Kendrick Lamar („King’s Dead”) ja Kodak Black („ZEZE”), on vaid mõned näited sellest, kuidas visuaalse keelega oma loomingut muusika raamidest kaugemale viia. YouTube’i liiguvad eesti räpis artistid, kelle nime tuntakse, keda laiem publik teab. Sestap domineerisid 2018. aastal videoplatvormi peamiselt nublu, Öed, 5miinust, Bad Art, Sip€lga14, reket, Küberünnak & Karmo ning Pluuto.

Sip€lga14 „Usain Bolt” tähistab esimest sellist katsetust, kus SoundCloudis kompromissitusega populaarsust kogunud artist püüab oma loomingut peavoolu jaoks tasandada. Tulemus tekitab kahetisi emotsioone. „Usain Bolt” kõneleb eestlaste joomisharjumustest, mis näitab teatud arenguid teemades, millest Sip€lga14 oma muusikas räägib, kuid Genkaga koostöös valminud lugu ja video kõlavad varasema diskograafia taustal üleprodutseerituna, vabana SoundCloudi paisatud loomingule omasest nooruslikust energiast. Üllatusi pole, kuid Sip€lga14 tõestab, et SoundCloudi räpp ei pea piirduma vaid obskuurse isetegevusega – väravad on avatud.

Nalja pärast räpi lindistamine ei ole iseenesest midagi uut, kuid tänu interneti pakutavale võimalusele eimillestki väga kiiresti miski teha on senisest suurem šanss, et keegi seda tegelikult ka kuulab.

Sarnase ülemineku tegi Pluuto „Mõtetes”. Eesti räpparitel on olnud alati probleeme hiphopi ja rnb tunnetuse kombineerimisega ning Pluuto oli üllataval kombel üks esimesi, kes lisas sarnaselt Drake’i ja Bryson Tilleriga edukalt oma muusikasse haavatavust. „Mõtetes” täitis tühimiku, mis oli eksisteerinud eesti hiphopis juba aastaid.

Kui rääkida nimedest, mille eest oli võimatu põgeneda, siis ei pääse Ödede suvehitist „Rulli Rulli Rulli”. Eesti muusikas ei toimu aasta jooksul maailma mõistes kuigi palju. Kui aga tekib pisikenegi kahtlus, et juhtumas on midagi suurt, siis võib kindel olla, et raadiojaamad ja telekanalid pigistavad sellest välja nii palju kui võimalik. „Rulli Rulli Rulli” jõudis augustikuuks punkti, kus olemuselt küllaltki kordava loo kajastamine oli ületanud hea maitse piirid. Selle tugevus on lihtsakoeline struktuur, mille tõttu on „Rulli Rulli Rullit” algusest lõpuni lihtne kaasa laulda, kuid individuaalseid elemente lähemalt inspekteerides ei jää kahtlustki, et terve suve raadiosagedusi ja kohalikku YouTube’i keskkonda domineerinud pala on muusikaline kiirtoit, mida on soovitatud tarbida mõõdukas koguses.

Tagapingipoisid

Alternatiivne hiphop toimetas vaikselt kulisside taga, kuid oli albumite, EPde ja muude projektide mõttes konkurentsitult eelmise aasta kõige viljakam alažanr. Sõna „alternatiivne” on pidevas muutumises, aga 2018. aasta kontekstis iseloomustab see kõige paremini näiteks artiste EiK, James Wolfgang Rassakas ja Sammalhabe, kes praktiseerivad sõnakunsti ning toimetavad väljaspool trende. Iseenesest ei tähenda see muidugi, et alternatiivsel skeenel kõik alati kenasti kokku tuleb. James Wolfgang Rassaka „Lõuna-Rakvere Underground Vol. 1” mahub hiphopi raamistikku väga lõdvalt ning töötab instrumentaalse albumina tunduvalt paremini. EiK maadleb „Unerohul” korraga luuletamise ja räppimisega; Luurel Varga produtseeritud „4SEIN” on üks vähestest lugudest, kus kaks maailma kohtuvad muusikaliselt rahuldavalt. Kõige oskuslikumalt liikus alternatiivse hiphopi maastikul Sammalhabe, kelle aastatel 2016–2018 valminud EP „james” seob mängleva kergusega rõõmsatujulise kuvandiga biite, murevabasid sõnu ja üle keskmise oskuslikku räppimist ning maksab Bandcampis ainult neli eurot.

Kuhu edasi?

Eesti Muusikaauhindade aasta räpialbumite kategooria nominente sirvides selgus, et eesti hiphop januneb albumite järele. Artiste, kes väärivad tähelepanu, tegutseb rohkem kui kunagi varem, kuid selge sihiga projekte on lõppkokkuvõttes vähe. Praegu on vaja midagi, mis toimiks samamoodi nagu Dizzee Rascali „Boy in da Corner” või Skepta „Konnichiwa” grime’i puhul – projekti, mis paneks hoomatavasse konteksti muutused, mis on žanris viimase kahe aasta jooksul toimunud.

Ülevaated jätavad tihtilugu kokkuhoiu eesmärgil mainimata küllaltki suure osa artistidest ja grupeeringutest, seega oleks viisakas lisada veel mõned väljatoomist väärivad nimed: HOAX, Rom, marp$, villemdrillem, Mäx, Dew8 ja Grinks.

Mihkel Noot on BFMi nüüdismeedia magistriprogrammi esmakursuslane ja juhib IDA raadios korra kuus elektroonilise muusika saadet „Maa-alune”. Kui ta parajasti ei õpi ega tööta, võite kohata teda mõnel Tallinna muusikaviktoriinil.