Valed arusaamad õigest toitumisest võivad sportlase karjäärile lõpu teha. Sealjuures on söömishäirega sportlasi Eestis rohkem kui varem.

Illustratsioon: Isshiki Mayumi „Little Climber’s Climbing”, 2016 (CC BY-NC-ND 4.0). Allikas: Behance

Kas sa oma tagumikku oled vaadanud? // Ära sina küll rohkem söö. // Kui kaalu langetad, hüppad kõrgemale.

Üks neist lausetest öeldi kunagi ka selle teksti autorile. Pärast seda muutus kehast mõtlemine ja suhtumine sellesse. Algas aastaid kestnud kaaluline allakäik, kus 80-kilosest rõõmsameelsest võrkpallurist sai 50-kilone ning kergesti ärrituv anorektiline tütarlaps söömishäirete keskuses Tartus.

Vahel piisab probleemi tekkimiseks vaid ühest lausest. Haigus tabab eriti neid, kes üritavad endast alati maksimumi anda. Tihti on selleks sihtgrupiks sportlased, kes on kõrgete ootustega, iseseisvad ja perfektsionistid. Need on omadused, mis tagavad õnnestumise spordis, aga loovad ka aluse söömishäirete tekkeks.[1] Meessportlased üritavad tavaliselt kaalu ja lihasmassi kasvatada, samal ajal muretsevad naised aga kilode ja keharasva vähendamise pärast.[2] Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatri Kadi Pajusalu sõnul pole seejuures alati kerge tõmmata piiri normaalse ja häirunud söömiskäitumise vahele. „Sümptomitest saab probleem alles siis, kui see hakkab korduma ja kahjustama füüsilist tervist või igapäevast toimetulekut.”

Sagenev probleem

Ortoreksiat ja buliimiat põdenud Triin (29) peab end perfektsionistiks. Temal algas probleem Viljandi kultuuriakadeemias tantsukunsti õppides. „Ma ei ole kunagi peenike olnud. Tundsin end teiste kõrval ebamugavalt ning otsustasin saledamaks saada. Tarbisin tulemuste kindlustamiseks iga päev 1200 kalorit, kuigi baasainevahetuseks oli vaja vähemalt kolmandiku võrra rohkem. Kaalusin kõik kogused ära ja arvutasin nende toiteväärtuse. Mäletan siiani, kui palju üks või teine toiduaine kaloreid annab. Kompenseerisin ülesöömist lahtistite ja trenniga ning võisin joosta süütunde tõttu 14 kilomeetrit. Tipphetkel oli mu rasvaprotsent 13,8 (Naistel on normaalne rasvaprotsent 23 ning vähem kui 18% on alla normi, meestel on need näitajad 13,5% ja 8% – toim.).”

Tantsimine on üks spordialadest, kus soositakse saledust, mistõttu seal esineb sageli söömishäireid. Leidub ka mitmeid alasid, kus manipuleeritakse kehakaaluga, näiteks maadlus ja poks. See loob samuti pinnase häirunud söömiseks. Petrie ja Greenleaf tõstavad esile, et mõne ala puhul, nagu iluuisutamine või võrkpall, on naised väljakul paljastavama atleetliku riietuse tõttu oma keha suhtes haavatavamad.[3]

2017. aastal Eestis korraldatud uuringust selgub, et 15–25-aastaste seas on pea kaheksal protsendil naistest ja ühel protsendil meestest söömishäire. Eestis puudub küll täpsem statistika meessportlaste kohta, aga naissportlastest esines häirunud söömiskäitumist 33 protsendil. Enim kohtas seda jalgpallurite (25%) seas, järgnesid võrkpall (15%), kergejõustik (13%), suusatamine (12%), saalihoki (11%) ja esteetilised spordialad (10%). 67% sportlastest kuulusid koondisesse. Seejuures on teada, et tenniseäss Kaia Kanepi on maadelnud buliimiaga ning suusataja Katrin Šmigun vaevles aastaid anoreksia küüsis.

Mõne ala puhul, nagu iluuisutamine või võrkpall, on naised väljakul paljastavama atleetliku riietuse tõttu oma keha suhtes haavatavamad.

Spordiarsti Eve Undi sõnul on probleem Eestis sagenenud. „Piltlikult võib öelda, et kui kümme aastat tagasi sattus vastuvõtule ehk paar probleemset sportlast poole aasta kohta, siis nüüdseks tuleb neid minu juurde keskmiselt üks kuni kaks nädalas.” Noorim patsient on Undil olnud 11-aastane.

Üle maailma kannatab Rahvusvahelise Söömishäirete Assotsiatsiooni andmetel 62% naissportlastest ja 33% meessportlastest mingit laadi söömishäire käes. Levinuimateks probleemideks on anoreksia ja buliimia, kuid esineb ka nn muid (nt atüüpiline anorexia nervosa) ja täpsustamata söömishäireid (nt anorexia athletica). Meessportlaste puhul täheldatakse söömishäireid tunduvalt vähem kui naissportlastel, mistõttu probleemi ei osata alati tähele panna.[4] Meeste üks sagedasim häirunud söömiskäitumine on lihasdüsmorfia. Sportlased ei pea end piisavalt muskulaarseks, mistõttu nad veedavad tunde jõusaalis ning võivad kulutada rohkelt raha erinevate (ebaefektiivsete) toidulisandite peale, nende toitumine võib olla ebakorrapärane ja nad võivad kuritarvitada steroide.[5]

Unt tõstab esile, et fitnessi eri vormidega on kaasnenud äärmuslike dieetide tõttu probleemsete juhtumite arvu kasv. „Oleme teinud sellel teemal koolitusi nii sportlastele kui ka treeneritele, kuid tuleb tunnistada, et mõne sihtrühma huvi antud teema vastu on jäänud tagasihoidlikuks,” nendib ta.

Illustratsioon: Isshiki Mayumi „Little Climber’s Climbing”, 2016 (CC BY-NC-ND 4.0). Allikas: Behance

Treeneritel lasub vastutus

Söömishäire tekib suuresti põhjusel, et ei osata õigesti toituda ning ka nn spetsialistidel puudub vajalik koolitus ja info. Aina rohkem kiputakse sportlaste puhul rääkima suhtelisest energiadefitsiidist. „Spordiga seonduvalt ei pruugi söömishäire olla klassikalises mõttes kuigi selgelt väljendunud. Sageli näeme, et probleemse sportlase menüü sisaldab väga palju energiavaeseid toite ning väga vähe loomseid allikaid. Tihti ollakse veendumusel, et esineb allergia või et on näiteks gluteenitalumatus, ilma et sellele oleks eelnenud mingit teaduspõhist diagnostikat,” kommenteerib Unt.

Greenleaf ja Petrie on esile tõstnud, et suur koormus lasub treenerite õlul, sest just nendel on suurim kontroll ja ligipääs sportlaste treenimisele ja toitumisele, aga ka psüühilisele heaolule ja kuvandile kehast.[6] Mäletan, kuidas koondisesse kuuludes kaalus treener mind ja teisi trennikaaslasi pea iga nädal. Mõned käisid kaalumise eel infrapunasaunas ning proovisid end päev või paar enne näljutada. Arvatavasti oli selle kõige põhjuseks eeldus, et kui kaalud vähem, siis paraneb igasugune sooritusvõime. Küll aga ei meenu, et keegi oleks väga rääkinud tasakaalustatud toitumisest. Võistlustest taastumine oli kohati keeruline ning ka trennijärgselt kimbutas pidev väsimus. Kaalu langedes sain aga treenerilt kiita ning see toitis vajadust langetada kaalu veelgi, kuniks sellest sai tõsine probleem.

Kui kümme aastat tagasi sattus vastuvõtule ehk paar probleemset sportlast poole aasta kohta, siis nüüdseks on see arv keskmiselt üks kuni kaks nädalas.

Triin sai söömishäirest ise võitu, kuid minul tuli kliinikusse ravile minna. Triin meenutab oma murdumispunkti: „Tegin palju sporti, kümne kuu jooksul kokku üle 420 tunni. Füüsiliselt olin väga vormis, aga vaimselt enam ei jõudnud.” Triin katkestas aastaks sportimise, et taastuda, ning keelas endal toiduetikettide vaatamise. „Alguses tundus hirmutav, et pean tegelema terve päev millegi muu kui söögiga. Millest ma siis mõtlema hakkan?”

Söömishäiretel on nii Undi kui ka Pajusalu sõnul rängad tagajärjed. „Häiritud võivad olla kõik organisüsteemid, tekivad näiteks seedetrakti ja immuunsüsteemi probleemid, menstruatsioonid jäävad ära, luude tihedus langeb. Kaasneda võivad tõsised psühholoogilised hädad kuni depressioonini välja,” nendib Unt. Seejuures ei saa kunagi kindel olla, et organism täielikult taastub. Pajusalu lisab, et tihtilugu ei saa sportlased enam oma karjääri jätkata.

Kuigi söömishäiretega inimeste hulk on kasvanud, näitab see pigem teadlikkuse tõusu. „Söömishäiretest on hakatud rohkem rääkima ning treenerid oskavad varakult ohumärkidele tähelepanu pöörata,” tõdeb Unt. Treeneritel on suur vastutus, aga tähtis roll on ka vanematel. Triin nendib, et tema vanemad ei mõistnud toona, mis tütrel viga on. Undi vastuvõtule saabub nüüd vahel ka vanemaid koos noorte, 7–8-aastaste iluvõimlejatega, kes kaaluvad end iga päev ja peavad end „paksuks”.

Eesti Haigekassa katab kuni 19-aastaste intensiivselt spordiga tegelevate noorte tervisekontrolli kulud. Uuringutel käivaid noorsportlasi on Eestis keskmiselt 9000–10 000 aastas. Seejuures ei tohi ka huvigrupist väljaspool treenivad sportlased unustada, et alati tasub enesealgatuslikkuse asemel pöörduda seoses toitumisega professionaalide poole.

[1] Yates, A. 1991. Compulsive Exercise and the Eating Disorders: Toward an Integrated Theory of Activity.
[2] Petrie, T. A.; Greenleaf, C. 2012. Eating Disorders in Sport. The Oxford Handbook of Sport and Performance Psychology, lk 635–659.
[3] Samas.
[4] Baum, A. 2006. Eating Disorders in Male Athlete. – Sports Medicine, nr 36 (1), lk 1–6.
[5] Liivsoo, L. 2013. Söömishäired spordis.
[6] Petrie, T. A.; Greenleaf, C. 2012. Eating Disorders in Sport. The Oxford Handbook of Sport and Performance Psychology, lk 635–659.

Kärt Kelder on Berliinis elav vabakutseline ajakirjanik, kes kirjutab kogemuslikult elust enesest.