Ei oska enam niisama passida? Olete iseendale võlgu? Elu on õhukeseks kulunud? Tasub alluda melanhooliale. 

★★★★☆

Tundub lihtne plaat, sünt ja popp ning kena naishääl. Komplikatsioone on siiski mitu. Jääb mulje, et saame petta. Popi puhul ideaalne. Muidu me ei tule ju tagasi! Kuulajas tuleb tekitada tunne, et midagi jäi saamata. Et seal on midagi veel, mida võib-olla ei ole. Aga sa lähed ja otsid, sest kahtled.

Soft Cell, Depeche Mode, Oppenheimer Analysis, Classix Nouveaux – nad kõik tegid kuulajaile algul tünga. Kes ei osanud mängida, kes kasutas imelikke produktsiooninippe, aga kõlasid haaravalt.

Teine aeg ja teine koht, aga see vaim ei ole kadunud ka praegu, mil Paide kandi bänd Elis & Öö Klubi teeb rikutud süntpoppi, kus oma rolli mängib ilmselt poole bändi ehk Kaido Kirikmäe punginoorus ja hilisem mittepopiliku elektroonika lembus. Ka noore lauljanna Elis-Erika Maasi hääles võib aimata mässu ja trotsi ning sügavamale elektroonikale omast triivimist. Alustuseks peletab album päevapopifänne ambient’liku introga. Kogu meeleolu on melanhoolne, siinsete meloodiate ilu on nukruses. Stiililiselt pole asi ühene: süntpoppi on tegelikult vaid markeeritud, shoegaze on kõlapildist välja kustutatud, dream pop on lahtunud. Ka ulakamates ja hitimates palades „Ricky”, „Cops After Me” ning „Ecstasy” puuduvad hormoonid ja kuraas ning see on selge taotlus – hoida meiega distantsi. Mõneti saaks siiski veenvust üles kruttida rütmisektsioonile pauerit ja bassi lisades. Kuid ka ilma lisabassita peaks „Ecstasy” olema üle-eestiline lööklaul. Miks see nii pole, jääb hämaraks, nagu õnneks kogu album – see on ööklubi novembrikuises metsas kuuse all.