Mõne muusikastiili või -albumiga on võimalik siduda reaalses maailmas olevaid objekte. Kui gangsta rap’il on Rolex ja doom metal’il surnukirst, siis Motor Tension Ensemble’i gootirokilikul plaadil „Maskid” võiks selleks olla põlev küünal.

★★★★☆

Nii nagu küünal võib olla valgust tuues rõõmustav, oma hapruses melanhoolne, leegi tõttu isegi ohtlik, on ka see lühike heliplaat heas mõttes kõike seda. „Maskid” kõlab siiralt, ilma mingisuguse metamodernistliku võltsirooniata, julgelt oma eelkäijate mõjutusi nootide keskele pikkides. Mõned palad lausa nõretavad vanaisakeste Bauhausi ja Joy Divisioni kõikjale jõudvast pärandist, mistõttu esineb ka žanriklišeesid.

Kajasse uputatud vokaal ei anna küll välja katedraali mõõtu ja väga isikliku hõnguga sõnad ei rõhu suursugususele, kuid annavad mõista vahetust kontaktist laulja ja kuulaja vahel. Kohati kriipiva kitarrimängu, tagasihoidliku rütmisektsiooni ja kerglaselt kõliseva sünteka abiga suudab plaat lihtsalt tekitada vaimupildi väikesest pimedast klubist, kus lava ees õõtsuvad inimesed põlgavad oma ausas haavatavuses üksteise silmapilku kui tuld, ent plaadi tõenäoliselt taotluslikult viimaseks jäetud pala „Hümn” süstib neisse energiat, soojust ja entusiasmi. „Maskid” mõjub seega oma askeetlikkuse ja autentsusega siiralt armsana – küünla moodi soojust ja valgust andvalt.