Kui loominguliselt andekad inimesed saavad ühise eesmärgi nimel kokku, võib juhtuda imelisi asju.

★★★★☆

Võtame näiteks muusikaliste supergruppide nähtuse, mille kooslused on olnud läbi aegade tihtipeale küll haprad, kõmulised ja lühiealised, kuid näivad loomingu ning liikmete omavahelise sünergia poolest lausa maagilised. Niimoodi peetakse mõjukat psühhedeelse bluusiroki triot Cream üheks parimaks rokibändiks, kuigi nad jõudsid tegutseda ainult kaks aastat. Muusikaajalugu kubiseb ka väga edukaks osutunud kaheliikmelistest produktsioonitiimidest. Sellistes meeskondades esineb vähem egode kokkupõrkeid ja muusikute partiid on teostes suhteliselt võrdse kaaluga. Galaktlani (Taavi Laatsit) ja Alex Wulfi (Pärtel Vissak) koostöö „metsa-techno’t” tootva duona tundub olevat igatahes sujuvalt toimiv.

Kuulaja päralt on rohkeid kujutluspilte ette manav masinamuusika: värvi muutvad sügislehed, jäätunud vihmaveelombid, valmivad kuusevõrsed. See on otsatu helide universum, mille alustaladeks on õhulised ambient-maastikud, mida illustreerivad omakorda soojade süntesaatoritoonide kihid, tantsulisemad trummimasinabiidid ning kohaspetsiifilised loodus- ja olmehelide välisalvestused. „Temporal” ja „Spacial” on sügavalt lõikava bassiga dub techno rajad ning nende kompositsioonide minimaalsus mõjub meeldivamalt kui üleprodutseeritud ja rohkete kajaefektide peale toetuv „Natural”. Nüüd, mil ergutuskampaania on EP kujul ellu viidud, põleb artistidele roheline tuli täispika albumi salvestamiseks.