Oleme õppinud ühiskonnana selgeks, et vanemaealisi või teise nahavärviga inimesi on kohatu osatada. Äkki võiks järgmiseks sammuks olla rohkem kaasavat kõneviisi vanemluse teemal?

Emadus on ebamugav. Ebamugav on lastega ja lasteta, inimeste ees ja teistel inimestel. Vaimselt ja füüsiliselt. Emadus on pidev süütunne väga erinevatel tasanditel. Aga emaduse ebamugavusest rääkimiseks napib keelt. Või avalik emaduskeel on liialt normidega piiristatud, sõltudes žanrist, milles sellest kõneldakse. Filosoofilise feministliku essee keel, naisteajakirja probleemloo keel, meelelahutusliku raamatu keel, politiseeritud arvamusloo keel. Kõik tuttavad keeled, millest paljudes olen isegi loonud, ometi sageli nii ebapiisavad.

Emadus on nagu kõrvaltoimega ravim – vajad, et süda lööks, ent samas sööb see maksa.

On ka mõne eestikeelse kirjaniku keel emadusest. Aga ikkagi vähe. Vahest on teistelgi hirm: emakogemusest kirjutades ei võeta äkki enam tõsiselt. Hiljuti kõhklesin isegi, mitu lugu emadusest ühte novellikogusse mahub. Ühe juba kirjutasin. Kas kaks on liiast?

Emadus on tore ka – nagu ma aimatagi ei osanud. Piinlik, aga enne esimest last ei olnud ma armastanud. Vähemalt mitte nii metsikult ja valusalt, minetades tundejaheduse, ja pärast esimest last õppisin täiskasvanuidki täie rauaga armastama. Muidugi ei ole see kõigil nii, lihtsalt minul oli. Aga lämmatava armastuse kõrval on pidev ebamugavus. Emadus on nagu kõrvaltoimega ravim – vajad, et süda lööks, ent samas sööb see maksa. Sajandi armastuslugu depressiooni hinnaga, mis ei lahku enne, kui lapsed kodust läinud.

„…kodust läinud” on viimane, mille kirja saan, kui ta mu voodile räntsatab. „Eile öösel käis mul jaht,” alustab suur poiss, kui juba tuleb noorem vend, käes küünlalatern: „Selle kaanel saab muna praadida.”  „Väga lahe,” ütlen, hoides kramplikult kinni mõttest, mida tahtsin kirja panna. Suur jätkab: „Hiir krabistas suht närvikäivalt. Nii et andsin tou vastu ahju.” Teine on voodi peal juba püsti. Niuksub, mängib, et on koer. Ja röögatab lambist: „Süüüüüa.” Päris koer topib nina mulle sülle, tonksab arvutit. Tüdruk teises toas köhib, keerab teleka valjemaks. „Miracules,” karjub multikas.

Kuhu ma jäingi?

Need mõttekatkestused on lihtsalt kohutavad, saaks ühegi mõtte lõpuni mõelda. Pidev kakofoonia, suvalised möiratused, nagu keegi annaks möödaminnes otse ajju nuga. Aga emadus on ka füüsiliselt ebamugav. Kümneaastane, kes ei hinda kallistades oma jõudu. Kaheaastane, kes spontaanselt juukseid kisub. Lõpuks lõikasin tuka ette.

Olen kättpidi vetsupotis, kasin nende tagant, ja siis nad tulevad: „Ema, palun lõika mu roos välja!” „Palun tee mulle võileib!” „Palun seleta matat!” „Palun mängi muga „Robloxi”!” „Palun kutsume kellegi külla!” Palun, palun, palun!!!

Rasedus

Ka rasedus võib olla ebamugav. Kuude kaupa oksendamist, liikuda ei jaksa, põis ei pea, ristluud valutavad. Kuni tuleb sünnitus – koos valuga, mida siiani unes näen.

Läksin sõbrannale sünnitusele toeks, ise kaheksandat kuud järgmise lapse ootel. Kõik tuli meelde! Ühes kohutava taipamisega, et kuu aja pärast olen mina siin. Läksin koridori end koguma. Kõndisin, mõtlesin. Igast palatist kostis röökimist – kumedaid, madalaid möirgeid. „Kust te nüüd tulite?” püüdis murelik ämmaemand mind sünnitustuppa suunata. Nad ei ole vist harjunud nägema viimase vindi peal lapseootel tugiisikuid.

Kusjuures imestan tänini, et nõustusin esimese lapse saama. Uskusin kolmandast eluaastast, et ma ei salli lapsi, kuna mind kiusati lasteaias nii hullusti, et juuksed kukkusid peast. „Alopeetsia” on kirjas kollakaks tõmbunud ravikaardil. Uskusin, et näen ainsana lapsi ja nende sadismi läbi. Enam ma nii ei arva. Kiusav laps vajab abi, tean hoopis.

Igatahes, lapse me saime, olin 26. Nelja kuu pärast mõtlesin, et lähen hulluks. Šokk, et kunagi enam ei eksisteeri ma iseendale, oli liiga suur. 15 aastat hiljem tõmbab see totaalne sõltumatuse kadu mul ikka veel pinna jalge alt.

Hakkame vist jõudma sinna, kus emadus ei välista, et ühiskond näeb naist emantsipeerununa.

Emaduse ebamugavus teistele

Emadus on sageli ebamugav teistelegi. Lapsed lennukis nutmas, haige laps, kui tuleb minna loengut andma või arutada tööprojekti, millega loodame siiralt maailma päästa. Neist seikadest ei taha ma väga avalikult kõnelda. Otsin hoopis lapsehoidjat. Sest äkki keegi veel ütleb, et näed, kolm last, muidugi ta ei saa hakkama! Ja küsin endalt, kas mainin lapsi liiga tihti.

20ndates oli lihtsam laps saada ja sõbrad säilitada. 30ndates hakkas mu emadus teisi naisi isiklikumalt puudutama. Mõistan – neile langes väljast üha räigem lapsesurve. Mõni ime, et nad teemast distantseeruda tahtsid. Sealt edasi nägin sagedamini sõbrannade muret: miks laps ei tule? Mõistetav, miks nad ei soovinud sel hetkel laste(ga inimese) lähedust.

Ometi hakkame vist jõudma sinna, kus emadus ei välista, et ühiskond näeb naist emantsipeerununa. Natuke võiks veel emadusetiketile mõelda küll. Oleme õppinud ühiskonnana selgeks, et vanemaealisi või teise nahavärviga inimesi on kohatu osatada. Äkki võiks järgmiseks sammuks olla rohkem kaasavat kõneviisi vanemluse teemal?

Riinu vaadates ei usu keegi, et tal on laps. Riin on poisiliku välimusega lesbi, kes väldib ülima piinlikkusega teemasid, mis seovad teda soostereotüüpse naiselikkusega. Ka pikemaid jutte lastest.

Nüüd on ta hingepõhjani solvunud. „Ma pean kogu aeg varjama, et mul on lapsed – ja ikka pannakse ära. [Kolleeg] Liina läks teisele tööle ja torkas: „Äkki tuleb nüüd keegi, kellega saad kogu aeg lastest rääkida!” Ta räägib kogu aeg oma kassist – ja see on okei, mulle meeldivad ka kassid, ja ma arvasin, et räägimegi oma elust. Tuleb välja, et võime rääkida koduloomadest ja meestest, aga seda, et käisin nädalavahetusel lastega maal, pean ma varjama. Eelmisel tööl oli probleem, et oma naist mainides surun oma pedeelu peale. Nüüd surun lapsi mainides lapsi peale.”

Riinu sõnu üles kirjutades kardan mõjuda solvunult. Ma häbenen, et olengi seda. Ja näitan nagu Riingi tuttavatele pigem pilti oma Prantsuse buldogist kui lastest.

Ma tahan rääkida, mida tobedat ütles mu tütar hommikusöögilauas, oma poja eilsest naljast, samal ajal kui teised räägivad oma elust.

Solidaarne emaduskeel

Emadusest rääkides tahaks kogu aeg vabandada. Ka praegu seda lugu kirjutades. Nii suur on hirm kedagi haavata: teisi naisi, oma lapsi, võõraid lapsi, oma ema jne. Mõjuda vastanduvana, eksida hea maitse ja žanripiiride vastu. Tahaks korrutada: ma ei räägi absoluutset tõtt. Ma ei räägi üldse mingit tõtt. Ma lihtsalt õngitsen kogemust, mille jaoks mul ei ole isegi sõnavara.

Emadusest kirjutades on ka süütunne – et ma ei kõnele suurest struktuursest ebavõrdsusest, globaalsetest probleemidest, sõjast. Räägin hoopis millestki nii pisikesest ja individualistlikust nagu see, et emadus on ebamugav. Mul on natuke piinlik, et ma olen ema ja tahan sellest rääkida. Aga ma tahan. Minu elu läks pooleks pärast lapse sündi. Ma tahan rääkida, mida tobedat ütles mu tütar hommikusöögilauas, oma poja eilsest naljast, samal ajal kui teised räägivad oma elust. Tahan rääkida neist suurtest rõõmudest. Ja sellest, kuidas nad mul vahepeal totaalselt juhtme kokku ajavad. Jah, ma tahan ka teistest asjadest rääkida-kirjutada, aga ma ei taha end sel konkreetsel teemal tsenseerida, nagu ma seda ühelgi teisel teemal teinud ei ole.

Oleme juba tulnud pika tee, aga võiksime veel pisut õppida, kuidas jätta emad(usnarratiivid) marginaliseerimata, olla emadussolidaarsemad. Kuidas kõnelda emaduse mikrotasanditest, vastandusteta ja legitimeerides vanemlust selle elufaasi valikute ja tõkete kaudu, intersektsionaalses seoses ülejäänud maailmaga. Sest emadus ei eksisteeri isolatsioonis. Ta on kohal tööelus ja poodi minnes, feministina ja misantroobina, teadlase ja melomaanina, maailma pärast muretsedes ja pikast talvest tüdinuna.

Mul on pooleli viimane lause, kui vanem poeg jälle mu voodisse kukub. Ta on nii raske ja voodi nii vana, et kardan, et see laguneb ta all ära. „Kurat, sassi ajasin, ma arvasin, et naistepäev on homme!” Vist kuulis mu abikaasa kõnet oma emale. Ja klammerdub nüüd mu jala külge, hoiab seda kaisus: „Anna andeks!” Talun seda kümme sekundit. „Okei, lase olla, las ma kirjutan edasi sellest, kui ebamugav on emadus,” porisen. „Sa saad seda ebamugavust praegu eesliinil vaadata – kirjuta sellest!” vastab tema rõõmsalt ja läheb vilet lastes kommi otsima.

Brigitta Davidjants on muusikateadlane, kes uuris pikalt Armeenia natsionalismi, ent süveneb nüüd hoopis eesti popmuusika äärealadesse. Brigittal on ka kolm last ja koer.

Diandra Rebase on graafiline disainer ja kunstiline juht, kes läheneb oma loomingule absurdsuse, ootamatuse ja kohmakuse kaudu, mis lõpuks realiseerub exquisite corpse’i vormis.