Pidev kaalulangetamine ja söömise ülemäära kontrolli all hoidmine röövib eneseusalduse ja toidust saadava naudingu ning on tihti tervisele kahjulikum kui kaalunumbritega vaherahu sõlmimine.

Illustratsioon: Lilian Hiob

Kunagi, kui ma veel laps olin, saatis vanaema mind vahel täitsa üksi meie kodutänava poodi, peos kokkumurtud nimekiri, mille ma poemüüjale ulatasin. Selle vastutusrikka ülesande täitmise eest sain valida ühe limonaadipudeli, mille me hiljem vennaga köögilaua taga istudes täpselt pooleks jagasime. Millimeetri täpsusega. Selleks et veel ausam oleks, üks valas, teine valis. Jagasime neid magusaid, kavalalt sätendavaid mulle võrdselt. Alles nüüd tagasi vaadates märkan, kuidas väikestes pealtnäha tähtsusetutes hetkedes peituvad pisikesed, aga siiski tähendusrikkad õppetunnid. Piisava korduse tulemusel kasvavad need harjumusteks ja tõekspidamisteks, mis panevad aluse paljulegi, mille täiskasvanuikka kaasa võtame.

Ja siis haarasime vennaga taskutest nutitelefonid ning märkisime kaalulangetusrakendusse milliliitri täpsusega äsja joodud limonaadi koguse. Rakendus omakorda õpetas, et tegemist on „punase” ehk „ainult harva” maiusega. Punaste toitude limiit oli selleks päevaks täis ja kui tahtsime head lapsed olla, pidime meeles hoidma, mis päeva lõpuni keelatud oli.

Õnneks viimast meiega muidugi tegelikult ei juhtunud, aga paljude tänapäeva laste jaoks on see juba reaalsus. USA üks edukaim dieediettevõte Weight Watchers tuli hiljuti välja kaalulangetusrakendusega Kurbo, mis on suunatud lastele alates kaheksandast eluaastast. Dieedipidamine ehk toiduenergia teadlik piiramine kaalulangetuse eesmärgil ei ole küll midagi uut, kuid see, et oleme valmis õpetama seda lastele, on märk dieedikultuuri ulatuslikust läbipõimumisest meie kollektiivse teadvusega.

Britta Talumaa. Foto: Erakogu

Loodud läbi kukkuma

Dieedikultuur on tõekspidamiste süsteem, mis idealiseerib kõhnasid kehasid ning seostab madalat kehakaalu tervise ja moraalsete väärtustega. Kõhnus on selles staatuse sümbol ning kaalulangetus alati positiivne. Need, kes ideaalile ei vasta – ehk enamik meist –, on kohustatud toitumist teadlikult piirama lootuses oma keha vormida, et tõestada enda tervislikkust, headust ja väärtust.

Lootus on ka ainus, mida me sellest saame, sest dieedipidamine on märkimisväärselt ebaefektiivne. Ligi 95% inimestest, kes kaalu langetavad, korjavad kõik kaotatud kilod paari aasta jooksul tagasi.[1] Kuni kaks kolmandikku neist võtab kaalus juurde veel enam, kui esialgu kaotati.[2] Ühes 2015. aasta uuringus, kus osales üle 76 000 mehe ja 99 000 naise, keda jälgiti üheksa aastat, leiti, et edukate kaalulangetajate hulk on veelgi väiksem, vaid 2–5%.[3] Kui mõistlik on suunata oma energiat ja tähelepanu iga päev tegevusse, mille edukuse määr on 2%? Kes sellest kasu saab? Kas on eetiline soovitada, isegi tervise edendamise eesmärgil, sekkumist, mis on 95% ebaefektiivne?

Suurem probleem ei ole pahatihti kõrge kehakaal, vaid sellega kaasnev ärevus ja püüdlus alla võtta. Kultuuriline soov kõik kehad ühesuguseks vormida.

Dieedipidamine lõpeb tihtipeale pideva kaalukõikumise ehk paljudele tuttava ennast taasloova tsükliga: alusta dieeti, võta kaalus alla, tee mõni eksimus, söö rohkem ja kõike ja palju, võta kaalus juurde, alusta dieeti… Kõik lootuses, et ükskord oleme lõpuks aktsepteeritud ja austatud, ilusad ja head. Edukad? 100% tervislikud? Surematud? Kui me ainult piisavalt pingutaks. No seekord peab toimima.

Dieeditsükkel ei raiska eesmärgitult mitte ainult meie väärtuslikku aega ja tähelepanu, vaid kahjustab meie füüsilist, vaimset ja sotsiaalset tervist. Kaalukõikumine on iseseisvalt olenemata kehakaalust haiguste riskitegur, soodustades vererõhu tõusu, kõhuümbruse rasva ladestumist, insuliinitundlikkuse vähenemist ning kroonilist põletikku.[4][5] On igati tõenäoline, et kaalukõikumine on kahjulikum kui ülekaal ise.[5] Suurem probleem ei ole pahatihti kõrge kehakaal, vaid sellega kaasnev ärevus ja püüdlus alla võtta. Kultuuriline soov kõik kehad ühesuguseks vormida.

Peale selle, et tahtlik kaalulangetus, eriti nooremas eas, soodustab paradoksaalselt ülekaalulisust, on see kõige suurem söömishäirete tekke riskitegur.[6][7] Toiduenergia teadlik piiramine, toitumiskavade range järgimine või ainult „tervislikkusel” põhinev toiduvalikute ja -välistuste tegemine eirab söömise kogemuslikku poolt.

Rahuldust pakkuvad söömiselamused on inimlik baasvajadus ja igaühe õigus, alati.

Kaotatud eneseusaldus

Kui keskenduda pidevalt söömise ideelisele osale, jäävad varju toidu maitsed, tekstuurid ja aroomid, keha loomulik nälja- ja täiskõhutunne ning võib-olla ka kõige tähtsam – nauding. Need kõik on teadmiste ja meie endi loodud toidureeglite kõrval vähemalt sama olulised signaalid, mis aitavad meil süüa mitmekesiselt ning vastavalt oma individuaalsetele vajadustele.[8] Rahuldust pakkuvad söömiselamused on inimlik baasvajadus ja igaühe õigus, alati.

Toiduvalikute tegemisel vaid välisele autoriteedile toetumine rebib meid lahti meie sisemisest intuitiivsest toitujast, õõnestab eneseusaldust ning -austust. See loob viljaka pinnase, milles häiritud toitumisviisid saavad üha rohkem kontrolli – seda peegeldab ka tõsiasi, et viimase kümne aasta jooksul on diagnoositud toitumishäirete arv kahekordistunud.[9]

Enam ei loe me kaloreid, vaid suhkru gramme, ei jäta toidukordasid vahele, vaid praktiseerime paastumist, ei nälgi, vaid teeme maksapuhastuskuuri. Dieedikultuur on maskeerunud tervislikkuse taha.

zSiinkohal on oluline rääkida sellest, mida dieedipidamine tänapäeval tähendab. Sõnaselge kalorite piiramine või kaalulangetus ei ole enam moes. Seda teab ka Weight Watchers, kes ei kutsu end enam oma õige nime järgi kaalulangetajateks, vaid lihtsalt WWks. „See ei ole dieet, see on elustiil,” ütleb moodne dieeditööstus. Selle kõrvale on tekkinud ka uus toitumishäire nimega ortoreksia – kompulsiivne „õigesti söömine” tervise nimel.[10]

Enam ei loe me kaloreid, vaid suhkru gramme, ei jäta toidukordasid vahele, vaid praktiseerime paastumist, ei nälgi, vaid teeme maksapuhastuskuuri. Dieedikultuur on maskeerunud tervislikkuse taha. Enam ei pea toit olema energiavaene, vaid „puhas”. Kuid ei tasu lasta end eksitada – asi on siiski kehakaalus, usus, et tervist on võimalik hinnata välimuse, „enne ja pärast” piltide järgi. Miks muidu on niivõrd ebausutav tõsiasi, et nii-öelda ülekaalulisel inimesel, kellel on tervislikud harjumused – kes on aktiivne, ei suitseta, tarbib alkoholi mõõdukalt, sööb puu- ja köögivilju –, võib olla sama suur haiguste risk võrreldes samu harjumusi praktiseeriva, aga nii-öelda normaalkaalus inimesega.[11]

Lihtne rõõm toidust

Toidu funktsioon ei ole aga kunagi olnud ainult toitainete pakkumine või „oma optimaalse mina” loomine. Lisaks tervise toetamisele ja hoidmisele aitab söömine väljendada ning kogeda ühtekuuluvustunnet, armastust, võrdsust, rõõmu. Toiduga seonduvad mälestused, koos viibitud aeg, traditsioonid, kindlustunne, usaldus, kosutus, lõbu. Nauding.

Minu lapsepõlvetoitude seas olid kaneelisaiad ja külmutatud pitsad. Iga laupäev täitus kodu magusa kaneelilõhnalise embusega ja soe toit oli alati kättesaadav, isegi kui olin üksi. See oli stabiilsus ja turvatunne, mitte „valge surm” või „rämpstoit”.

Mäletan ka enda korjatud koduaia maasikaid ja seda suurt veega täidetud kaussi, mis alati köögikapil seisis ja millest me pidevalt seal ulpivaid porgandeid näppamas käisime. Mäletan, kuidas me vennaga teleka ees kurki sõime. Lõikasime otsa ära ja sõime kurgi lusikaga seest tühjaks. Ja siis tegime sellest endale veetassi.

Ma ei mäleta aga toiduga seotud süü- või häbitunnet. Ma ei mäleta „heade” toitude söömise üle uhkuse tundmist või „halbade” toitude ihalemist. Toit oli ja on siiani igapäevane lihtne rõõm, mitte pidev tahtejõusõda iseenda vastu, pidev püüdlus jõuda ideaalse minani.

Turvalises ning hinnangutevabas toidukeskkonnas kasvamine on tõeline vedamine. Täiskasvanuikka jõudes peame aga kõik dieedikultuuriga tuttavaks saama. Kultuuriga, mis hüüab „rasvumisepideemia!” ja tembeldab meie kehad isiklikeks sundprojektideks, mis on loodud läbi kukkuma.

On irooniline, kuidas lahendus, mis lubab igavesti kestvat õnne ja tervist, on täpselt see, mis lõhub hea tervise ja hästi elatud elu kõige olulisemat alustala ehk sotsiaalsust. Meie elukvaliteet oleneb meie suhete kvaliteedist ning toidu jagamine ja muretu nautimine on olnud alati suhtluse lahutamatu osa. Dieedipidamine paneb meid otsima vastuseid väljastpoolt, kui peaksime kuulama iseennast, või teisel juhul keskenduma eine mõjule, kui võiksime nautida ühist söömaaega ja seltskonda.

Dieedikultuur on oma olemuselt probleemne. Juba ammu on aeg öelda sellele „ei, aitäh”. Öelda, et kõik kehad on aktsepteeritud ja väärivad austust ning hoolt. Keskenduda harjumustele ja tegevustele, mis päriselt kaitsevad tervist ja loovad heaolu. Tuletada meelde, mis tunne oli olla intuitiivne toituja, kellena me kõik sündinud oleme. Ja lastele loodud toitumisrakendused? Unustage ära.

Britta Talumaa on registreeritud toitumisnõustaja ning kliinilise toitumise ja rahvatervise magistrant Londoni Ülikooli Kolledžis. Huvitaval kombel meeldib talle kirjutada… toitumisteadusest, aga tegelikult ka igasugustest teistest headest asjadest. Kõigest, mis loob heaolu.

[1] Crawford, D.; Jeffery, R. W.; French, S. A. 2000. Can anyone successfully control their Weight? Findings of a three year community-based study of men and women. – International Journal of Obesity, nr 24, lk 1107–1110.
[2] Mann, T.; Tomiyama, A. J.; Westling, E.; Lew, A. M.; Samuels, B.; Chatman, J. 2007. Medicare’s search for effective obesity treatments: diets are not the answer. – American Psychologist, nr 62, lk 220–233.
[3] Fildes, A.; Charlton, J.; Rudisill, C.; Littlejohns, P.; Prevost, A. T.; Guillford, M. C. 2015. Probability of an obese person attaining normal body Weight: cohort study using electronic health records. – American Journal of Public Health, nr 105, lk e54–e59.
[4] Montani, J.-P.; Viecelli, A. K.; Prevot, A.; Dulloo, A. G. 2006 Weight cycling during growth and beyond as a risk factor for later cardiovascular diseases: the ‛repeated overshoot’ theory. – International Journal of Obesity, nr 30, lk 58–66.
[5] Strohacker, K.; McFarline, B. K. 2010. Influence of obesity, physical inactivity, and weight cycling on chronic inflammation. – Frontiers in Bioscience (Elite edition), nr 2, lk 98–104.
[6] Patton, G. C.; Selzer, R.; Coffey, C.; Carlin, J. B.; Wolfe, E. 1999. Onset of adolescent eating disorders: population based cohort study of over 3 years. – BMJ, nr 318, lk 765.
[7] Simpson, C. C.; Mazzeom S. E. 2017. Calorie counting and fitness tracking technology: associations with eating disorder symptomatology. – Eating Behaviours, nr 26, lk 89–92.
[8] Schaefer, J. T.; Magnuson, A. B. 2014. A review of interventions that promote eating by internal cues. – Journal of the Academy of Nutrition and Dietetics, nr 114, lk 734–760.
[9] Galmiche, M.; Dechelotte, P.; Lambert, G.; Tavolacci, M. P. 2019. Prevalence of eating disorders over the 2000-2018 period: a systematic literature review. – The American Journal of Clinical Nutrition, nr 109, lk 1402–1413.
[10] Hanganu-Bresch, C. 2019. Orthorexia: eating right in the context of healthism. – Medical Humanities.
[11] Matheson, E. M.; King, D. E.; Everett, C. J. 2012. Healthy lifestyle habits and mortality in overweight and obese individuals. – The Journal of American Board of Family Medicine, nr 25, lk 9–15.