Radikaalseks tembeldatud Kreeka võimupartei programmiliste seisukohtadega tutvudes näeme, kuidas neoliberaalne Euroopa on klassikalised sotsiaaldemokraatlikud põhimõtted ära põlanud. Ometi on Syriza esiletõus poliitspektri vasaktiivale toonud uut hingamist, mida on järjest raskem ignoreerida ja marginaliseerida.

Kreeka peaminister ja Syriza liider Alexis Tsipras. Foto: Filippo Riniolo (CC BY-ND 2.0)

Möödunud aasta jaanuaris Kreekas võimule tulnud Syrizat nimetatakse nii Eesti kui ka muu maailma meediakajastustes vasakpoolseks erakonnaks ja tavaliselt mainitakse ka partei lubatud kasinuspoliitikavastaseid meetmeid. Sageli võib leida Syriza kohta aga määratluse „vasakäärmuslik” või „vasakradikaalid”. Säärane kategooria muudab kohe suhtumist parteisse, sidudes selle teistsuguse ideoloogilise mõõtmega, mis asetab ta automaatselt poliitika peavoolust väljapoole.

Igasugune seos radikaalsusega muudab inimesed ärevaks. Ehkki ärevust leidub praegusel poliitilisel maastikul kogu Euroopas, tekitab vasakäärmuslusele viitamine Eestis ajaloolis-poliitilistel põhjustel seda veelgi rohkem. Seetõttu on paslik vaadelda lähemalt Kreeka võimupartei ideoloogilisi seisukohti, et saada selgem pilt, kas Syriza näib radikaalne peamiselt oma vastandumises kasinusmeetmeile või leidub partei ideoloogias ka tunnuseid, mis teevad selle olemuslikult vasakäärmuslikuks. Rõhutada tuleb, et selles artiklis tegelen vaid Syriza ideoloogiliste dokumentidega (mis on ingliskeelsetena vabalt kättesaadavad erakonna kodulehel), mitte partei reaalse poliitikaga. Artikli esimeses osas keskendun Syriza programmile ning teises arutlen radikaalsuse üle laiemalt. Samal teemal kirjutasin eelmisel aastal Sirbis.

Ideoloogia

Alustagem sellest, et radikaalseks nimetamine tundub Syriza puhul vähemalt esmapilgul õigustatud. Syriza on akronüüm partei nimest Synaspismós Rizospastikís Aristerás, mida tõlgitakse nii inglis- kui ka eestikeelses meedias Radikaalsete Vasakpoolsete Koalitsiooniks. Vasakpoolsete ning vasakäärmuslike erakondade liiduna asutati Syriza aastal 2004, 2013. aastal ühineti aga ühtseks parteiks. Syriza on võitnud kahed viimased valimised, mis olid mõlemad ennetähtaegsed, kuid jäi kummalgi korral napilt ilma absoluutsest enamusest parlamendis. See viis mõlemal korral koalitsioonini ideoloogilise vastase, äärmuskonservatiivse parteiga ANEL (Sõltumatud Kreeklased). Erakondi ühendab aga vastuseis Kreeka senistele laenulepingutele.

Enne esimesi erakorralisi valimisi jaanuaris 2015 sõnastas Syriza oma valimisprogrammis põhilise eesmärgina Kreeka valitsuse tagasiastumise, mis lõpetaks olukorra, mida partei iseloomustas „kreeka tragöödiana”: üldine töötus ligi 30% ja noorte seas 60%; üleüldine vaesus, majapidamiste võlad, väikeste äride sulgemised. Erakonna peamine valimislubadus oli nn troika (Euroopa Komisjon, Euroopa Keskpank ja Rahvusvaheline Valuutafond) memorandumi tühistamine ning Kreekale antud laenude ja abipaketi tingimuste üle läbirääkimine. Sotsiaalmajandusliku ja poliitilise olukorra parandamiseks töötas erakond välja rahvusliku ülesehitamisplaani, milles keskenduti majanduse taaskäivitamisele, töötuse alandamisele ning poliitilise süsteemi reformile. Plaan nägi muu hulgas ette tasuta elektri võimaldamist vaesuspiirist allpool elavatele majapidamistele ning tasuta arstiabi ja ravimeid ravikindlustuseta töötutele. Pakutud meetmete hinnaks märgiti ligi 11,4 miljardit eurot, rahaallikana nähti majanduse elavnemisest tõusvat tulu ning erinevaid Euroopa Liidu fonde.

Olulisim dokument, kust võib leida Syriza ideoloogilise tuuma, on partei asutamiskongressil 2013. aasta juulis vastu võetud poliitiline resolutsioon, kus on esitatud erakonna vaade toonasele olukorrale rahvusvahelisel tasandil ja Kreekas endas ning teiseks loetletud üles Syriza programmilised tõekspidamised.

Neoliberalismi vastu. Juba programmi esimestest ridadest vastandab Syriza end otsesõnu neoliberalismile. Partei näeb endal ajaloolist vastutust päästa Kreeka rahvas „katastroofilise neoliberaalse poliitika käest, mis on muutnud riigi võlakolooniaks ning marginaliseerinud selle loovad, ühiskondlikud ja tootlikud jõud”. Kuid neoliberalism polevat probleemiks üksnes Kreekas, vaid Euroopas laiemalt, nimelt ei olevat vananeval Euroopal ülejäänud maailmaga võrreldes mingeid väljavaateid, kui ei pöörduta eemale „ennasthävitava neoliberaalse strateegia” teelt. Neoliberaalne Euroopa Liit eitavat kogu Euroopa integratsiooni ideed, sest domineerivad jõud liidus endas rikuvad ELi ja eurotsooni institutsionaalset raamistikku. Seega on neoliberalism süüdi Kreeka ja maailma hädades üldisemalt – heaoluühiskond ei ole löögi all üksnes Kreekas, vaid üle Euroopa, sest töökohti jääb vähemaks, avalikke hüvesid erastatakse ning demokraatlikud institutsioonid nõrgenevad.

Klassipoliitika. Syriza näeb ühiskonda klassidesse jaotununa, tunnustab klassivõitlust ning peab vajalikuks töölis- ja keskklassi vahelist solidaarsust, millega mõjutada võimulolijaid. Teisalt ei maini Syriza klasside kaotamist, vaid leiab, et poliitika tulemusel peaks klassierinevused tuntavalt vähenema. Seega on Syriza vaade klassipoliitikale enim seostatav sotsiaaldemokraatiaga.

Syriza toetajate kogunemine Ateenas. Foto: Adolfo Lujan (CC BY-NC-ND 2.0)

Võrdsus, ühisomand ja sotsiaalne turvalisus. Syriza arvates ei tohi olla ühtki kodanikku, kel puudub ellujäämiseks vajalik minimaalne sissetulek, ligipääs tervishoiule ning toidule ja korralikule eluasemele. On tõsi, et Syriza pakutud meetmed võrdsema ühiskonna saavutamiseks ei meeldi paljudele teistele erakondadele ega ühiskonnaliikmetele, kuid ei saa ka öelda, et neis oleks midagi revolutsioonilist. Sotsiaalse turvalisuse tagamiseks peab Syriza vajalikuks ulatuslikumat jõukuse ümberjagamist, mis võimaldaks järk-järgult tõsta palku ja sotsiaalkulusid. Avalikku sektorit tuleks kasvatada, et nimetatud eesmärkide täitmine oleks võimalik. Riigi tulude allikana näeb partei rikkamate ühiskonnaliikmete kõrgemat maksustamist, mida toetaks analüütilise vararegistri loomine. Panama paljastuste valguses väärib märkimist, et Syriza on esimese võimul oleva Kreeka erakonnana asunud uurima kodanikke, kes hoiustavad suuri deklareerimata summasid välismaal (nn Lagarde’i nimekiri).

Syriza on kindel ühisomandi pooldaja. Pangad peavad olema partei meelest üldse avalikus omanduses, et teenida ühiskonna laiemaid huve. Syriza tahab taastada riigi kontrolli juba erastatud ettevõtete üle ning peatada planeeritud erastamised, et kaitsta strateegilise tähtsusega asutusi. Tootmine peab minema avaliku sektori juhtimise alla, võttes sealjuures arvesse iga sektori ja regiooni eripärasid. Tugevdama peab ühistulist tegevust ning väikseid ja keskmise suurusega firmasid.

Samas ei soovi Syriza jõuda välja plaanimajandusse, kus kogu ettevõtlust ja majanduselu laiemalt juhiks riik. Ses mõttes ei saa Syriza majanduslikke põhimõtteid kindlasti samastada kommunismiga, vaid pigem traditsioonilise sotsiaaldemokraatiaga, mille järgi peaks riigil olema kontroll olulisimate ettevõtete üle ning majanduses tuleks soodustada ühistuid. Eraomandi täielik kaotamine pole kindlasti Syriza pakutavate meetmete hulgas. Seejuures tasub mainida, et riigi osalusega panku leidub praegugi näiteks Saksamaal, Austrias ja Portugalis, rääkimata riigi omanduses olevatest suurettevõtetest – seda radikaalset vormi kohtab ka meil.

Tööliste õigused. Syriza soovib parandada tööliste olukorda, sest neoliberaalne kapitalism olevat löönud töölisklassi kõige valusamalt. Programmi järgi peaks olema töölistele tagatud kindel miinimumpalk. Samuti peaks tugevdama ametiühinguid, et neil oleks võimekust töölisklassi huvide eest seista. Töölised vajavad kaitset vallandamise eest ning neil peaks olema õigus ühiselt oma töötingimuste nimel sõna võtta. Deklareerimata ja kehvade töötingimustega töökohti ei tohi lubada, samuti peaks töölistel olema oma osa ettevõtte juhtimises. Kindlasti ei kutsu Syriza marksistide kombel töölisi üles revolutsioonile, pigem on partei seisukohad jällegi seostatavad klassikalise sotsiaaldemokraatiaga.

Otsedemokraatia ja detsentraliseerimine. Poliitilist süsteemi soovib Syriza muuta kaasavamaks ja demokraatlikumaks. Seepärast peetakse programmis vajalikuks otsedemokraatia mehhanismide sisseviimist nii kohalikul kui ka keskvalitsuse tasandil. Need ideed on kõige paremini kooskõlas nüüdisaegse marksistliku käsitlusega, mida nimetatakse uusvasakpoolsuseks (new left). Uusvasakpoolsed kritiseerivad radikaalselt tänapäevast tööstusühiskonda, rõhutades samal ajal vajadust detsentraliseerimise, suurema osaluse ja isikliku vabanemise järele. Leitakse, et kapitalism küll dehumaniseerib töölisi, ent lahendus võib peituda revolutsiooni asemel ka ühiskonna ümberkorraldamises paremate sotsiaalsete tagatiste kehtestamise ning demokraatlikumate võimusuhete kaudu. Õieti on terve Syriza programm tugevasti uue vasakpoolsuse ideedest mõjutatud, ehkki paljud seisukohad kattuvad samal ajal ka klassikalise sotsiaaldemokraatiaga.

Keskkond. Syriza programmis on oluline osa keskkonnahoidlikul majandamisel – riik peaks maavarasid kaevandades lähtuma eeskätt keskkonna huvidest. Samuti on partei kapitalistliku konkurentsimudeli ja piiramatu kasvu vastu ning toetab teistsugust lähenemist, mis põhineks inimtegevuse ja looduslike ressursside kasutamise vahelisel tasakaalul. Sotsialismis pole keskkond ajalooliselt eriti oluline teema olnud. Kindlasti võib Syriza puhul näha mõjutusi ökologismist, mille üks keskne põhimõte on jätkusuutlikkus, sest lõputu majanduskasv pole ressursside piiratuse tõttu võimalik. Siin ilmneb vahest kõige otsesem kriitika kapitalistliku majandusmudeli suunas, mida põhjendatakse just nimelt keskkonnahoiu eiramisega pidevale kasvule orienteeritud majanduses.

Alexis Tsipras. Foto: UN Photo (CC BY-NC-ND 2.0)

Radikaalsuse muutumine

Kirjeldatu põhjal võib igaüks ise mõelda, kui radikaalne ikkagi on partei, mis tähtsustab riiklikke ettevõtteid, töötingimuste kaitset, paremaid sotsiaalseid tagatisi, otsedemokraatiat või keskkonda arvestavat majandamist. Väidan, et programmiliselt pole Syriza radikaalne partei. Kindlasti on Syriza praeguse ühiskonnakorralduse suhtes väga kriitiline, ent tuleb rõhutada, et partei ei taotle kuskil kommunistlikku revolutsiooni. Syriza meedia kaudu tekkinud äärmuslik kuvand pole programmi uurides põhjendatud. Muide, kapitalismi kaotamist sooviv partei on Kreekas täiesti olemas, kuid see pole Syriza, vaid Kreeka kommunistlik partei KKE, mis on ühtlasi riigi vanim erakond ja üks kõige äärmuslikumaid omalaadseid terves Euroopas.

Minu hinnangul seisneb Syriza radikaalsus erakonna vastuseisus kasinuspoliitikale ning see positsioon on partei jaoks selgelt olemuslik – lubadus Kreeka abipaketi tingimused nn troikaga uuesti läbi rääkida ning kreeka rahva jaoks paremad tingimused välja võidelda oli põhiline, millega Syriza enne võimuletulekut kampaaniat tegi ning mis ta ka lõpuks võimule tõi. 2014. aastal avaldatud valimisprogrammis taotles Syriza selgesõnaliselt riigivõlast suurema osa kustutamist Euroopa võlakonverentsi kontekstis, viidates Saksamaa võlgade mahakirjutamisele 1953. aastal. Valijaile esitati valik: uute tingimuste üle läbirääkimine Syriza juhitud valitsuse all või laenuandjate nõudmistele tingimusteta alistumine. Mustvalgelt väljendudes seisis programmis, et valik on kasvu või kasinuse vahel.

Kriisijärgses Euroopas domineeriva Saksamaa rahanduspoliitiliste hoiakute taustal võib see kõik tõesti radikaalne tunduda. Seda on hästi tajuda ka Eestis, kus karm eelarvepoliitika ja laenamisest hoidumine on olnud pikka aega võimulolijate tähtsateks põhimõteteks. Majanduslik kasinus on saanud sedavõrd domineerivaks juhtmõtteks, et valdav osa ettepanekutest, mis selle jäigast rajast kõrvale kalduvad, saavad endale külge radikaalsuse häbistava pitseri. Pole sugugi ime, et häälekaimad kriitikud Syriza valitsuse suunal on olnud teiste seas Portugal ja Hispaania – kui kreeklased oleksid läbirääkimistel õnnestunud, pidanuks nimetatud riikide poliitikud selgitama oma valijaile, miks oli rahval vaja omal ajal kasinuse käes kannatada, kui kriisist saanuks ka teisiti väljuda.

Nüüdseks teame, et läks teisiti, kui Syriza soovis. Esimese poole aasta jooksul pärast võimuletulekut kestnud läbirääkimised uue abipaketi tingimuste üle kulmineerusid eelmise aasta 5. juulil, mil kreeklased hääletasid referendumil kümmekond päeva varem esitatud leppetingimuste üle, lükates need tagasi enam kui 60% osakaaluga häältest. Pühapäevaõhtune peojoovastus pärast referendumitulemuste selgumist läks aga kiiresti üle, kui juba järgmisel päeval algasid läbirääkimised uute tingimuste üle ning Kreeka valitsus palus mõne päeva pärast eurotsooni päästefondist uut kolmeaastast abipaketti, mille nad ka said, kuid veelgi karmimate tingimustega, kui oleks sisaldanud eelmine pakett. Kasinuspoliitikavastaste meetmete asemel nõustus Syriza esimees ja peaminister Alexis Tsipras pensionikärbete, maksutõusude ja muude kasinusmeetmetega.

Sealjuures on selge, et Syriza valitsus on teinud vigu. Nõustumine algselt laual olnud päästepaketi asemel märksa rangemate nõudmistega oli otseselt pooleaastase ebaõnnestunud mängurluse tagajärg. Syriza pole kindlasti oma ideoloogilisi positsioone hüljanud – hoolimata kehvast abipaketist võideti siiski septembris toimunud teised erakorralised valimised –, kuid sisuliselt on siiski muututud neoliberaalse abipaketi tingimuste elluviijaks, mis ei käi eriti hästi kokku parteiprogrammis kirjeldatud nõudmistega. Thessaloníki valimisprogrammis sõnastatud suurejoonelisi eesmärke pole parteil võimalik täita, sest neil puuduvad selleks vajalikud rahalised vahendid. Seega eksisteerib meeletu lõhe poliitika, mida Syriza on laenuandjate nõudmiste rahuldamiseks sunnitud ellu viima, ning partei enda soovitu vahel. Küllap väljendub see ka erakonna toetusnumbrites. Värskeima arvamusküsitluse järgi on Syriza ees Kreeka populaarseim partei paremkonservatiivne Uus Demokraatia, kes kaotas võimu just nimelt Syrizale.

Samal ajal on aga märkimisväärne, et kui marksistlik retoorika kõrvale jätta, ei ole Syriza oma programmidokumentide põhjal midagi sellist, mille eest vähemalt valimisplatvormide järgi ei seisaks kogu Euroopa (vasakpoolsed) peavooluerakonnad. Võib-olla on hoopis nii, et Syriza tõekspidamised häirivad eelarveaukudega maadlevaid riike, kes on asunud vaikselt oma heaoluühiskondi koomale tõmbama. Euroopa sotsialistide ja sotsiaaldemokraatide ühisrindest kasinuspoliitika vastu pole praegu mõtet rääkida, vähemasti pole seda eriti näha.

Samas on vasakpoolsed peavooluerakonnad hädas kogu Euroopas, sest nende toetusnumbrid üha langevad ja valimisi ei suudeta võita. Parimaks näiteks on Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei, kes on küll võimul, kuid ei suuda tõusta küsitlustes kõrgemale 25 protsendist ning sai hiljuti kahtedel liidumaavalimistel kolmest hävitavalt lüüa. Ilmekas on sama tendents ka Kreekas, kus aastaid riiki valitsenud sotsiaaldemokraatlikku PASOKi toetab vaid 6% valijatest, sama palju kui paariaerakondi Kuldset Koidikut ning KKEd.

Pärast Syriza võimuletulekut on vasakpoolsed ideed tegelikult veel enam esile kerkinud, ehkki Syriza pole olnud oma programmi eest seismisel eriti edukas. Varsti on Briti leiboriste juhtinud peaaegu aasta Jeremy Corbyn, keda peetakse kohati isegi hullemaks radikaaliks kui Syrizat. Corbyn on kutsunud oma erakonnakaaslasi Syriza poole vaatama ja neist eeskuju võtma. Abipaketi-läbirääkimisi vedanud Kreeka endine rahandusminister Yanis Varoufakis on algatanud uue üleeuroopalise liikumise DiEM25, millega soovitakse Euroopa Liitu rohkem demokraatiat tuua. Kodulehe andmeil on neil 56 riigis enam kui 17 000 liiget, teiste seas näiteks Noam Chomsky ja Ken Loach. Eelmise aasta lõpus toimunud üldvalimistel Hispaanias tõusis suuruselt kolmandaks parteiks erakond Podemos, kellega Syrizal on suuri sarnasusi. Ning muidugi ei saa mainimata jätta USA presidendivalimisi, kus end demokraatlikuks sotsialistiks nimetav Bernie Sanders on osutunud demokraatide esinumbrile Hillary Clintonile märksa tugevamaks vastaseks, kui esialgu arvati.

See kõik ei tähenda muidugi, et kasinusvastased vasakpoolsed järjepanu valimisi võitma hakkavad, ent vale oleks uusi suundumusi ignoreerida ning püüda neid juba eos marginaliseerida.